Reede, 16. august: mitte ainult endast

posted in: Taiwan 2019 reisikiri 0

See päev algas nagu kõik eelnevad kaheksa, mis me siin ärganud oleme. On tunne, nagu oleksime filmis „Lõputu küünlapäev“: äratus kell 7.30 võõrapärases keeles, sööma, bussi, kuhugi minek, mingi tegevus, bussi, sööma; bussi, kuhugi minek (enamasti esinemisele), rämpstoidust oode bussis, sööma, vaba aeg, magama, öö kõval platel. Kõik päevad ühesugused väikeste erinevustega.

Mis siis täna teistmoodi?

Äratus tavaline.

Bussi varem, kell 9.00. Bussi ja linna. Seal jagunesime. Suurem osa ehk lainehullud ookeani. Teist korda oli veel mõnusam kui esimesel korral. Oli päikest ja laineid. Ja ka rannavalvet, kes millegipärast vilistas kogu aeg. Mõistmatud eestlased ei saanud üldse aru, miks? Hiljem tuli välja, et kaldusime liialt vasakule, kus olid ristlained. Tõmbasime kiiresti paremale, kuigi tundus,et seal olid lained suuremadki. Vees olime 40 minutit, mis oli ikka päris pikk aeg. Pärast seda pesime end mustast liivast puhtaks 30 minutit. Kiiremad jõudsid rannarestost hirmkallid jäätised osta (umbes kaks ja pool eurot) ja need kiiresti alla kugistada, sest bussis jäätist süüa ei tohi. Bussijuhid on siin väga konkreetsed ja täpsed ja hoolivad oma bussist kui kullaterast.

Teine tiim käis samal ajal poodides kolamas. Seekord oli meil poodlemiseks suisa 2 tundi antud, aga see aeg lendas kui võluväel. Mõned, kes randa läksid, andsid meile ka oma ostunimekirjad kaasa. Poodi jõudes läks silme eest kirjuks. Küll neid snäkke ja asju oli palju ja igale maitsele. Toidupoes käidud, seadsime sammud ostukeskusest kaugemale tänavakaubandusse. Foori takt oli väga pikk ja kannatamatus sundis punasega üle tee minema L.Velli ja Linda olid vaprad ja jäid viisakalt rohelist tuld ootama – ikkagi inimesed. Teisel pool tänavat avastasime, et olime jõudnud turule. Seal müüdi veel rohkem asju ja kõike segamini: toored ja küpsetatud kanad, kalad, juurikad, riided, jalanõud ja kogu see lõhn, mis seal üleval oli. Oeh, jalgadele valu, et sealt ruttu minema saada! Ostlemise isu läks üle. Tagasi modernsesse konditsioneeritud kaubakeskusesse!

Kaks gruppi said kokku pool tundi varem, kui plaanitud. Rannaseltskond tegi poodlemise sprindi ja mõni neist jõudis paarikümne minutiga osta rohkem kui linnaseltskond. Võitjaks oli ettearvatult Leanne.

Lõunasöök maitses seekord jälle hästi.

Esinemine tavalisel ajal, tavalises kohas. Leigaritel läks väga hästi ja kava oli hoogne, esinejad nägid kenad välja ja isegi naeratasid. Tegelikult võivad eestlased naeratada palju tahavad, türklaste vastu, kes enne meid esinevad, niikuinii ei saa. Me ei peaks sellepärast kurvastama. Publik võttis meid vastu sooja südamega ja publikunumbritesse joosti lausa ise kohale, uutmoodi kanga tegime ka jälle!

Tegelikult tahtsimegi kirjutada ka teistest siin osalevatest rühmadest. Meie, kes me ei esine, näeme teiste etteasteid, kuid festival on korraldatud nii, et esinevad grupid ei jõua teisi vaadata.

Meiega koos on veel rühmad Belgiast (tegelikult Flandriast), Türgist, Tšiilist, Filipiinidelt ja Venemaalt (Põhja-Osseetiast).

