Kõigepealt oli inimene.

Selleks, et elada, oli Inimesel vaja süüa.
Selleks, et süüa, tuli söök kinni püüda.
Selleks, et söök kinni püüda, tuli Inimesel minna edasi.
Edasi sai minna Põhja ja Lõunasse.
Need, kes läksid Lõunasse, ei vajanud kaitset külma vastu.
Need, kes läksid Põhja, mõtlesid välja RÕIVAD.

MEIE tulime Põhja. Et ellu jääda, hakkasime tegema rõivaid loomanahkadest.
Inimene on leidlik. Ei läinud palju aega, kuni Inimene avastas, et peale naha annab loom ka villa. Vill annab riiet. Ja riidest saab rõivas.

Loomavill on must või valge. Harva pruun. Kui must ja valge kokku panna, siis on hall.
Ja nii on üksluine.
Inimene tahtis olla ilusam.
Nii tulid appi Inimese ammused kaaslased - taimed.
Taimedest saab palju. Neid saab süüa. Saab selga panna (nõges,lina). Ja taimed annavad värvid.
See oli rauaaja Inimene, kes hakkas taimevärvidega oma elu säravamaks muutma.
Igapäevaseks toimetamiseks jäid samblahall ja kanarbikuroheline. Ja linavalge ja nõgesepruun. Igipõlised must ja hall olid ülerõivaks.
Valge hoiti leinaks ja kurbuseks.
Punane oli rõõmuks ja peoks. Punane oli pruudile. Punane oli haruldane ja kallis. Vanad roomlased said oma kuulsa purpuri merekarpidest. Eestlastel oli värvimadar. Hinnaline ja tujukas taim ei kasva mitte igal pool. Ja punase värvi eest tuleb madarataimel eluga maksta. Kaunis punane toon on peidus madara juurtes.
Taimeriik ei suutnud Inimesele anda sinist tooni. Sinine tuli tuua lambalaudast. Potisinine toon saadi lambauriinist ja seebikivist.

Sellest mahedatoonilisest maailmast ei piisanud Inimesele.
Inimene leiutas aniliinvärvid. Eredad toonid ja trükikangad tõrjusid välja kahvatumad loodusvärvid. Inimene tahtis olla parem ja ilusam, katta ennast üha kirevamalt. Taimevärvid taandusid. Aga mitte lõplikult. Ikka veel leidus siin-seal keegi, kes mäletas, kuidas ja kust tulid looduslikud toonid.
Emadelt tütardele pärandati vanad oskused ja teadmised.
Visad hingelt ja traditsioonilt, on igas eestlases säilinud kokkukuuluvus taimede ja puudega. Aeg-ajalt otsib paneelmaja seinte vahel elav hingki killukest loodust, olgu selleks või loodusvärviline riidetükk.

Rahva rõivastus on tihedalt seotud selle rahva majanduslike ja kultuuriliste oludega, kandes oma muudatuste ja arengu teel kaasas ka üsna vanu elemente.

Vanimatüübiline seelik XI-XIII sajandist oli kokku õmblemata villasest riidelaiast “ümbrik”, seeliku peal käisid puusapõlled, rõhud, peas kanti linukat.

XVII sajandil ilmusid Põhja-Eesti naiste rõivastusse käised ja vana ümbriku asemele ühevärviline kokkuõmmeldud seelik. Mehed hakkasid kandma põlvpükse. Tekkisid piirkondlikud erinevused - Põhja-Eestis toimusid kiiremad muutused, sarnaseid jooni selle piirkonnaga leidub saartel ja Lääne-Eestis, Lõuna-Eesti jäi oluliselt arhailisemaks.

XVIII sajandil suurenes raharinglus ja taganes naturaalmajandus: rõivastusse ilmusid ostetud detailid - paelad, litrid, karrad jms. Põhja-Eestis tuli naiste pidulikku rõivastusse pikitriibuline seelik. Argipäeviti kandi linikute ja rätikute asemel lihttanu, vanemad raskepärased peakatted jäid piduliku rõiva osaks. Lõuna-Eesti tikanditesse tuli Venemaalt punane nn. “maagelõng”. Pikk-kuubedel ja kampsunitel levisid Ukrainast ja Poolast pärit nöörkaunistused.

XIX sajandil said oluliseks varanduslikud erinevused. Vana riietus hakkas tasapisi asenduma linnamoega. Naiste rõivastusse ilmus juba XVIII sajandi lõpul lühike jakitaoline kampsun ja meestele vatt. Samast ajast pärinevad ka naiste liistik ja meeste vest. Lambamusta, -halli ja -valge värvi asemele tuli indigosinine. Endisi naiste peakatteid asendasid Kesk- ja Põhja-Eestis pott- ja kabimütsid. XIX sajandi keskpaigas kadus rahvarõivas mandri meeste moest. Naiste seelikud muutusid ruuduliseks, millele järgnes ruuduline kaapotkleit.

Sajandivahetusel asendus rahvarõivas linnamoega peaaegu täielikult (välja arvatud üksikud piirkonnad) ning unustati mõneks ajaks hoopis. Esimese vabariigi ajal hakati propageerima rahvarõivaste kandmist pidulikel puhkudel, kuid nende kandmisel ja valmistamisel ei peetud kinni vanadest traditsioonidest (särke ja käiseid õmmeldi isegi siidriidest). Nõukogude ajal sai rahvarõivas laulukooride ja tantsurühmade vormiks, kus kõik pidid kuni eheteni täpselt ühesugused välja nägema. Laulva revolutsiooni ajal kaasnes rahva eneseteadvuse tõusuga suurem huvi oma juurte ja sellega koos oma sünnipaiga ja kodukoha rahvarõivaste vastu. Nüüd on huvi rahvusliku vastu jälle vaibumas.