Estontsõ – molodtsõ!*

Estontsõ – molodtsõ!*

posted in: Uudised | 0

Nüüd siis on Leigarid jätnud oma jalajäljed ka Baškortostani pinnale, osaledes 7.–12. juunil toimunud rahvusvahelisel folkloorifestivalil Berdemlyk.

Jälgi tehti sinna palju – sellele aitasid kaasa äsjane äge vihmaperiood ning festivalile tulnud rühmade kümmet ületav arv. Eestlaste osalemine oli siiski erilise tähendusega, kuna igal pool rõhutati meid Baškortostaniga siduvat sõprust. „Eesti, me armastame teid!“ kõlas nii mitmeski festivalirongkäigus ja tegi südame soojaks. Nende sõnade tähendus ulatub tagasi aegadesse, kui Baškiiri rahvuskangelase Salavat Julajevi (1752–1800) viimased elupäevad möödusid Paldiskis ning kui Eesti president Konstantin Päts oli pagenduses Ufas.

Festival ise tõi peale esinemiste, rongkäikude ja mitmekäiguliste söögikordade kaasa pikki bussisõite regioonidesse, kus uhked pidustused tähistasid kevadtööde lõppu. Pidustustele olid tulnud meeletud rahvahulgad, keda politsei valvas ja pidurdas, et kõik korraga festivalirühmade juurde ei tormaks. Pildistamisvahenditega – telefonidest tahvliteni – olid kohalikud ülihästi varustatud ja kõik soovisid mälestuseks pilti. Või mitut. Ja siis veel ühte.

Asjatut jõudeolekut korraldajad ei sallinud, muudatused ajakavas ja tegevustes toimusid nii kiiresti, et bussist heliproovile liikuma hakates võis see liikumine mõne minuti jooksul kujuneda hoopis lõunale minekuks. Või ka vastupidi.

Meie seltskonna olemise festivalil tegi mugavamaks see, et enamik meist mõistis vähem või rohkem vene keelt. See andis võimaluse saada aru nii mõnestki olukorrast, kuhu sattusime, samuti pikkadest tseremooniatest, mille raames kevadtöödel silma paistnud töötajaid rohkesõnaliste tänukõnedega austati.

Festivali direktor ei unustanud oma lõpukõnes märkimata, et Eesti grupi ridades tuli festivalile isegi inimene, kes vapralt oma jalavigastust trotsides kõik kaasa tegi. See oli muidugi pillimees Kaarel, sel korral kahe lõõtsa ja karguga. Koos Leanne (torupill, kannel, vile), Elina (viiul, hiiu kannel) ja tantsijatega improviseeritud festivaliklubi jäi korraldajatele ilmselt samuti meelde, juba oma erakordsuse tõttu, sest ametlik festivaliprogramm midagi sellist ette ei näinud.

Leigarid ei lasknud kindlasti nii valju laulu, kui seda tegi Kolumbia, ega esitanud nii kiiret hüppetantsu, kui seda pakkus Lõuna-Aafrika. See polnudki meie eesmärk. Olime festivali kõige ehedam ja kõige rohkem eri kavasid esitanud seltskond, oma väljapeetud ja pikakasvulisel moel (kohalike peale vaatasime paraku enamasti ülevalt alla).

Olgu veel märgitud, et bensiiniliiter ja pudel õlut maksid Baškiirias mõlemad ligi 60 senti. Ja et mett määriti meile ka moka peale. Nii otseselt kui kaudselt. Esiteks on tööstustest puutumata puhtast loodusest pärinev mesi üks sealseid esindustooteid, teiseks nimetas nii mõnigi korraldusmeeskonna liige Leigareid iga festivali pärliks – eristuvaks ja huvitavat kultuuri pakkuvaks seltskonnaks.

*Eestlased on tublid! (vene k) – korduv ergutushüüe rongkäikudes

Reisimuljed pani kirja Kristiina Tamberg, pildid on pärit Helen Lagle, Heli Maasi, Ivar Truumure, Raul Ollo, Taavi Truumure, Toomas Parra ja Tuuli Keerbergi kaameratest.

Leave a Reply