Belglasi me ei ole esinemas näinud ja nad lahkusid juba eile. Aga olime mõnel grupiõhtul koos.

Filipiinlased on väga eksootilised. Neil on pidevalt kaasas kohvrite viisi varustust. Loodame nende esinemist veel näha, sest see vähene, mida nägime, oli üsna hea. Tundusid väga akrobaatilised. Midagi teevad nad ka suurte bambuskeppidega. Huvitav, mis neil seal kohvrites veel peitub?

Türklastel ja osseetidel on väga kõrgel tasemel noorte ansamblid. Nad teevad tõeliselt nauditavat rahvuslikku lavatantsu. Tantsijad on mõõdu järgi valitud ja kostüümid võtavad ahhetama. Tõeliselt kahju, et meie noored nende esinemist ei näe. Äkki vähemalt lõputseremoonial.

Tšiili rühm koosneb suurest pilli- ja laulurühmast ning tantsijad tunduvad lapsemad kui teistes truppides. See-eest kava on neil väga „eripalgeline“. Näinud oleme lillelistes lasteaiakleitides nunnukava, vahukommikleitidega nunnukava ja … rohkem vist polnudki.

Tänaseks on meie noortel esinetud ja jookseme taaskord bussi, et jõuda järjekordsele õhtusöögile, millele järgneb vaba aeg. Õnneks on meil kaasas põnev raamat ja väike näputöö. Kui silmad ära väsivad, lõbustab Leanne meid põnevate lugudega. Seekord „koju“ sõites võtsid noored laulu üles. See oli väga ilus!

Kirjutasid trupisaatjad Solvi ja Veronika toast 348 (seal on Leanne ka).

Reedesed päevapiltnikud Tuuli, Helen, Leanne, Taavi

Rindeteated:

  • Festivaliskoor: 9 esinemist ja 5 proovi.
  • Meditsiiniteated on kuidagi kokku kuivanud:
    • Üks väiksem kõhuvalu ja üks pearinglus
    • Mõni sääseamps
    • Üks ületreenitud kõhulihas
    • Linda põlv sai ka teibiga kaunistatud
  • Olme:
    • Kõigest viis masinatäit pesu, neist üks laste algatusel.
    • Parandatud üks särgikaelus ja üks rahavrõivakott.
  • Me oleme hirmus desinfitseeritud – kolm korda päevas, enne sööki,  „peseme“ käsi viinaga!
  • Elus tuleb teha õigeid valikuid. Tänase vaba aja veetmiseks oli valida, kas minna randa või poodi. Läks nii, et kes tahtis poodi, sai poodi, kes aga randa, sai lõpuks nii poodi kui randa.
  • Sattusime täna tantsupeo proovi (festivali lõputseremoonia lavastus). Osalesid kõik festivali välisrühmad. Iga rühm tantsis kõigepealt ette oma kohapeal õpitud taiwani tantsu/liikumise. Meie oma oli vaieldamatult kõige tantsulisem ja meie meelest ka kõige ilusam. Lõpujoonise ühisproov oli täielik kaos. Tundsime väga puudust konkreetsest ja asjalikust liigijuhist, kuna kohalik onu kriiskas selges hiina keeles mikrofoni ja keegi ei tõlkinud seda meile, sest ka meie giidid ei saanud midagi aru. Mingil imelisel kombel moodustus lõpuks siiski saalipõrandale peaaegu liblikakujuline kujutis. Harjutame täna veel :).

Kaks festivalipäeva on jäänud, siis hakkame tasapisi kodu poole sättima! Pange must leib, kilu ja kohukesed valmis!

Tervitavad Helen ja Tuuli, mõlemal juba üks silm kinni (aga hiilivad nüüd veel pesu masinast välja võtma)!

Kõiki Taiwani reisi muljeid saad lugeda siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga