Geseke reisikiri 2018

posted in: Uudised | 0

Tänavu külastas väike punt leigareid jälle vanu tuttavaid sakslasi Geseke linnakesest. Ostwestfälischer Volkstanzkreis Geseke-Salzkotten kutsus külla sõbrad Iirimaalt, Ungarist, Rootsist ja muidugi Eestist, et tähistada oma väärikat 70 aasta juubelit. Leigarid on Gesekes käinud juba 1989. aastast alates, mistõttu on linnakesel ja selle tuttavatel elanikel õnnestunud paljudele meist sügavale südamesse pugeda. Kohtumisi Eestis ja Saksamaal meenutatakse alati heatujuliselt. Nende jaoks, kes kunagi ise Gesekes pole käinud, võib linnast jääda mulje kui mingist müstilisest kohast. Seal on mütoloogiline tegelane Hugo, kelle kõrtsis vist suurem osa ajast veedetakse, päike paistab kogu aeg ning ka kõige väiksemad õllesõbrad joovad mõne radler’i ikka ära. Vähemalt selline arusaam oli minul Gesekest, millest ma oma vanematelt ikka ja jälle kuulsin, aga kuhu ise jõudsin Leigaritega esimest korda alles kaks aastat tagasi.

Seekordne külaskäik erines eelmisest selliselt, et oma armsaid sakslasi pidime teiste sõprusrühmadega jagama. Juubeli tähistamine oli nagu minifestival, kust ei puudunud traditsiooniline linnaekskursioon, erinevate rahvaste tantsude õpitoad ega esinemine pidulikul juubelikontserdil. Loomulikult olid ka meeleolukad õhtused ajaveetmised, mis on ehk kõige meeldejäävamad ja olulisemad, sest pakuvad võimalust sõpradega rääkida, uute inimestega tutvuda, spontaansetest tantsimistest osa võtta ja nautida kõike seda ilusat, millest ümbritsetud oled. Nii võibki juhtuda, et leiad ennast koolimaja ees rootslasega hambo‘t tantsimas või gümnaasiumikontserdi järel kooli õuel elusuuruses malenditega mängu jälgimas. Et sellest tundest aru saada, peaks seda ise kogema, seega soovitan kõigil leigaritel ikka korra elus Geseke inimestega tutvust teha. Siis saab mütoloogilisele Hugole nimele ka näo juurde, kuigi suhteliselt müstiliseks jääb ta ikka.

Ehkki veetsime seekord sõprade juures lausa neli suvist päeva, tundus sõit liiga lühike ja tahaks juba jälle muretult Gesekes aega veeta. Väga vahva oli kohtuda ka sakslaste teiste sõpradega Ungarist, Iirimaalt ja Rootsist ning loodetavasti näeme peagi jälle. Gesekest lahkudes ei tasu kunagi liiga pikalt nukrutseda, sest tegelikult tead, et kord viib tee ikka tagasi sellesse pisikesse päikselisse linnakesse Saksamaal.

Kirjutas Hedvig, toimetas Sille, pildistasid Christina Dömer ja Anneliis Peterson.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga