Leigarid Trummide festivalil Egiptuses

posted in: Uudised | 0

2. jaanuaril 2018 potsatab rahvakunstiseltsi Leigarid liikmete postkastidesse järgmine kiri:

Tere, Leigareid kutsutakse rahvusvahelisele trummi- ja rahvakultuurifestivalile “Drums dialogue for peace” Egiptusesse. Hetkel on meil olemas Eesti Folkloorinõukogu kutse ja soovitus (EFN on meid välja valinud kui selle festivali nõuetele vastavat rühma), ootame aga veel ametlikku nimelist kutset Egiptuse kultuuriministeeriumist. Kuna festivalini on jäänud vähe aega, siis alustame praegu trupi komplekteerimist, lennupileteid siiski kohe ostma ei tõtta.

Festival toimub 20.-26. aprillil 2018, rühm peab Kairosse saabuma 17. aprillil ja lahkuda saab 27. aprillil.

Transpordikulud Kairosse ja tagasi ning reisikindlustuse katavad osalejad ise. Festival tagab toitlustuse, majutuse ja kohapealse transpordi. Esinemised on 25–30-minutilised, esinemiskohaks nii lavad kui linnaruum, lisaks tuleb läbi viia õpitube.

Vastuvõetav trupp on väike, ainult 13 inimest. See seab osalejatele tavalisest veelgi kõrgemad nõudmised. Eelise saavad suuremate kogemuste, oskuste ja teadmistega esinejad. Väikeses trupis on oluline iga osaleja multifunktsionaalsus, st erinevad oskuste kombinatsioonid – laul, tants, pillimäng, käsitöö või tantsu õpetamine jne. Kindlasti peab osaleda soovijal olema muuseumikavaga esinemise kogemus, antud juhul sealhulgas ka väikese trupiga esinemise kogemus, ja seda nii sel talvel kui varasemast ajast.

Osavõtusoove ootan vastusena sellele kirjale kuni 10. jaanuarini 2018.

Tervitades Sille

Esimene reaktsioon on „VAU, KUI PÕNEV!“, kuid peaaegu kohe järgneb rahunemine ja kahtlus: ainult 13 inimest(?), hirmutav sõna multifunktsionaalsus(!), st erinevad oskuste kombinatsioonid – laul, tants, pillimäng, käsitöö või tantsu õpetamine, tavalisest veelgi kõrgemad nõudmised osalejatele – toob juubeldavad mõtted „maa peale tagasi“. Kriipsutan enda võimalused maha ja lähen eluga edasi.

8. jaanuaril saabub Leigarite postkasti uus kiri:

Igaks-juhuks-kordus – et kui pühadenädalal ehk tähelepanuta jäi 🙂

Nüüd on paras aeg tegeleda! Sille

Ja edasi tuleb uuesti kiri, mille saime juba 2. jaanuaril. Ka sellele ei järgne mingit reaktsiooni.

11. jaanuar ja kolmas kiri Sillelt, Leigarite kunstiliselt juhilt:

Annan teada, et soovijate registreerimine sellele reisile jääb avatuks kuni ametliku kutse saabumiseni. Millal see juhtub, seda ei tea keegi 🙂 Mulle laekunud osaleda soovijate nimed panen üles laululehele, sealt siis näete. Trv. Sille

Hakkan jälgima laululehel osaleda soovijate nimekirja. Seal ei ole kedagi.

16. jaanuaril saabub kiri personaalselt mulle. Tunnen end väljavalituna. Hiljem muidugi selgub, et sellist tunnet kogesid paljud leigarid, kes Sille kavala nipi lõksu jäid ja nn isikliku kutse said:

Täna on heade uudiste päev! Egiptuse kutse on nüüd kindel! Täpsustatud kuupäevad 18.-27. aprill. Pakun Sinule sõiduvõimalust! Palun vasta hiljemalt neljapäeval, 18. jaanuaril.

