Festivali avapauk – 20. aprill 2018

posted in: Egiptus 2018 reisikiri | 0
Festivali avapauk – Drums Dialogue for Peace

 

Aastast 2013, sel aastal kuues kord.

 

 

On juba reede varahommik kui peaproovist tagasi hotelli jõuame. Kell on 1:30. Ega muud kui magama. Voodi on toateeninduse poolt kenasti korda tehtud, tōmban hoogsalt teki madratsi alt välja ja … oh ōudust, tekki katab vaid üks lina, see pealmine. Ikka ei ole tekikotti ja nüüd ka mitte teist lina, millest see kokku ōmmelda. Olen siiski liiga väsinud, et kohe ōiendama minna. Täna otsin välja ühe haaknõela, et kinnitada lina ühestki kohast teki külge. Und siiski ei tule. Lugeris on lahti peatükk raamatust “Minu Amazonas”. Loen sealt kirjeldust linnastumise protsessist Peruus. Äsja bussiaknast nähtud pildid Kairo slummielust manavad silme ette Limas või Rios nähtule sarnased hetked. Vaese elu on must ja räpane igal pool, kahjuks.

 

 

Õhtuse peaproovi järgne otsus on kindel – hommikul kell kümme on leigar proovis. Kell kümme on kohal Jaan, Kaarel, Getter, Mari ja Sirje. Viimane ei esine, ka täna mitte.  10:03 saabuvad ülejäänud, välja arvatud Renee. Ta arvas, et jutt proovist oli nali ja sööb praegu. Proov algab Getteri ja Mari ootamatult tekkinud lisanumbriga, mida Jaan nüüd lavastab.

 

Teeme lühikese soojenduse. Seejärel Jaan räägib läbi eilse proovi pōhiprobleemid – paiknemine laval, tempo ja sellega kaasaminek, pōhisamm, meeste soolod, lavale minek ja mahatulek. Nüüd juba lihvitakse kogu tantsu igat detaili. Temperatuur väljas on alles 23-25 kraadi, seega jahe alles ja proov sujub. Juba nōutakse kiiremat tempot.

 

 

Tänane ilm on vines. Kraade oli hommikul 23 ja praegu poole kolme ajal 29. Pärast hommikust proovi oli programmis bassein ja lamamistoolid. Basseinis sai läbi võetud Leigarite muuseumikava olulisemad hitid. Kell neli stardime siis kaks päeva harjutatud festivali avakontserdile.

 

 

Ma sain lōpuks tekikotiiiii!!!!!!! Selleks tuli läheneda toateeninduse bossile, lisaks tekikoti probleemile andsin talle ametlikult teada, et toas nr 219 elab 3 ladyt ja nad kõik vajavad igapäevaselt käterätikuid ja isegi tualettpaberit. Siiani toodi meile järjekindlalt ainult kaks käterätikut, kolmandat tuli küsida.

 

 

Täna on reede ja see tähendab kohalike jaoks puhkepäeva. Seda on tunda ka liikluses, mis on eelmistest päevadest rahulikum ja nüüd jõuame kiiremini kontserdipaika. Erinevalt eilsest läbime põhjaliku turvakontrolli – kotid vaadatakse läbi, seda toimetatakse siiski sõbralikus õhkkonnas. Kontserdipaika on üles seatud ridade kaupa müügilette, kus kohalikud lootusrikkalt ärevil ja õhevil olles meie panust ootavad. Ikka sõbralikult.

 

—————————-

 

Tänasest päevast kirjutavad Mari ja Getter nii:

 

“Festivali algus ja Egiptuses oleku kolmas päev:

 

Hommikul kõlas teiste tubade akende all Sri Lanka trummide asemel meie karmoška ja kadreliklõbin. Kell kümme sai juba jalad soojaks aetud ning pärast seda oli näha, kuidas eestlased üksteise järel basseini juurde tilguvad. Sinisinises kloorivees sai ka paar muuseumikava tantsu ära tantsida, oli täiesti võimalik, kuid tempokas tants seal siiski lihtne ei ole. Basseinide ääres nauditi sooja ilma kuni lõunasöögini. Siis ajasime taga vetsupaberirulle, saunalinu ja tekikotte. Tänaseks lõppes meie jaht edukalt, kuid küllap saab homme jälle neid asju taga ajada. Külmkapis seisavad veel kuiva saia vahel hot dogid, mida meil õhtusöögiks on ette antud (sellest väikesest ketšupipakist ei piisa, et toit libedamalt alla läheks!). Õhtul oli esimene esinemine, kus Leigarid tantsisid ühe loomingulise Kadreli. Hiljem said ka neiud Mari ja Getter jalad soojaks tantsida oma soolodega. Lõpunumbriks saadeti kõik rühmad lavale, aga keegi väga aru ei saanud, mis teha tuleb. Sellest kõigest hoolimata läks festival käima suure hooga!”
Kõiki Egiptuse reisi muljeid saad lugeda siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga