Maikuus saabus postkastidesse sellise teemareaga uudis, et Fenno-Ugria asutuse vahendusel kutsutakse Leigareid 8. juulil esinema isuri rahvuspäevale ja isuri muuseumi 25. aastapäevale, buss ootab hommikul Ivangorodis ja toob õhtuks piirile tagasi. Viisanõude tõttu tuli reageerida peaaegu kohe, aga paari päevaga olid huvilised koos.
Enamik meist liikus juba laupäeval piirile võimalikult lähedale ja avastas ühtlasi pisut Ida-Virumaad. Õhtul näis terve Narva kaasa elavat Venemaa jalgpallikoondisele, kellele MM sel korral ikkagi veerandfinaaliga lõppes.
Pühapäeva hommikul kell kaheksa oli rahvarõivis reisiseltskond Peetri platsil. Silla- ja piiriületus läks kiirelt kõigil peale auväärses eas viiuli. Esimene tunnike naaberriigi pinnal möödus piiripunkti ukse taga vihmasabinas, kuni Elina sai oma kultuuriväärtusliku pilli kohta tollis kõik selgitused ja allkirjad antud. Siis toimetasid vastuvõtja Irina ja sõbralik bussijuht (kõige rohkem nautisime oma bussikese tagurdamismuusikat tavapärase piiksumise asemel!) meid Soikkola ehk venepäraselt Soikino poolsaarele Viistinä ehk Vistino külasse, kus ootas tuttavlik pisut porine esinemismuru otse isuri muuseumi ees.
Muuseumi väljapanek oli samuti päris kodune. Isuri mehed käisid ajast aega kalal ja tüdrukud olevat hakanud juba nelja-aastaselt veimevakka esimesi asju tegema. Silma jäi täiesti tuttavaid kindamustreid ja aimatavaid sõnu. Saate ju aru küll, mis on lampahan ravvat, paimenen ruuska ja suur labja?*
Kanti, kus käisime, on kutsutud ka Ingerimaaks. Ajalooliselt on seal üksteise kõrval elanud vadjalased, isurid, soomlased, venelased ja eestlased. Isureid oli Fenno-Ugria andmeil 2010. aasta rahvaloenduse järgi 266 (2002. aastal 327) ja isuri keele oskajaid 123 peamiselt vanemaealist inimest. Pärimushuvilisi on ka nooremate hulgas.
Päeva korraldas Leningradi oblasti põlisrahvaste keskus, laulsid-tantsisid isuri, ingerisoome, vadja, vene ja udmurdi folkloorirühmad. Eestist oli kohal veel Väikese Hellero ning Tartu ingerisoomlaste Röntyskä ühisesindus. Etteastete vahele peeti hulk kõlavaid kõnesid – igal maal omad kombed. Varemgi samadel pidustustel käinud Väikese Hellero lauljad aga kinnitasid, et seekordne üritus oli üle aegade inimlikes mõõtmetes ja paatos piirdus vältimatu miinimumiga.
Peoplatsi ümbritsenud kaubalettidelt tõi nii mõnigi koju savinõu või muud käsitööd. Süüa saime päeva jooksul pannkooke (lausa mitu korda), uhhaad, pirukaid ja muud head-paremat. Hommikusöögi kõrvale oli esialgu varutud märksa rohkem teed kui kohvi. Aga kui keegi veel mäletab, kuidas idanaabrite pool tuli vanasti noata einestada, siis Jaanilinna restoranis Vitjaz oli kaetud lausa iga käigu jaoks omaette nuga.
Isurimaa on ilus. On liivaseid männimetsi ja avaraid vaateid kõrgendikelt. Ust-Luga hiidsadama ümber on ka väga korralikud teed. Teeservades vohab aga võimsalt karuputk.
Tiina Leemetsa jutt, Kai Robeni pildid. Päisepildi eest täname Irina Poljakovat.
* Lamba(pügamis)rauad, karjase piits ja suur (vilja)labidas.
Lisa kommentaar