Trv. Sille

Ma isegi ei mõtle enam, hakkan kohe tegutsema (kuidas tööl saab, vaja küsida puhkust jms). Kiire jah sõna tuleb juba ka seetõttu, et olen vist viimane eestlane, kes pole Egiptuses käinud. Hiljem jälle muidugi selgub, et kõik meie trupist külastavad vähemalt Kairot esimest korda. Trummide festivalist ei ole me midagi kuulnud, ei oska midagi oodata. Selline on taust.

Meie trupis on 13 liiget, sest nii näeb ette festivali statuut, kõikidest leigarite generatsioonidest – esinemiste juht Jaan Ulst, tantsijad ja pillimees Kaarel Kõivupuu oma kahe truu kaaslase, eesti lõõtsa ja karmoškaga.

Kairo linnulennultLahkume Tallinnast 18. aprillil. Kairos võtab meid vastu Aafrika kuumus +36°C, mõnus. See jääbki kõige kuumemaks päevaks ja edaspidi langeb temperatuur meie eestimaise soojemat sorti suve tasemele, st alla 30°C. Esimese tutvuse Kairoga teeme juba lennukis. Nagu ütleb üks meie reisikaaslane, hämmastas teda esimesel pilgul värvide puudumine. Hiidlinnastu, elanike arvuga umbes 30 miljonit, laiutab keset kõrbe täiesti ühtlase väljana. Silm ei erista tavapärast kõrghoonetega kesklinna, igal pool vaid pruuni-beeži-halli värvi madalad majad. Rohelust on vähe või puudub see üldse. Hiljem siiski sõidame piirkondades, kus hooned kõrgemad kui 10 korrust ja siin-seal võib leida ka rohelust.

Majutatakse meid hotelli „Tolip Sport City“, mis asub lennuväljalt umbes poole tunni bussisõidutee kaugusel. Tegemist on tegelikult hiiglasliku territooriumiga, kus lisaks hotelli peamajale on hulgaliselt hooneid ja rajatisi kõikvõimalike spordialadega tegelemiseks. Territoorium on ümbritsetud taraga ja seda turvab relvastatud valve.

inforaamatSirvin festivali ametlikku inforaamatut. Neid tuuakse festivali lõppedes Eestisse kaks eksemplari. Hoian esimest korda käes raamatut, mida siinses kultuuriruumis tuleb lugema hakata tagantpoolt. Lisaks araabiakeelsele tekstile on õnneks tõlge ka inglise keelde.

Oma tervitussõnad festivali külalistele on raamatusse kirja pannud Egiptuse kultuuriminister dr. Enas Abdeldayem, turismiminister dr. Rania El Mashat, muististe minister H.E.Dr. Khaled El Anany, noorsoo ja kultuuriminister Eng. Khaled Abdelaziz, kultuuriministeeriumi väliskultuuridevaheliste suhete sekretär dr. Hesham Mourad ja kultuurilise arengufondi sektori juht prof. Fathi Abdel Wahab. Kaks esimest neist on naised. Saan aru nende põhisõnumist – festivali trummid kõmisegu ja mürisegu maailma rahu nimel.

Järgmise kahe lehekülje peapersoon on festivali idee autor, direktor, loominguline juht ja pealavastaja Entssar Abdel-Fattahon, veidi omapärane ja karismaatiline mees, esmapilgul. Ma näen siin esimest korda sellist lavastamise stiili ja tema juhitud kontserte, kus härra on kogu aeg paberid käes ise kontserdi ajal laval, käib esinejate ees edasi-tagasi ja korraldab veel midagi viimasel hetkel, olles sõna otseses mõttes kogu etenduse dirigent. Kaarel iseloomustas meie pealavastajat järgmiselt:

