1969−1979

Leigarid 1969. aasta suvel vanalinnas. Silvia Kukepuu arhiivist
Leigarid 1969. aasta suvel vanalinnas. Silvia Kukepuu arhiivist

Rahvakunstiansambel Leigarid on sündinud 14. märtsil 1969. Esimene kunstiline juht oli Kristjan Torop. Ansambel (tantsu-, laulu- ja pillirühm) asutati toonase Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni kollektiivina, kes pidi hakkama vabaõhumuuseumis turistidele eesti rahvatantsu ja -muusikat tutvustama. Esimene muuseumiesinemine oli 26. juulil 1969, sestsaadik oleme ilmast ja riigikorrast hoolimata muuseumis tantsinud ja laulnud igal suvel, iga nädala laupäeval ja pühapäeval kell 11.

Leigarid 1971. aasta suvel vabaõhumuuseumis
Leigarid 1971. aasta suvel vabaõhumuuseumis. Silvia Kukepuu arhiivist.

1971. aasta kevadel võttis seni nimetu Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni rahvakunstiansambel Kristjan Toropi ettepanekul nimeks Leigarid. Leigar tähendab moosekanti, laulu-, mängu- ja naljameest.

Seitsmekümnendad olid enese tõestamise aeg. 1973. aastal anti Leigaritele tolleaegne ENSV rahvakollektiivi aunimetus, 1975 saadi ametlik rahvakunstiansambli staatus ning mindi tantsupeole A-rühmana. Oleme käinud kõigil üldtantsupidudel alates 1970. aastast. Võrreldes teiste ansamblitega olid aga Leigarid oma justkui lihtsakoelise folkloorse muuseumirepertuaari tõttu sageli mõne kultuuriametniku või tantsujuhi silmis põlu all. Kristjan Torop on meenutanud: meie süü oli selles, et olime teistsugused kui teised. Tänapäeval on Kristjani poolt muuseumiesinemisteks seatud tantsud ja süidid mitme teisegi tantsurühma kavas.

Peale vabaõhumuuseumi sai esineda paljudes paikades üle Eesti ja kaugemalgi: Moskvas, Leningradis, Šiauliais. 1973 sõideti esimest korda Nõukogude Liidust välja Ungarisse, 1974 Ida-Saksamaale. 1976 oli algamas reis Rootsi, ent 11 tundi enne väljasõitu jäeti see kõrgemalt poolt tulnud korraldusega ainsagi põhjenduseta ära.

1980−1989

Leigarid Moskvas noorsoofestivalil 1985. aastal
Leigarid Moskvas noorsoofestivalil 1985. aastal

Leigarite esinemist sai muu hulgas näha 1980. aasta olümpiamängude purjeregati avamisel. 1984 toimus Estonias juubelikontsert „Oleme 15-aastane“, kus tuli esiettekandele Mait Agu tants „Põhjamaa“. Selsamal õhtul põles vabaõhumuuseumis Leigarite „kodutalu“ Sassi-Jaani. 1985. aasta juulis jõudis kätte ansambli 1000. esinemine, kaheosaline etendus Estonia teatris. Samal aastal vahetasid omavahel ametid kunstiline juht Kristjan Torop ning assistent Kalev Järvela.

Kaheksakümnendate keskpaiku hakkas ühiskond ärkama ja teisenema. 1960. aastatel Euroopas tekkinud folklooriliikumine kogus siinmailgi hoogu. Alguse said Viru Säru (1986) ja Baltica (1987), kust Leigarid mõistagi ei puudunud. 1987. aastal asutati Leigarite muinsuskaitseklubi. 1988. aasta festivalidel Rootsis Rättvikis, Soomes Kaustises ja ka Venemaal Moskvas oli esimest korda kaasas sinimustvalge lipp. 1989. aastal 20. sünnipäeva etendusel sai juba naeruga meenutada absurdseid Nõukogude tantse ja laule, mida kunagi on olude sunnil tulnud esitada.

Leigarid proovisaalis 1989. aastal
Leigarid proovisaalis 1989. aastal

Lääneriikidest avanesid Soome, Rootsi, Norra, Lääne-Saksamaa. Mitmed sõprussidemed jäid kestma üle aegade. 1989. aastal käisid Leigarid esimest korda väikeses Geseke linnas Saksamaal. Ehkki tantsijad ja põlvkonnadki on vahetunud, oleme Geseke rühmaga nüüdseks mõlemal pool kohtunud vähemalt tosin korda.

1987. aastast on üks Leigarite sümboleid Anu Raua tehtud vaip, mis liigub meie ees kõigis tähtsamates rongkäikudes.

1988. aastal sündis omaette lasterühm. Sestpeale on Leigarites järjepidevalt õppimas ja esinemas käinud igas vanuses lapsi titadest koolinoorteni.

1990−1999

Eesti taasiseseisvumine tõi teistmoodi võimalused, nõudmised ja raskused, hõivates tantsijaid ja tantsujuhtegi esialgu hoopis äris või isiklikus elukorralduses. Puhkeparkide direktsiooni tegevus soikus. Et ellu jääda ja edasi minna, moodustasid ansambli liikmed 1992. aasta mais iseseisva mittetulundusühingu, rahvakunstiseltsi Leigarid.

1990. aastal loobus Kristjan Torop Leigarite juhtimisest ning peagi sai kunstilise juhi assistendiks Sille Kapper. Kristjan oli hüva nõuga toeks kuni oma elu lõpuni. 1995. aastast oleme iga aasta 5. märtsi paiku tähistanud tema sünniaastapäeva simmani, etenduse või muu tantsuüritusega.

