Leigarid Lūznava mõisas ballil

Leigarid Lūznava mõisas ballil

posted in: Uudised | 0

Olgu kohe ära öeldud, et Leigarid on endiselt truuks jäänud pärimuskultuurile.

20. mail käisid 12-liikmeline keskmise segarühma grupp ja lõõtsamees Raivo Lūznava mõisas ballil, kadrilliballil. Lūznava mõis asub Lätis Rēzekne piirkonnas, Latgalimaal, umbes 500 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Iga eesmärgini viib oma tee ja nagu elu meid seekordki koolitas, ei pruugi see sisult ega vormilt olla kuidagi seotud seatud eesmärgiga. Seda väidan ma seetõttu, et meie teekond kujunes trassil asuvate Statoili tanklate lahkumistuuriks – ikka ühes jaamas kohv ja tee sisse ning järgmises välja. Püüdsime kõik jaamad enne nende söörkle-keiks moondumist viimast korda üle vaadata. Teede seisukorra kohta võib märkida, et usutavasti käivad juhtivad autotootjad Latgales oma uusimate mudelite vedrustust testimas. Või vähemalt võiksid käia, sest tingimused on selleks erakordselt head! Kuid oma eesmärgini me jõudsime, rõõmsatena ja täis indu tantsida.

Kadrilliballile eelnes pärastlõunase muuseumiöö (jajah, Lätis on ööd veel valgemad kui meil!) raames vabaõhukontsert, mille tõmbas käima suurepärane vene folkansambel Dobranotch (esitasid mustlasfunki, juudi ja balkani muusikat) ning jahutasid maha Läti rahvamuusikute ja meie etteasted. Meie ülesastumise hetkeks oli publikul jaks otsa saanud, aga see ei tähenda, et Leigarid oma esinemisse kuidagi lõdvemalt suhtuksid: esitasime kivisel mõisaesisel kogu ettenähtud kava oma erksal ja rõõmsal moel. Publikule meeldis, eriti sellele keskmisele daamile kolmest. Meie etteastele olid siiski tulnud kaasa elama ka mõned liikmed teistest kollektiividest.

Ballil osalesid kaks Rēzekne ansamblit – Dziga ja Vīteri –, Dandari Riiast ja meie. Üritus oli mõeldud kogu linnarahvale. Ball toimus mõisasaalis, mis ei olnud ülemäära suur, ent täitis oma eesmärki. Ballikülalisteks olid valdavalt tantsijad ise, rõivastuma pidi vastavalt 20. sajandi algusele – ajale, millest on pärit ka juugendstiilis mõisahoone. Leigarite naised kandsid kaapotkleite, mehed pikki pükse ja veste. Teised rühmad nii ühtlustunud ei olnud, kostüümid olid pidulikud ning vastasid inimeste võimalustele ja arusaamisele ajastu moest. Ball ise oli väga hästi korraldatud. Kõik sujus kava- ja ajakohaselt ning oli vaheldusrikas ja meeleolukas. Kordagi ei tekkinud tunnet, et midagi on liiga palju ja asi muutub tüütuks. Leigarid näitasid naabritele kolme kadrilli/kadrelit ja õpetasid samuti kolme. Lätlaste kadrillid tundusid keerukamad, aga seda huvitavam oli neid tantsida. Kuna tegu oli tantsurahvaga, siis liiga palju juttu ei tehtud ja ka õpetatavad tantsud läksid kohe käima. Kui mõelda meie “Vanale tantsule”, mis tekitab vahel trennisaaliski probleeme, siis lätlased said sellega väga hästi hakkama ka oma lohisevate kleidisabade ja kõrgete kontsadega. Sekka pakuti veel karastavat vett, kohvi, pirukat ja saldejums’i. Oli ilmselt selle suve kõige soojem ilm ja toredaim Läti pidu!

Ballile järgnes kodune ja mõnus saunaõhtu koos Dandari rühmaga. Väga toredad ja soojad inimesed, kellega kohtume juba juulis Tallinnas. Järgmisel hommikul tutvusime linnaekskursioonil Rēzeknega, meie ajalooharidusega noor giid tegi tõeliselt huvitava pooleteisetunnise jalutuskäigu vanimast uusima arhitektuurini – linnusevaremetest ülitänapäevase kontserdimajani, mis on Lätimaa moodsaim.

Leigarid said reisilt kaasa mitu uut tantsu ning rõõmsa meeleolu.

Reisimuljed talletasid Mari Kendla ja Hindrek Haarde (tekst) ning Raul Ollo ja Heigo Kendla (pildid).

Leave a Reply