inforaamat 2 „….autoritaarne, konkreetne tegelane, kes siiski tundis oma piire – tantsu ja muusikaseadeid arranžeeris ta siiski ümber vaid rühmadel, kes on pärit naabruskonnast ning kelle repertuaariga ta enam-vähem tuttav on – sellest vaatevinklist minu lugupidamine. Väga erakordne oli individuaalselt minu jaoks see, kuidas ta suutis panna kõik rühmad kinni pidama 3 minuti reeglist – ükski rühm ei tohtinud esineda kauem kui kolm minutit. Nõudes selle reegli täitmist naeruväärsuse piiri kompava täpsusega tagas ta, et ka rühmad teatud Aasia ja Aafrika riikidest täitsid seda reeglit ning seda pole minu silmad veel ühelgi lõunamaisel festivalil näinud. Osaliselt on asi seotud sellega, et nende jaoks on esinemisnumber teinekord terviklik etendus, lugu mida jutustatakse, ja seda nende meelest mõistuspäraselt jaotada ei ole võimalik. Võrdluseks võiks üritada ette kujutada olukorda, kus Leigarid peaksid näiteks valima välja ja esitama kolm motiivi kahe paari kadrelist. Vahemärkus – mõned leigarid ehk mäletavad festivali Türkmenistanis, kus Nigeeria rühm esines muhedalt 15 minuti asemel poolteist tundi ja jutustas selle jooksul ära terve muinasjutu.

Samas oma naeruväärsuses oli kohalik „härra koorijuht” hea õppematerjal algajale juhile, sest ta ei olnud siiski kunagi pahatahtlik ega tujukas ning mõned üksikud verbaalsed fopaad andestati seetõttu küllaltki kergelt ja mõnestki tema väljendist sai küllalt kiirelt käibefraas. Näiteks kui hiinlased kuulsid kahekümnendat korda, et nende algus on „not okay. Again”, või kui ta soovis muusikas hingestatust musta maagia kontekstis kõhedust tekitava fraasiga „I need one more soul”…”

info1

Rühmad. Viie eelneva festivali jooksul on rahvusvahelisele trummi- ja rahvakultuurifestivalile “Drums dialogue for peace” Egiptusesse jõudnud 177 rühma 118-st riigist. Alates aastast 2013 toimuvale, järjekorras kuuendale festivalile aastal 2018 kutsutud külalised on raamatus kõik kenasti üles loetletud. Sellel aastal oli festivalile kutsutud truppe 20-st riigist, kohale jõudis neist arvatavasti 15. Kohalikke Egiptuse rühmi oli 10. Kõrval olevalt fotolt on näha kutsutud riikide nimekiri. Araabiakeelne tekst on tõlgitud seekord mitte inglise, vaid riigilippude keelde. Järgnev loetelu ei ole lippude järjekorras: Sri Lanka (rühm loodud 1988), Tuneesia (2005), Kreeka (1990), Poola (2001), Bulgaaria (info asutamisaasta kohta puudub), Tai (2005), Hiina, Alžeeria (1997), Maldiivid (2010), India, Pakistan, Sudaan, Saudi Araabia (2005), Nigeeria, Palestiina (1983), Süüria, Eesti (1969). Seega Leigarid on asutamise poolest üks vanemaid rühmi.

Üheks proovipaigaks sai Kairo vanalinnas turu lähedal paiknev Sultan al-Ghuri kompleks (The Complex of-Sultan Qansuwa al-Ghuri; El Ghouri Dome), mis on ehitatud 1505-1508. Selle muidu suursuguse hoone väike siseõu ja kabel saavad meie proovikohaks, kuhu kõik rühmad oma proovijärjekorra ootamiseks tihedalt istuma paigutatakse. Saabumispäeva õhtupoolikul, 18. aprillil, toimus seal lahtise taeva all kõrgete müüride vahelises sisehoovis festivali avakontserdi esimene proov. Samas kompleksis on ka lõppkontserdi finaali proov, kuid siis viiakse meid suure vihma tõttu katusealusesse kabelisse.

