Leigarite esinemiskavadest ja eesti rahva tantsust

Rahvatantsude üleskirjutamine Eestis on kestnud pisut üle 100 aasta. 19.sajandi lõpul korraldati esimene suurem, tervet Eestimaad haaranud rahvaluulekogumine. Sellest ajast on pärit ka esimesed kasutuskõlblikud tantsukirjeldused. Informantideks on enamasti olnud eakamad inimesed, kelle aktiivne tantsuaeg langes möödunud sajandi keskpaika ja teise poolde. Leigarite põhirepertuaar tuginebki alates viimasest sajandivahetusest tehtud kirjapanekutele. Tantsud on õpitud kirjelduste järgi, tantsuteksti pole muudetud. Vahel oleme ühe tantsu eri variante või lähedasi tantse järjestanud süitideks.

Rahvatantsude kõige vanemaks vormiks on ringtantsud. Võib oletada, et ringi tegemisega kellegi või millegi ümber loodeti saavutada vajalikku üleloomulikku eesmärki, kaitsta end kurjade vaimude eest vms. Ringtantsude kirjeldused on enamasti saadud saartelt ja Põhja-Eesti rannikult – nende piirkondade elanikud suhtlesid Skandinaaviamaadega, kus samuti leidub sarnaseid tantsutüüpe. (Kägara)

Üks rahvatantsude vanemaid ja algupärasemaid rühmi on imiteerivad ja akrobaatilised tantsud. Nagu nimigi ütleb, aimatakse nendes tantsudes liigutustega järele mõnd looma, lindu, tegevust või olukorda. Loomanimeliste tantsude kohta on ka enim alust arvata, et need võisid algselt omada rituaalset tähendust, mille nad küll 19.sajandiks olid kaotanud ja muutunud naljategemiseks. Sama võib öelda ka mitmesuguseid töid jäljendavate tantsude kohta. Enne lõplikku moestminekut taandusid imiteerivad ja akrobaatilised tantsud tihtipeale laste tantsuvarasse. Seda juhtub rahvaloomingu vormide “kulumisega” – vanad tantsud-mängud kõlbavad, kuni neid mäletatakse, veel vaid laste lõbustamiseks. (Mustlane, kiitsakas, kaarassiim, ristpulkadetants, pulgatants, jommitants, kivikasukas)

Enne 19.sajandi keskpaika olid eestlaste tantsuvaras olemas veel rühmatantsud. Kui varasemad tantsud kandsid küllalt konkreetset sisu väljendades tantsija soove või arusaamisi ümbritsevast, siis rühmatantsud kombineeritakse enamasti teatavaist püsivaist motiividest, millel eraldi võetuina enam sisutähendust ei ole. Enamik rühmatantse vajab kindlat arvu tantsijaid. Koos tegutsev grupp on nendes tantsudes tervik, kus suheldakse lisaks oma paarilisele enam-vähem kõigi ülejäänud tantsijatega, eri grupid aga omavahel enamasti ei suhtle, kuigi ka see on võimalik. Leigarite repertuaaris on esindatud enam-vähem kõik Eestis tuntud olnud kontratantsutüübid (kaera-jaanid, ingliskad, kadrillid, kolmepaaritantsud, kolmikutantsud, kalamees, kupparimoori, varas jt.) ja teised rühmatantsud (kolonntants, räditants).
Kontratantsud olid Euroopas üks osa kõrgema seltskonna tantsudest ja ühtlasi ka üks osa rahvatantsudest. Kontratantsude mooditulekuga algas seltskonnatantsu ja rahvatantsu silmatorkavam vastastikune sõltuvus ja teineteise mõjutamine ning teineteisele lähenemine. Kõrgkihilt levisid kontratantsud oma maade lihtrahva hulka, kus tekkis lugematu hulk segatüüpi tantse ja variante. Eestis ei ole olnud omakeelset kõrgklassi. Eestlastest talupojad, konservatiivsed ja võõrastesse suhtumisel umbusklikud-ettevaatlikud nagu nad olid, ei rutanud oma teistest rahvustest valitsejaid jäljendama. Eestis piirdus kontratantsude levik peamiselt piiriäärsete aladega, kus maismaapiiril toimus läbikäimine lätlaste ja venelastega, rannikualade elanikud suhtlesid meritsi õige mitmete maadega. Seetõttu näib, et meil levinud kontratantsud võivad olla pigem otselaenud naaber- ja teiste maade lihtrahvalt, kui Eestit valitsenud võõrmeelselt ja -keelselt kõrgklassilt.

