Tänavuse muuseumisuve lõpul ei pääsenud Leigarite naisrühm tavapärasele septembripuhkusele, vaid kolis kohe trennisaali. Olime otsustanud panna end proovile naisrühmade võistutantsimisel. Õieti oli päris pöörane mõte minna mõõtu võtma pikkade traditsioonidega naisrühmadega, kellele „Viire takka“ või „Kullaketrajad“ on ehk sama kodused kui meile meie muuseumilood, aga juhendajatel näis meisse usku olevat.
18.-19. novembril toimus Viimsis IV Eesti naistetantsu festival, XI Eesti naisrühmade ja II neiduderühmade võistutantsimine, korraldajaks viimati võitnud Sõprus. Laupäeva veetsime Viimsiga, Viimsi kooli lavaga ja üksteisega tutvudes, pühapäeval ootas kõiki kohtunike terav pilk.
Kahekümnel võistleval naisrühmal tuli esitada Agne Kurrikoff-Hermani „Hobusemäng“ ja üks enda valitud tants. Leigarite valik oli Madli Telleri „Miia mäng“. See valmis alles kevadel uute tantsude konkursiks, sai seal eripreemia folkloorse materjali oskusliku kasutamise eest ning keerukast taktilugemisest hoolimata meeldib meile hirmsasti. Kahe tantsu põhjal järjestatud kümme parimat pääsesid otsustavasse vooru teist vaba tantsu näitama. Omaette lühemat võistlust pidasid veel seitse neiduderühma.
Meie saime kolmanda vooru ajal juba rahulikult teisi jälgida, aga ega me noruta. Nagu ütles ka žürii juht Ilma Adamson lõpukõnes, ei olnud sel võistlusel kaotajaid. Ennekõike saime jääda iseendaks: laupäevasel festivalikontserdil Randvere koolis tantsisime kadrelit ja vedasime ühistantsu, teises võistlusvoorus näitasime kõik kuueteistkümnekesi kirjusid rõivaid ja pöiasirutuste asemel kiiret tallapolkat. Fännid olid toeks ning Sille ja Madli jäid esitustega rahule, ehkki suur osa meist koges, kuidas võistluspinges kipub ikkagi lava taga põlv värisema või laval äkitselt närv alt vedama.
Täname Sõprust! Korraldajad olid meeles pidanud tantsijale olulisi pisiasju (triikimisvõimalus riietusklasside juures) ja ergutasid lavaukse taga kõiki võistlusjärje ootajaid. Laupäeval said festivalist osavõtjad kosutada ihu (saunatades üle tee asuvas Viimsi spaas) ja hinge (kuulates õhtusel peol Piret Pääri jutuvestmist ja Kulno Malva pillimängu). Kui žürii läks lõplikku paremusjärjestust selgitama, nägid ootajad kava teiste rahvaste tantsudest, mis on ju Sõpruse „kaubamärgina“ tuntud.
Omavahel muljetades hindasid Leigarite naised ühtehoidmist ja toimetulekut mugavustsoonist väljudes ning tõdesid, et kõige tähtsam on teha rõõmuga seda, mida teeme. Huvitav oli näha mõnd uut ilusat naisrühmatantsu. Mainiti ka pettumust, et me ikkagi ei saanud teistele näidata Kristjan Toropi „Ingliskat“ ja et paljud rühmad olid valinud vaba tantsu voorudesse viimase üld- või naiste tantsupeo repertuaari, mis hakkas korduma.
Esikohale ja publiku lemmikuks tuli nooruslik Tartu Ülikooli rahvakunstiansambli naisrühm (neidudest tunnistati parimaks Kagu Kabujalakõsõ). Teise koha sai Jõgevahe Pere ja kolmanda Harku Harakad. Harku naised korraldavad ka järgmise võistutantsimise Tabasalus.
Kirjutanud Tiina, pildid teinud Raili, Kai, Helena ja Tiina
Lisa kommentaar