Oluliseks esinemispaigaks oli Islamic museum of citadel, väidetavalt araabia maade suurim tsitadell. Täpsemalt siis Salah El Din Citadel ehk Kairo tsitadell on keskaegne islami linnus, mis rajatuna Kairo lähedale Mokattani mäe lähedale oli kunagi kuulus oma värske õhu, tuule ja grandioosse vaate poolest linnale. Ehitatud aastatel 1176-1183 Saladini poolt. Kui 14. sajandiks oli Kairost saanud islamimaailma uus suur keskus, saabus ka tsitadellile tema kuldajastu. Tänapäeval on tsitadell väga hästi säilinud ajalooline vaatamisväärsus koos mošeede ja muuseumidega: seal on Al-Gawhara palee-muuseum, Kuninglike Vankrite muuseum ja Egiptuse sõjaväe muuseum. Aastal 1976 kuulutas UNESCO tsitadelli ülemaailmsesse ajaloolisesse kultuuripärandisse kuuluva iidse Kairo osaks. Tsitadelli sisehoovis asus festivali pealava, kus toimusid nii ava- kui ka lõppkontsert. Sissepääsuks tuli läbida turvaväravad ja esitada läbivaatamiseks oma isiklikud asjad.

Lisaks festivali ava- ja lõppkontserdile olid kolmel õhtul kõikidel rühmadel programmis 30-minutilised esinemised Kairo vanalinna väljakutele ja tänavatele üles seatud lavadel. Meil oli üks esinemine ka Kairo Ooperiteatri kompleksi kõrval lahtise taeva all asuval kontserdialal. Lisaks toimus Kairo vanalinnas festivali suurejooneline rongkäik, millest saadud emotsioonid jäävad kauaks eredalt püsima.

Festivalipäevad olid pikad ja sisutihedad. Hommikupoolikud kulusid siiski veidi rahulikumas meeleolus – päevitades, puhates, ujudes hotelli basseinides, õhtupoolikud olid festivaliprogrammi päralt. Allpool on päevade kaupa välja toodud olulisemad sündmused.

18. aprill, kolmapäev – esimesed emotsioonid, õhtul avakontserdi esimene proov Sultan al-Ghuri kompleksis

19. aprill, neljapäev – kohanemine kohalike oludega, 9-tunnine avakontserdi peaproov tsitadellis

20. aprill, reede – õhtul festivali avakontsert tsitadellis

21. aprill, laupäev – rongkäik vanalinnas turu piirkonnas, samas esinemine kontserdil, kus kõik rühmad esitasid linnarahvale oma 3-minutilise kava

22. aprill, pühapäev – Giza püramiidide külastus, õhtul esinemine Kairo Ooperiteatri territooriumil asuval esinemisalal

23. aprill, esmaspäev – Egiptuse Rahvusmuuseumi külastus, õhtul esinemine laupäevaõhtusel laval seekord 30-minutilise kavaga, Leigarite õpituba hotelli fuajees

24. aprill, teisipäev – turupäev, õhtuks planeeritud viimane pikk esinemine, mis jääb suure vihmasaju tõttu ära ning millest kujuneb veerandtunnine spontaanne katkematu Pakistani, Sudaani ja Eesti ühine trummi-, tantsu- ja muusikapidu kairolaste suureks rõõmuks

25. aprill, kolmapäev – puhkepäev, eriloal ainult leigaritele kaubanduskeskuse külastus, lõppkontserdi peaproov Sultan al-Ghuri kompleksis, ametlik pildistamine, saame kätte festivalil osalemise sertifikaadi

26. aprill, neljapäev – festivali viimane päev, peaproov ja finaalkontsert tsitadellis

27. aprill, reede – kojusõit

Turvalisusest. Festivali korraldusliku poole pealt tuleb välja tuua see, et erilist hoolt kanti meie turvalisuse eest. Meie hotell oli piiratud alal ja relvastatud valve all. Kõikidesse suurematesse hoonetesse (tsitadell, hotell, kaubanduskeskus, Kairo Ooperimaja, Giza püramiidid, Kairo Rahvusmuuseum) sai siseneda ainult läbi turvakontrolli, millega kaasnes asjade läbivaatamine. Sõjaväe kohalolekut oli märgata sõjaväeosade rohkuse järgi linnas ja kõiki neid valvasid relvastatud tunnimehed. Lisaks olid turvamehed meiega kaasas turul, saatjad Giza püramiidide juures, turvameestest inimkett rongkäigukolonni külgedel. Meid ei lubatud omapead kuskile linna vahele ega hotelli territooriumilt välja. See kehtis kõikide rühmade kohta. Teiselt poolt oli päevakava piisavalt vaheldusrikas, mistõttu ametlikugi programmiga hakkamasaamisega oli tegemist.

Õpitoast. Ühel õhtul korraldasid eestlased tantsude õpetamise õpitoa. See oli minu teada esimene ja ainus õpituba ja korraldati puhtalt leigarite initsiatiivil. Meie tantsudega tulid teiste rühmade liikmed küll väga kiiresti kaasa, kuid probleemiks oli naiste puudumine. Enamik Aasiast ja Aafrikast tulnud rühmi koosnes vaid meestest. Tegime siis ka mõne puhtalt meeste tantsu.

Rongkäigust. „Arusaamatul kombel oleme sujuvalt kahekaupa tohutu inimmassi keskel, kõik nad tahavad samal hetkel meiega pilti teha. Kohal on ratsapolitsei, tavaline politsei, korraldajad loomulikult igal pool meie ümber. Kiiresti suunatakse meid rahvamassi seest korraks ühe müüri kõrvale, et anda meile Eesti lipu plakat ja nimesilt. On vaid hetk hinge tõmmata ja juba on meie kõrval korraldajatest inim-turvakett, kes üritab meid kaitsta pealevalguva rahvahulga eest.

Liigume kahekaupa üksteise kannul (sõna otseses mõttes) läbi järgmise müürivärava. Kui me enne müüri ääres aasisime, et vaat, mis tähendab Brad Bitti või mõne muu staari elu, siis see, mis nüüd järgnes oli minu jaoks kindlasti elu kogemus. Meie kõrvale tekkis ka teisele poole turvameestest inimkett. Rahvas aina surus ja surus peale. Rongkäik suunati kitsasse poodidega ääristatud tänavasse, kuhu kogu inimmass samuti mahtuda tahtis. Meie ees olid rongkäigus poolakad ja taga tuneeslased. Kõik liikusid tihedalt üksteise kannul läbi turvameestest ääristatud prao. Tuneeslased hakkavad vapralt pille puhuma, mis toimub ees, ma ei kuule. Rahvas huilgab, karjub, et pilti teha. Kõnnime Kerstiga kõrvuti kõige lõpus käe alt kinni. Meid turvavad selja taga Aivar ja Kaarel.

Ühel hetkel saab ka Kaarel pilli kotist välja ja selles hulluses hakkavad kostma armsad kodused viisid. Vaadake ta nägu, stoiline rahu ise! See on psühholoogiliselt väga mõjus – nii kaunite viiside kõlades ei saa ju midagi hullu juhtuda, jõuan mõelda. Taaskord tõmban paralleele eelmiste festivalidega. See oli Brasiilias, kui midagi taolist juhtus. Tookord oli äkki tekkinud tiheda rahvamassi põhjuseks kaks vastassuunas liikuma hakanud rongkäiku: üks oli meie, festivali rühmade rongkäik ja teine, kohaliku omavalitsuse valimiskandidaadi toetajate rongkäik. Kahe kolonni “kokkupõrge” oli siiski rahumeelne ja ilma kisata.

Aga nüüd edasi. Tänav on pikk ja pikapeale harjun olukorraga. Märkan, et paljud inimesed üritavad meiega kaasa kõndida. Ühel hetkel sekkub politsei jõuliselt ja konkreetselt vastuseks ühe ülemeelikuks muutunud nooruki provotseerivatele katsetele kaklust korraldada. Litakas vastu pead, paar korralikku raputust ja poiss maas. Kulgeme kord kiiremas, kord aeglasemas tempos. Aeg-ajalt liigub üks turske, meiega üsna sageli tegelev peakorraldajatest turvameeste rivi ette ja lükkab neid (st kogu turvameeste rivi) rahva suunas, et meie liikumise teed laiendada. Ja niimoodi mitu korda, mõlemalt poolt meid. Ehmatav, kas tõesti keegi ei vihasta?!

