Oleme jõudnud neljanda ning samas viimase intervjuuni. Põnevat lugemist ja mõtteainet pakub lavastaja ja Leigarite kunstiline juht Sille Kapper-Tiisler.
Olen veendunud, et sulle ei ole suuremat tutvustust vaja. Pigem sooviksin alustada küsimusega, kust ammutasid inspiratsiooni lavastuse teema ja pealkirja jaoks? Kas eelmisel suvel toimunud lasterühmade juubelietendus “Ma läksin metsa kõndima” oli sulle omamoodi inspiratsiooniallikaks?
Ei, seda seost märkasin alles hiljem. Esimeseks otseseks inspiratsiooniallikaks olid elurikkuse taastamise püüded, mis eelmisel suvel said järsku eriti nähtavaks niitmata muru kujul ja põhjustasid ka omajagu mõttevahetusi teemal, kas liigiline mitmekesisus ikka suureneb, kui loodus lihtsalt rahule jätta või on vaja ka asjatundlikku inimkätt sobivaid tingimusi looma. Paralleel pärimuskultuuriga oli mu jaoks liigagi selge. Paikkondlikud eripärad, väikesed ajaloolised detailid, teadmised ja oskused püsivad elus, kui neid on vaja ja kui me neid teadlikult otsime, uurime, kasutame. Mitmes Lõuna-Eesti paigas üles kirjutatud regilaul puudest, mis ei ole ühepikkused, ent tuule käes ikka ühtviisi painduvad, on üks selline põnev pärimuskild – rabavalt tänapäevase mõtte ja täpse ütlemisega. Sageli on mingid ideed nagu õhus ja leiavad siis korraga erinevaid loomingulisi väljendusi.
Selle aasta sügisel möödub 40 aastat sinu teekonna algusest Leigarites. Selle ajaga oled astunud mitmetesse erinevatesse rollidesse, olles nii tantsija, tantsuõpetaja, kunstilise juhi assistent, kunstiline juht ning veel paljudes teisteski. Kuidas erineb sinu jaoks lavastaja roll kõigist teistest rollidest Leigarites ning millist rolli sa täidad kõige meelsamini või meenutad kõige soojemalt?
Naudin rollide vahetamist ja soovitan seda kõigile! 🙂 Õpime ennast tundma uute nurkade alt, oleme üksteisele erineval moel kasulikud ja areneme neis omadustes, mis arendamist vajavad. 😉 Mitmekülgsus iseloomustab ju ka Leigarite kui ansambli tegevusi, samuti paljusid leigareid ehk meie seltsi liikmeid – mõned on lisaks esinejarollile suurepärased korraldajad, eestvedajad või taustajõud, mõned vahetavad ülima sujuvusega tantsija-laulja-pillimängija rolle, mõni üllatab kaaslasi õppinud käsitöömeistrina jne. Sinu küsimuses nimetatud rollidest on lavastaja oma minu jaoks kõige värskem, mistõttu sellega seostub pidev uudsus ning hulk rohkem või vähem toredaid teadmatuse hetki. Teadmatusest sünnivad võimalused, avatus, vabadus, liikumine.
Kuidas erineb just selle lavastuse loomine sinu jaoks varasematest Leigarite lavastustest?
Põhimõtted on pigem sarnased – suur meeskonnatöö, hulga erinevate vajadustega osapoolte ühe mütsi alla toomine. Käimasoleva protsessi üks erinevusi ehk ongi meeskonna koosseis. Püsitegijatele on lisandunud inimesi, kellega teen põhjalikumat koostööd esimest korda. Mõni neist on seejuures omal alal väga kogenud, teine teeb erialaselt alles esimesi tegusid. Olen äärmiselt õnnelik, et saame kasutada nii valdkonna parimaid teadmisi kui pakkuda võimalusi alustajatele.
Selle lavastuse stiililine ja esteetiline mitmekesisus võib olla Leigarite varasematest versioonidest veelgi suurem. Ehedast pärimustantsust, -laulust ja pillimängust küsimuseni, kuidas see, mida teeme, rahvatantsu laialdaste avaldumisvormide hulka paigutub.
Leigarite mitmes lavastuses on tähtsat rolli mänginud liikuvad üksikpillimehed, seekord on suur osa koosmängul, nii orkestris kui väiksemates koosseisudes, aga mu jaoks muutumatult oluline on pillimängijate ja tantsijate vastastikune kontakt. Selle saavutamine Viimsi Artiumi uudses saalis on omakorda põnev ülesanne.
Regilaulutekstist oleme ainest ammutanud varemgi, aga nii ehedal kujul pikki ja terviklikke, mitmes erinevas murdekeeles laule lavastusse põiminud ei ole. Otsime viisi, kuidas koos publikuga jõuda keskendumiseni, mis lubaks mõnuga laulusõnade mõttesse sisse ja sellega kaasa minna.
Varasemast rohkem mõtlen ma oma töös sellele, mida iga osaleja protsessi käigus õpib. Lavalise tulemuse kõrval peaks osalejate kogemused kujunema teadmisteks ja oskusteks, mida ka edaspidi, otseselt või kaudselt, tantsides, musitseerides või argielus kasutada. Enda juures ja lähemas meeskonnas olen küll juba märganud, kuidas mõte, et puud pole ühepikkused, osutub hämmastavalt tihti paikapidavaks ja suunab siis kohe leidma ka nende eripikkuste puude väärtust, tugevusi jne 🙂
Seekord tähistame Leigarite 55. sünnipäeva. Kuidas sina ennustad Leigarite tulevikku järgmise 5, 10 või 15 aasta perspektiivis?
Pärast eelmist juubelit tegime ajurünnaku, panime kirja unistusi ja plaane vist just järgmiseks 15 aastaks. Seejärel algas pandeemia, siis sõda. Missugused kriisid meid veel võivad ees oodata, ei tasu ennustada, sest Leigarid on oma mitmekesisuses igal juhul parajal määral paindlikud, et teha targalt koostööd ja jääda ellu ka muutlikes oludes. Pärimuslikud teadmised on juba igasugusele ajaproovile vastu pidanud. Tõenäoliselt läheb neid vaja ka tulevikus.
Mida peaksid vaatajad kindlasti endaga sellest kontsertetendusest kaasa võtma?
Tunnen suurt vastutust selle ees, et vaataja kulutab meie etendusele tulles seda kõige vääruslikumat, mis meist kellelgi üldse on – oma aega. Niisiis on meie ülesanne teha sellest hästi veedetud aeg, olgu muusikast ja tantsust tõusvate emotsioonide või mõtete, miks mitte ka küsimuste kaudu, millega ise oleme protsessi käigus tegelenud. Kui suudame juhtida vaataja koos meiega märkama erinevuste koostoimimise võlu ja valu, esialgu laval ja ehk hiljem ka igapäevaelus, on eesmärk juba rohkem kui täidetud.
Foto autor: Marten Puidak (TLÜ)
Juubelilavastuse kohta loe siit!
Lisa kommentaar