Rahvatantsude üleskirjutamine Eestis on kestnud pisut üle saja aasta. 19. sajandi lõpul korraldati esimene suurem, tervet Eestimaad haaranud rahvaluulekogumine. Sellest ajast on pärit ka esimesed kasutuskõlblikud tantsukirjeldused. Informantideks on enamasti olnud eakamad inimesed, kelle aktiivne tantsuaeg langes möödunud sajandi keskpaika ja teise poolde. Leigarite põhirepertuaar tuginebki nendele kirjapanekutele, hilisemal ajal ka vähestele liikuva pildi salvestistele. Tantsud on õpitud teadjate järgi, liikumisi muutmata. Muuseumikava jaoks oleme aga ühe tantsu eri variante või lähedasi tantse vahel järjestanud süitideks.

Rahvatantsude kõige vanem vorm on ringtantsud. Võib oletada, et ringi tegemisega kellegi või millegi ümber loodeti saavutada vajalikku üleloomulikku eesmärki, kaitsta end kurjade vaimude eest vms. Ringtantsude kirjeldused on enamasti saadud saartelt ja Põhja-Eesti rannikult – nende piirkondade elanikud suhtlesid Skandinaavia maadega, kus samuti leidub sarnaseid tantsutüüpe. (Selline tants on näiteks kägara.)

Üks rahvatantsude vanemaid ja algupärasemaid rühmi on imiteerivad ja akrobaatilised tantsud. Nagu nimigi ütleb, aimatakse nendes tantsudes liigutustega järele mõnd looma, lindu, tegevust või olukorda. Loomanimeliste tantsude kohta on ka enim alust arvata, et neil võis algselt olla rituaalne tähendus, 19.sajandiks olid nad selle küll kaotanud ja muutunud naljategemiseks. Sama võib öelda ka mitmesuguseid töid jäljendavate tantsude kohta. Enne lõplikku moestminekut taandusid imiteerivad ja akrobaatilised tantsud tihtipeale laste tantsuvarasse. Seda juhtub rahvaloomingu vormide “kulumisega” – vanad tantsud-mängud kõlbavad, kuni neid mäletatakse, veel vaid laste lõbustamiseks. (Näiteks mustlane, kiitsakas, kaarassiim, ristpulkadetants, pulgatants, jommitants, kivikasukas.)

Enne 19. sajandi keskpaika olid eestlaste tantsuvaras olemas veel rühmatantsud. Kui varasemad tantsud kandsid küllalt konkreetset sisu, väljendades tantsija soove või arusaamisi ümbritsevast, siis rühmatantsud kombineeritakse enamasti teatavaist püsivaist motiividest, millel eraldi võetuina enam sisutähendust ei ole. Enamik rühmatantse vajab kindlat arvu tantsijaid. Koos tegutsev grupp on nendes tantsudes tervik, kus suheldakse lisaks oma paarilisele enam-vähem kõigi ülejäänud tantsijatega, eri grupid aga omavahel enamasti ei suhtle, kuigi ka see on võimalik. Leigarite repertuaaris on esindatud enam-vähem kõik Eestis tuntud olnud kontratantsutüübid (kassarikud, kaerajaanid, ingliskad, kadrillid, kolmepaaritantsud, kolmikutantsud, kalamees, kupparimoori, varas jt) ja teised rühmatantsud (näiteks kolonntants, räditants).

Kontratantsud olid Euroopas üks osa kõrgema seltskonna tantsudest ja ühtlasi ka osa rahvatantsudest. Kontratantsude mooditulekuga algas seltskonnatantsu ja rahvatantsu silmatorkavam vastastikune sõltuvus, teineteise mõjutamine ning lähenemine. Kõrgkihilt levisid kontratantsud oma maade lihtrahva hulka, kus tekkis lugematu hulk segatüüpi tantse ja variante. Eestis ei ole olnud omakeelset kõrgklassi. Eestlastest talupojad, konservatiivsed ja võõrastesse suhtumisel umbusklikud-ettevaatlikud nagu nad olid, ei rutanud oma teistest rahvustest valitsejaid jäljendama. Eestis piirdus kontratantsude levik peamiselt piiriäärsete aladega, kus maismaapiiril toimus läbikäimine lätlaste ja venelastega, rannikualade elanikud suhtlesid meritsi mitmete maadega. Seetõttu võivad meil levinud kontratantsud olla pigem otselaenud naaber- ja teiste maade lihtrahvalt kui Eestit valitsenud võõrmeelselt ja -keelselt kõrgklassilt.

Kõige uuem tüüp rahvatantse on paartantsud. Paartantsu põhimõte erineb oluliselt rühmatantsu omast: koos toimivast suuremast rühmast eralduvad kaks tavaliselt eri soost tantsijat tiheda kinnisvõttega ühendatud paariks, kelle tegevus on kooskõlastatud omavahel, aga mitte teiste tantsijatega ega teiste paaridega. Viimastega arvestatakse niivõrd, kuivõrd seda nõuab ühisel ringjoonel tantsimine.