Lõpp on ootamatu. Oleme jõudnud väikesele väljakule kui pragu muutub äkki nii kitsaks, et mahume sellest läbi vaid ühekaupa. Korraldajad karjuvad meile: “go, go, go … “. Korraks tundub, et asi muutub vist ohtlikuks (praegu rahulikumalt järele mõeldes muutus ju kaheinimeseline kolonn üherealiseks ehk kaks korda pikemaks, paralleel tantsupeo Kellatorniga, kui väljakutäis tantsijaid ühte kitsasse käiku peab mahtuma. Ka siis karjub korraldaja: kiiremini, kiiremini …, go, go, …!). Hetkel aga on tunne pisut paaniline, nagu see oleks nüüd tõesti viimane võimalus ellu jääda.

Jõuame esinemise-eelsele ootealale. Korraldajad püüavad meist kohalikke eemale tõrjuda. Võtame ka ise abinõud tarvitusele – meie mehed moodustavad naiste ümber ringi ja me lihtsalt ignoreerime stoiliselt piltnikke (veidi nagu ebaviisakas, aga ainus võimalus mitte ennast liigselt eksponeerida).

Lavale pääseme taaskord läbi kitsa turvameestest ümbritsetud prao. Meie isiklikud asjad antakse käigu pealt korraldajate kaela, neid pole kusagile panna. Oma 3-minutilise esinemise järjekorda ootame selles praos: läheb India, valmistub Poland, läheb Poland, valmistub Estonia. Oleme juba lava servas, läheb Estonia … ja algab tohutu vaimustunud kisa (tõe huvides tuleb muidugi mainida, et sellise kisa ja vilekooriga lähevad lavale ja tulevad lavalt kõik rühmad). Kolmeminutilise esinemise numbriteks saavad Kirp ja Paigaljäämise polka. Saan lavale. Seekord on Getter lipuga. Esinemine on hoogne ja ilma suuremate apsakateta (kui välja arvata see, et keegi meist lõi tantsu ajal seelikusabaga Kaarlil mikrofoni eest ära), rahvas elab valjuhäälselt kaasa.

Esinemise lõppedes peame kiiresti lava piirkonnast lahkuma. Igaühele üks pudel vett, Aivar otsib hõigates Leigarite vappi, mina oma kotti. Tohuvabohus selgub, et kõik asjad on siiski olemas, kellegi teise käes juba. Liigume kiiresti turvalisemasse kohta. Koguneme ja siis hakkab Estonia kolme-nelja turvamehe saatel liikuma mööda kitsaid vanalinna turutänavaid. Kuhu, ei tea, mis edasi, ei tea. Turvad paluvad teha teed ka nendel vähestel poodnikel ja turulistel, kes hetkel nendes käikudes juhuslikult viibivad.

Meid viiakse ühele väljakule, kus teised rühmad juba ootavad. Meie ja kohalike vahel hoitakse metallist piirdeid. Nende ette sõidavad veerandtunnise ootamise järel bussid.“

See oli väljavõte reisiblogist, mille kirjutamise vajadusest Sille oma viimases, 17. aprillil saadetud kirjas enne sõitu kogu trupile teatab:

Tere!

Juba homme ongi maailma kõige esimesed Leigarite esindajad teel Egiptusesse.

Head ja õnnelikku reisi teile kõigile!

Hoide lippu kõrgel ja selleks esimeses järjekorras hoidke iseennast!

/—/

– pärast reisi ilmuva mahukama reisikirja kirjutamise osas oleme kokku leppinud Sirjega. Palun toetage teda juba reisi ajal ideede ja fotomaterjaliga.

Jääme ootama põnevaid reportaaže ja teid tervena tagasi!

Sille

Oleme kõik tervete ja kogemuste võrra rikkamana tagasi! Kõigest, mis tegelikult juhtus, saab lugeda reisiblogist.

Sirje Kaljula

Egiptus, Kairo, Trummide festival, 18.–27. aprill 2018

sirje

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga