Järgnevatel nädalatel toome teieni intervjuud inimestega, kes mängivad olulist rolli meie lavastuses. Esimesena saate lugeda noore tantsuõpetaja ja koreograafi Tuuli Toropi kohta, kelle tants “Piisab väikesest” Tartu rühma esituses 9. märtsil esitamisele tuleb!
Tutvusta ennast: millega sa tegeled? Kuidas sa oled seotud Leigaritega? Mis on sinu roll selles lavastuses?
Tuuli. 21. Elan praegu Viljandis. Käin kultuuriakadeemias ja õpin kolmandal kursusel tantsuõpetajaks, igapäevane elu on ülikooli lainel.
Leigaritega olen sünnist saati seotud olnud, sest mu vanaisa Kristjan Torop asutas Leigarid ja isa Toomas Torop mängis Leigarites pilli ning ema käis ka tantsimas, ehk siis väiksest peale on mind muuseumisse kaasa võetud. Mul oli ka pikk paus, kus ma üldse rahvatantsuga ei tegelenud. Pärast 2017. aasta noortepidu sain ma aru, et see on see, millega ma tegeleda tahan, ja tulin tagasi Leigaritesse. Nüüd ma olen jõudnud siia, kus ma õpetan poole kohaga Leigarite Tartu rühma. Juubelilavastuses on minu roll olla koreograaf ja tantsuõpetaja.
Kuidas alustasid tantsu loomist? Millest see tants räägib?
Ma teadsin, mis vanusegrupi juurde ma tulen, ma teadsin paljusid inimesi, kes siin tantsivad. Ma tean, et nii mõnedki on päris elus paarid ja tegu on lahedate noorte inimestega. Tahtsin seda näidata. See lugu, mille peale tants tehtud on, Markus Lehtsalu “Sinikad” on saatnud mind viimased kaks aastat. Kuidagi need sõnad ja noor armastus, kirg. Ei pea olema romantiline armastus, see võib olla sõprus või lihtsalt tugev armastus millegi vastu. See on see, mida see tants peaks edasi andma – kirge, hellust, õrnust.
Kuidas sa püüad seda sõnumit publikule väljendada?
Ma arvan, et kõige paremini jõuab tantsu sõnum publikuni tantsu alguse ja lõpuga. Kuidas tantsijad tulevad lavale ja kuidas nad saavad oma paarilisega kokku ja kuidas tants lõpeb samuti paarilise embusega, mis loob sellest terviku. Tantsus on motiive, mis viitavad usaldusele ja koos tegemisele, käimisele. Tantsus ei vahetu paarilised kordagi, sa oled ühe inimesega terve tantsu.
Mida võtad sellest loomeprotsessist endaga kaasa?
Noored inimesed on ägedad ja noored inimesed, kes tahavad tantsida, on veel lahedamad. Nendega koos millegi tegemine on väga viljakas. Ma olen nii palju kasvanud tantsuõpetajana ja inimesena selle poole aasta jooksul, see kõik on väga vinge olnud.
Mida sinu jaoks tähendab lavastuse pealkiri “Puud ei ole ühepikkused”?
Palju asju. Kõige enam ehk seda, et kõik ei saa olla samasugune, kõik asjad ei saa samamoodi kasvada, kõik ei saa sama kiiresti muutuda. Võib-olla arvatakse, et rahvatantsus peab olema mingi kindel kasvamise nivoo või et rahvatants ei peaks üldse kuskile kasvama, aga see on rahva tants. Tants ja ühiskond käivad paratamatult käsikäes ja rahvatants kasvab omas tempos, võib-olla mingid teised kunstivormid kasvavad jälle teises tempos ja võib-olla sealt tekib juba mingisugune puude pikkuse erinevus. Inimestega on täpselt samamoodi. Kõik kasvavad nii, nagu nad kasvavad, ükski inimene ei ole täpselt nagu keegi teine. Ära taha olla nagu mingi teine puu, ole enda puu! Kasva sinna, kus sa tahad! Kasva kas või maa alla või küljele – kuhu iganes!
Juubelilavastuse kohta loe siit!
Piletid on müügil siin!
Lisa kommentaar