1993. aastast praeguseni on Leigarid aidanud vabaõhumuuseumis jaaniõhtut pidada, algul peamise eestvedajana. Samal aastal avati taastatud Sassi-Jaani talu (ligi kümme aastat olime vahepeal tantsinud Köstriaseme õuel). Samuti 1993. aastast käivad eraldi rühmana koos Ürgleigarid – endised põhirühma tantsijad, kes olid aktiivsed Leigarite algusaastatel.

Üheksakümnendatel avardus maailm veelgi. Leigareid sai näha 1998. aastal USAs ning 1999. aastal Jaapanis, Euroopast rääkimata. Olime ka ise tihti võõrustajad, kõige eksootilisemad külalised olid navaho indiaanlased 1995. aasta Baltica ajal.

2000−2009

Saabus rahulikuma arenemise aeg. Trennides käis juhtidel aastate jooksul abiks mitu oma käekirjaga tantsutudengit, kes on nüüdseks endale nime teinud: Jaan Ulst, Mall Paulus, Kristiina Siig. Pikemalt jäi meie juurde Rauno Zubko, kes töötas Leigaritega aastail 2009−2014.

Peale eesti rahvatantsu õppisid Leigarid vahepeal Sille juhatusel ajaloolisi tantse ning esitasid neid keskaja päevadel.

Lasterühmad olid varemgi tantsulaagreid pidanud, alates 2000. aastast veedavad ka põhirühma täiskasvanud igal talvel või kevade hakul ühe tantsutiheda nädalavahetuse laagris.

Leigarite juht Kalev Järvela oli 2004. aasta üldtantsupeo „Las jääda ükski mets“ pealavastaja, noorterühma Mall Järvela (Paulus) ja Kristiina Kapper (Siig) lõid peo jaoks tantsu „Lambamäng“ ja olid sellega tantsupidude ajaloo noorimad koreograafid. Meie iginoor Marianna Saar osutus 2009. aasta üldtantsupeo vanimaks tantsijaks.

Sel kümnendil jõudis lavale hulk tantsuetendusi: „Erika“, „Munamäel“, „Raadio Ring“, „Pesapuu“, „Tulehoidja“, „Revident“ jt.

2008. aastal avaldati eesti keeles Kristjan Toropi „Viron vakka“ (105 eesti rahvatantsu kirjeldused, varem oli raamat ilmunud Soomes). Leigarite esituses salvestati kogumiku tantsud DVD-le.

Esinesime tuntud ja tundmatutes paikades, kümnendi pööraseim sihtkoht oli vist küll Türkmenistan 2007. aastal. 2004. aastal osalesid Leigarid esimest korda ülemaailmsel CIOFFi Folkloriada festivalil (III festival Ungaris).

2010–2019

Ansambel kasvas tublisti, kümnendi lõpuks oli tegevleigareid lastega koos üle kahesaja ning seltsil liikmeid ligi kolmsada. 2018. aastal alustas tööd eraldi noorte laulurühm. 2019. aasta üldtantsupeoks valmistus 10 rühma 9 liigis ja peole pääses 8 rühma 7 liigis.

Suuremaid lavakavasid on olnud „Nipet-näpet“ koos teiste rühmadega meie muusikajuhi Toomas Toropi mälestuseks aastal 2011, „Viies pööripäev“ 45. sünnipäeval 2014, pärimusmuusikal „Peik“ 2017 jt.

Uuem tegevussuund on pärimuse õppimise kõrval ka selle avalik edasiõpetamine. Ürgleigarid hakkasid Juhan Bernadti eestvedamisel õppima unustatud rannarootsi tantse Pakri saarelt, põhirühma tantsijad aitasid kaasa polkamasurka õpitoas traditsioonilise tantsu festivalil Sabatants jne. Ilmusid CD „Põhjamaised lemmikud“ (Kristjan Toropi süitide ja teiste tantsude saatemuusikat Jaan Sommeri seades, 2016) ja tantsukirjelduste kogumik „Viis põhjamaade tantsu“ (2019).

Sel kümnendil saime esineda peaaegu kõigis maailmajagudes, muu hulgas Folkloriadal Mehhikos 2016 ja eel-Folkloriadal Koreas 2011 ning Venemaa soome-ugri maades festivalidel „Finnougorski tranzit“.

2014. aastal loobus Kalev Järvela Leigarite juhtimisest ning uueks kunstiliseks juhiks sai Sille Kapper.

2017. aastal möödus 25 aastat rahvakunstiseltsi asutamisest. Oktoobris 2019 tähistasime 50. sünnipäeva Alexela kontserdimajas etendusega “Koju jäi mul …”.

2020. aastad

Esimene suur juubel on peetud ja esinemisi kogunenud üle viie tuhande. Ikka lustivad vabaõhumuuseumis Sassi-Jaani talu õuel kõrvuti aastane ja kaheksakümneaastane. Endiselt on meile ühtviisi olulised nii tantsu ja laulu autentsus kui ka eri kihelkondade rahvarõivaste teadlik ja õige kandmine. Muuseumisuvede kõrval peame tähtsaks tantsupidudest osavõttu (oleme käinud ka Eesti Rahvatantsuansamblite Liidu, meeste, naiste ja noorte tantsupidudel), lavakavade loomist ning pärimuse õppimist ja õpetamist.

Ansambli kunstiline juht on Sille Kapper, tantsuõpetajatena praegu tema kõrval Mall PaulusJaan Ulst, Helen Lagle ja Kadri Karin ning laste muusika- ja tantsuõpetaja Sirje Jõeleht. Laulurühmi veab Leanne Barbo ning Ürgleigareid Tiiu Aasa. Rahvakunstiseltsi juhatusse kuuluvad Kristi Haarde, Alar Leming, Helle-Mai Pappel, Merike Männisalu ja Tarmo Rasmann.