19.-20.sajandi vahetuseks oli paartants saanud eestlaste tantsurepertuaaris ainuvaldavaks. Tantsimise algne rituaalne ja maagiline sisu oli selleks ajaks unustatud. Teatud olukordades (pulmas näiteks) tantsiti siiski ka vanemaid tantse, siis juba pealtvaatajate ja tantsijate endi rõõmuks, sügavamat tähendussisu teadmata. Tantsust oli saanud seltskondliku suhtlemise vahend.

Paartantsu põhimõte oli võidelnud oma eluõiguse eest juba keskaegses rahvatantsus, leidis siis aga ägedat vastuseisu oma “ebamoraalsuse” tõttu. Avaliku tunnustuse osaliseks sai paartants Euroopas alles 18.-19.sajandil koos valsi mooditulekuga. Valsi eelkäijaks on rida saksa rahvatantse ¾ taktis ja paari pöörlemise printsiibil. Need olid lihtrahva hulgas levinud mitmeid sajandeid tagasi ja tõenäoliselt Eestiski juba 17. või 18.sajandil.

Erinevalt teistest paartantsudest, mille kohta on leida palju kirjeldusi ning on selge, et tantsud on olnud kindla püsiva vormiga, leidub labajalavalsside täielikke kirjeldusi vaid üksikuid (näiteks vanaranna, vurrsahkadi, karutants, hiiuvalts, mustjala madal). Küll aga on palju märkmeid eri variantide omapärasest tantsimisest. Neile toetudes jääb mulje, et labajalavalsi variante kombineeris iga tantsija ise, piiramas vaid kohalik traditsioon ning iseenese tantsuosavus. Näib, et kui pill mängis labajalavalssi, võidi põrandal tantsida ühel ajal erinevaid variante improviseeritud isikupärastes kombinatsioonides.

19. sajandi algul võitis Kesk-Euroopas laialt populaarsust arvatavasti tšehhi päritoluga polka. Eestisse jõudis see tants umbes pool sajandit hiljem ja sai kohe väga tuntuks, tõustes populaarsuses peagi labajalavalsi kõrvale. Polka jäi moodi kuni Teise maailmasõjani. (Näiteks saab tuua raabiku, pärliine, akuliina polka, hüppajapolka, koukapolka, tursamäe polka, kreispolka, siiripolka, paigaljäämise polka jt.) 1930. aastateks rahvapäraste variantide tantsimine siiski vähenes, sest juurde oli tulnud hulk uuemaid moetantse. Reinlendrit, padespaani, krakovjakki, vengerkat, papiljonipolkat jt teavad eakamad inimesed veel praegugi. 20. sajandi esimesed aastakümned tõid kaasa hulga uusi seltskonnatantse, millest suurem osa eksisteeris õige lühikest aega ega suutnud rahva hulgas kanda kinnitada. Nende iga oli nii lühike, et mäletatakse küll osalt nende nimesid, kuid vähestel on meelde jäänud, kuidas neid tantsiti. (Selle aja tantsud on näiteks tuustepp, subota, kuhaanuška, aissa, minjoon, padipadinöör, padekaater, karoobuska, kikapuu jt.)

Tants ei olnud noorte koosviibimistel ainuke lõbutsemisvahend. Väga palju ka lauldi, mängiti tantsuga ja tantsuta laulumänge, pandimänge ja muid istumismänge. Tantsuga laulumängud ja ringmängud hakkasid moest minema juba enne Teist maailmasõda. Mõne aja püsisid nad veel laste repertuaaris. Pärast sõda oli paljudes maakoolides kombeks vahetunni ajal ringmänge mängida. Leigarite lasterühmas tegutsevad tänapäeva lapsed ootavad aga kannatamatult õpetaja luba tantsuharjutuse lõpus mängida ja siis mängitaksegi: laevamängu, nõelamängu, lambamängu või hoopis ringmänge. Ei mängita esinemiseks ega ka harjutamiseks, vaid sellepärast, et see on lõbus.

Muuseumis mängivad samu mänge suured ja väikesed koos. Muuseum tähendab Leigarite jaoks Eesti Vabaõhumuuseumit, kus igal suvisel laupäeval ja pühapäeval kell 11 on koos tantsimas, laulmas ja mängimas just täpselt need leigarid, kes sel hommikul tulla tahavad. Vaadata ja kohati ka kaasa tantsida või mängida saab iga muuseumipiletiga külaline. Kui tahad aga tõsisemalt tantsimist ja rahvatantse õppida ning talviti meiega koos rahvatantsutrenni teha, siis tule leigariks!