Kõige uuem tüüp rahvatantse on paartantsud. Paartantsu põhimõte erineb oluliselt rühmatantsu omast: koostoimivast suuremast rühmast eralduvad kaks tavaliselt eri soost tantsijat tiheda kinnisvõttega ühendatud paariks, kelle tegevus on kooskõlastatud omavahel, aga mitte teiste tantsijatega ega teiste paaridega (viimastega arvestatakse niivõrd, kuivõrd seda nõuab ühisel ringjoonel tantsimine).
19.-20.sajandi vahetuseks oli paartants saanud eestlaste tantsurepertuaaris ainuvaldavaks. Tantsu algne rituaalne ja maagiline sisu oli selleks ajaks unustatud. Teatud olukordades (pulmas näiteks) tantsiti siiski ka vanemaid tantse, siis juba pealtvaatajate ja tantsijate endi rõõmuks, sügavamat tähendussisu teadmata. Tantsust oli saanud seltskondliku suhtlemise vahend.
Paartantsu põhimõte oli võidelnud oma eluõiguse eest juba keskaegses rahvatantsus, leidis siis aga ägedat vastuseisu oma “ebamoraalsuse” tõttu. Avaliku tunnustuse osaliseks sai paartants Euroopas alles 18.-19.sajandil koos valsi mooditulekuga. Valsi eelkäijaks on rida saksa rahvatantse ¾ taktis ja paari pöörlemise printsiibil. Need olid lihtrahva hulgas levinud juba mitmeid sajandeid tagasi ja tõenäoliselt Eestissegi jõudnud 17. või 18.sajandil.
Kui 19.sajandi alguses jõudis Eestisse valsilaine Euroopast, jättis see maha hulga labajalavalsi teisendeid. Erinevalt teistest paartantsudest, mille kohta on leida palju kirjeldusi ning on selge, et tantsud on olnud kindla püsiva vormiga, leidub labajalavalsside täielikku kirjeldusi vaid üksikuid. (Vanaranna, vurrsahkadi, karutants, hiiuvalts, mustajala madal.) Küll aga on palju märkmeid eri variantide omapärasest tantsimisest. Neile toetudes jääb mulje, et labajalavalsi variante kombineeris iga tantsija ise nii nagu tal parajasti tuju oli, piiramas vaid kohalik traditsioon ning iseenese tantsuosavus. Näib, et kui pill mängis labajalavalssi, võidi põrandal tantsida üheaegselt erinevaid variante improviseeritud isikupärastes kombinatsioonides.
19.sajandi algul võitis Kesk-Euroopas laialt populaarsust tšehhi päritoluga polka. Eestisse jõudis see tants umbes pool sajandit hiljem ja sai kohe väga tuntuks, tõustes populaarsuses peagi labajalavalsi kõrvale. Polka jäi moodi kuni Teise maailmasõjani. (Raabiku, pärliine, akuliina polka, hüppajapolka, koukapolka, tursamäe polka, kreispolka, siiripolka jt.) 1930ndateks aastateks rahvapäraste variantide tantsimine siiski vähenes, sest juurde oli tulnud suur hulk uuemaid moetantse. Reilendrit, padespaani, krakovjakki, vengerkat, papiljonipolkat jt. tantsitaks eakamate inimeste koosviibimistel veel praegugi, kui vaid pillimees neid lugusid mängiks. Meie sajandi esimesed aastakümned tõid kaasa hulga uusi seltskonnatantse, millest suurem osa eksisteeris õige lühikest aega ega suutnud rahva hulgas kanda kinnitada. Nende iga oli nii lühike, et mõned vanakesed mäletavad küll osalt nende nimesid, kuid vähestel on meelde jäänud, kuidas neid tantsiti. (Tuustepp, subota, kuhaanuška, aissa, minjoon, padipadinöör, padekaater, karoobuska, kikapuu jt.)

Tants ei olnud noorte koosviibimistel ainuke lõbutsemisvahend. Väga palju ka lauldi, mängiti tantsuga ja tantsuta laulumänge, pandimänge ja muid istumismänge. Praegugi võib iga vanaema suurema vaevata laulda kogujale kümmekond eri ringmängulaulu. Tantsuga laulumängud ja ringmängud hakkasid moest minema juba enne Teist maailmasõda. Mõne aja püsisid nad veel laste repertuaaris. Pärast sõda oli paljudes maakoolides kombeks vahetunni ajal ringmänge mängida. Leigarite lasterühmas tegutsevad tänapäeva lapsed ootavad aga kannatamatult õpetaja luba tantsuharjutuse lõpus mängida ja siis mängitaksegi: laevamängu, nõelamängu, lambamängu või hoopis ringmänge. Mängitakse mitte esinemiseks ega ka harjutamiseks, vaid sellepärast, et see on lõbus.