1969−1979

Rahvakunstiansambel Leigarid on sündinud 14. märtsil 1969. Esimene kunstiline juht oli Kristjan Torop. Ansambel (tantsu-, laulu- ja pillirühm) asutati toonase Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni kollektiivina, kes pidi hakkama vabaõhumuuseumis turistidele eesti rahvatantsu ja -muusikat tutvustama. Esimene muuseumiesinemine oli 26. juulil 1969, sestsaadik oleme ilmast ja riigikorrast hoolimata muuseumis tantsinud ja laulnud igal suvel, iga nädala laupäeval ja pühapäeval kell 11.

1971. aasta kevadel võttis seni nimetu Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni rahvakunstiansambel Kristjan Toropi ettepanekul nimeks Leigarid. Leigar tähendab moosekanti, laulu-, mängu- ja naljameest.

Seitsmekümnendad olid enese tõestamise aeg. 1973. aastal anti Leigaritele tolleaegne ENSV rahvakollektiivi aunimetus, 1975 saadi ametlik rahvakunstiansambli staatus ning mindi tantsupeole A-rühmana. Oleme käinud kõigil üldtantsupidudel alates 1970. aastast. Võrreldes teiste ansamblitega olid aga Leigarid oma justkui lihtsakoelise folkloorse muuseumirepertuaari tõttu sageli mõne kultuuriametniku või tantsujuhi silmis põlu all. Kristjan Torop on meenutanud: meie süü oli selles, et olime teistsugused kui teised. Tänapäeval on Kristjani poolt muuseumiesinemisteks seatud tantsud ja süidid mitme teisegi tantsurühma kavas.

Peale vabaõhumuuseumi sai esineda paljudes paikades üle Eesti ja kaugemalgi: Moskvas, Leningradis, Šiauliais. 1973 sõideti esimest korda Nõukogude Liidust välja Ungarisse, 1974 Ida-Saksamaale. 1976 oli algamas reis Rootsi, ent 11 tundi enne väljasõitu jäeti see kõrgemalt poolt tulnud korraldusega ainsagi põhjenduseta ära.

1980−1989

Leigarite esinemist sai muu hulgas näha 1980. aasta olümpiamängude purjeregati avamisel. 1984 toimus Estonias juubelikontsert „Oleme 15-aastane“, kus tuli esiettekandele Mait Agu tants „Põhjamaa“. Selsamal õhtul põles vabaõhumuuseumis Leigarite „kodutalu“ Sassi-Jaani. 1985. aasta juulis jõudis kätte ansambli 1000. esinemine, kaheosaline etendus Estonia teatris. Samal aastal vahetasid omavahel ametid kunstiline juht Kristjan Torop ning assistent Kalev Järvela.

Kaheksakümnendate keskpaiku hakkas ühiskond ärkama ja teisenema. 1960. aastatel Euroopas tekkinud folklooriliikumine kogus siinmailgi hoogu. Alguse said Viru Säru (1986) ja Baltica (1987), kust Leigarid mõistagi ei puudunud. 1987. aastal asutati Leigarite muinsuskaitseklubi. 1988. aasta festivalidel Rootsis Rättvikis, Soomes Kaustises ja ka Venemaal Moskvas oli esimest korda kaasas sinimustvalge lipp. 1989. aastal 20. sünnipäeva etendusel sai juba naeruga meenutada absurdseid Nõukogude tantse ja laule, mida kunagi on olude sunnil tulnud esitada.

Lääneriikidest avanesid Soome, Rootsi, Norra, Lääne-Saksamaa. Mitmed sõprussidemed jäid kestma üle aegade. 1989. aastal käisid Leigarid esimest korda väikeses Geseke linnas Saksamaal. Ehkki tantsijad ja põlvkonnadki on vahetunud, oleme Geseke rühmaga nüüdseks mõlemal pool kohtunud vähemalt tosin korda.

1987. aastast on üks Leigarite sümboleid Anu Raua tehtud vaip, mis liigub meie ees kõigis tähtsamates rongkäikudes.

1988. aastal sündis omaette lasterühm. Sestpeale on Leigarites järjepidevalt õppimas ja esinemas käinud igas vanuses lapsi titadest koolinoorteni.

1990−1999

Eesti taasiseseisvumine tõi teistmoodi võimalused, nõudmised ja raskused, hõivates tantsijaid ja tantsujuhtegi esialgu hoopis äris või isiklikus elukorralduses. Puhkeparkide direktsiooni tegevus soikus. Et ellu jääda ja edasi minna, moodustasid ansambli liikmed 1992. aasta mais iseseisva mittetulundusühingu, rahvakunstiseltsi Leigarid.

1990. aastal loobus Kristjan Torop Leigarite juhtimisest ning peagi sai kunstilise juhi assistendiks Sille Kapper. Kristjan oli hüva nõuga toeks kuni oma elu lõpuni. 1995. aastast oleme iga aasta 5. märtsi paiku tähistanud tema sünniaastapäeva simmani, etenduse või muu tantsuüritusega.

1993. aastast praeguseni on Leigarid aidanud vabaõhumuuseumis jaaniõhtut pidada, algul peamise eestvedajana. Samal aastal avati taastatud Sassi-Jaani talu (ligi kümme aastat olime vahepeal tantsinud Köstriaseme õuel). Samuti 1993. aastast käivad eraldi rühmana koos Ürgleigarid – endised põhirühma tantsijad, kes olid aktiivsed Leigarite algusaastatel.

Üheksakümnendatel avardus maailm veelgi. Leigareid sai näha 1998. aastal USAs ning 1999. aastal Jaapanis, Euroopast rääkimata. Olime ka ise tihti võõrustajad, kõige eksootilisemad külalised olid navaho indiaanlased 1995. aasta Baltica ajal.

2000−2009

Saabus rahulikuma arenemise aeg. Trennides käis juhtidel aastate jooksul abiks mitu oma käekirjaga tantsutudengit, kes on nüüdseks endale nime teinud: Jaan Ulst, Mall Paulus, Kristiina Siig. Pikemalt jäi meie juurde Rauno Zubko, kes töötas Leigaritega aastail 2009−2014.

Peale eesti rahvatantsu õppisid Leigarid vahepeal Sille juhatusel ajaloolisi tantse ning esitasid neid keskaja päevadel.

Esinesime tuntud ja tundmatutes paikades, kümnendi pööraseim sihtkoht oli vist küll Türkmenistan 2007. aastal.

Lasterühmad olid varemgi tantsulaagreid pidanud, alates 2000. aastast veedavad ka põhirühma täiskasvanud igal talvel või kevade hakul ühe tantsutiheda nädalavahetuse laagris.

2010. aastad

Kes ja millised on Leigarid praegu? Viimastel aastatel on juurde tulnud palju uusi tantsijaid, tegevleigareid on lastega koos üle saja ning seltsil liikmeid ligi kakssada. Ikka lustivad vabaõhumuuseumis Sassi-Jaani talu õuel kõrvuti aastane ja kaheksakümneaastane. Endiselt on meile ühtviisi olulised nii tantsu ja laulu autentsus kui ka eri kihelkondade rahvarõivaste teadlik ja õige kandmine. Muuseumisuvede kõrval peame tähtsaks ka tantsupidudest osavõttu ning lavakavadega esinemist, uuem tegevussuund on pärimuse õppimine ja õpetamine. Sel kümnendil on tantsitud Soomes ja Koreas, Saksa- ja Komimaal, meeste ja naiste tantsupeol ning teatetantsul, Peterburis ja Peruus, Lätis ja Brasiilias, Kiilis ja Indoneesias, mardilaadal ja lumisel jõuluturul, Pakril ja Poolas, Mordvas ja Märjamaal, Moostes ja Mehhikos. Esinemisi on nüüdseks kogunenud üle viie tuhande. 2017. aastal saab 25 aastat rahvakunstiseltsi asutamisest ning peagi hakkame ootama Leigarite 50. sünnipäeva.

2014. aasta sügisest on ansambli kunstiline juht Sille Kapper, tantsuõpetajatena praegu tema kõrval Mall PaulusJaan Ulst  Helen Lagle ning Madli Teller. Laulurühma juhatab Leanne Barbo, lasterühmi Solvi Kruus, Sirje Jõeleht ja Illika Lõhmus ning Ürgleigareid Georg ja Ede-Mall Jüriado. Rahvakunstiseltsi juhatusse kuuluvad Kristi Haarde, Alar Leming, Helle-Mai Pappel, Merike Männisalu ja Tarmo Rasmann.