Leigarite rahvakunstiseltsi leht
Nr 4 (15)
4. detsember 1999
KIHNU ERINUMBER
MIKS ME TÄNA SIIN OLEME?
Algusse
Alati võib esitada küsimuse MIKS, nii ka seekord.
Mis sunnib jõulueelsel kiirel ajal inimesi tegelema sellega, mis ei puutu otseselt neisse? Maju põleb Eestis iga päev, õnnetusi on teisigi ja loomulikult ei jõua kõigest sellest kogu aeg mõelda ja kõigile kaasa tunda. Nii võib hulluks minna.
Leigarite ja kihnlaste kohta ei saa öelda, et oleme vanad sõbrad. Oleme küll mõnel korral põkkunud - Ameerikas, kahel korral Kihnus, korra Tallinnas, aga eriliselt vennastunud me pole ja hoitud on rohkem omaette (võib-olla oli Ameerikas midagi enamat, aga minul see kogemus puudub). Kontakt on olnud pigem selline, et meie teame neid ja nemad meid.
Mul on aeg-ajalt tunne, et kihnlastesse ja nende eluoluga seonduvasse suhtutakse sageli kui mingisse muuseumieksponaati. Et elavad seal saarel ühed memmed, kes käivad kogu aeg rahvarõivastega ja ümisevad söögikeetmise juurde "meri on, meri jääb". Ja et rahvamaja põlemisega sureb saar välja. Seetõttu tuleks algatada üleriigiline päästeoperatsioon inimeste toetuseks, kes muidu ei tuleks toime ja kes muidu ei laulaks enam kunagi "meri on, meri jääb".
Julgen väita, see mõttekäik on ekslik.
Selles, et elu läheb edasi, ei maksa kahelda. Põlengust jäänud pilt jätab lootusetu mulje, kihnlased mitte. Kihnu raamatuid viies sai puhutud juttu raamatukogu juhataja Maire ja Kihnu vaimuelu suunaja Katriniga. Mõtted olid samad: toimunut ei paranda, mingi aeg sai ümber, aga elu läheb edasi ja haletsemise ning taganutmisega asja ei paranda. Iga päev tuleb juurde uusi probleeme, aga ka õnnestumisi ja täkkesseminekuid. Saarel armastatakse, vihatakse, rõõmustatakse ja kakeldakse ka pärast põlengut. Nagu igal pool maailmas.
Millest siis ikkagi soov aidata?
Viimasel ajal tundub mulle, et tänapäeva inimesed on väga üksikud. Tunnete ja positiivsete mõtete väljanäitamist ei peeta heaks tooniks, pigem nõrkuseks. Parem on olla distantsil ja kui kellelgi sitasti läheb (sorry, aga nii öeldakse), mitte märgata ega haletseda.Või siis aidata nii, et tähtsam on aitaja kui abi ise.
Tõenäoliselt saaks uus (rahva)maja püsti ja sisustatud sama kiirelt ja hästi ka ilma simmani tuludeta.
Aga ma loodan, et pärast laupäeva mõtleb ehk veel mõnigi inimene, et kui tal midagi juhtub, ei ole ta üksi ja aitajaid on ka nende seas, keda isiklikult ei tunne.
Kena jõuluaega!
TARMO TIISLER
RAHVAMAJA LUGU
Algusse
Eesti ajal Kihnus seltsimaja ei olnud, koosolekuid ei peetud, tantsiti külas. Rahvas oli vaene, kala ei ostetud, laevad seisid. Kaitseliidu ja propagandaminister Oiderma kõned kuulati ära vabas õhus, suurem üritus oli uue sadama avamine 1937. aastal. Külapulmad peeti ära ühe suure viinapudeliga ja õllega, laulud-kombed tähtsal kohal. Pärast jaagupipäeva (25. VII) hakati "üläljõstma" - iga neljapäev kaasavara jaoks koos käsitööd tegema ja tantsima hommikuni "otse lehma alla". Sügis oli kosjade ja "luadaõhtate" aeg - noored omaette pannkooke ja odrest küpsetamas ja tantsimas. Jõulude ajal käis suur müramine ja söömine, mehed käisid pillidega mööda küla. Talvekuud olid vaiksemad, kooti kangast, tehti hobustega räimepakkumise reise üle merejää sisemaale välja. Ikka selleks, et raskes majanduslikus olukorras hakkama saada. Raha ei olnud, saiajahu osteti poole kilo kaupa, riiet imetleti poe riiulil, vanad olid lausa sendita - pensione ju polnud. Mälestustes oli veel sajandi alguse hea aeg - tsaaririigi purjelaevastiku kiviveod Riiga ja kaugemale. "Oli leib ja riie, raha, rikkus," nagu ütleb üks Kihnu laul. Riigipöörde ajal 1940. aastal ütlesid Lemsiküla mehed: "Tuleb, mis tuleb, ega ta hullem enam olla saa, kui sie eesti aeg oli."
Sõda ja keerulised ajad olid kehvad igal pool, aga Kihnus juhtus see, et umbes 1947. a suvel otsustas Kihnu Küla TSN Täitevkomitee esimees Lääne Mihkel Leas asuda rajama valla rahvamaja. Kahel talvel veeti hobustega üle merejää palke, mida enne maismaal Pootsi metsas tegemas käidi. Ikka terve valla hobused teele, tagasi tulles igaühel palk taga, kuni 31 reisi talve jooksul hobuse kohta. 1948.-49. aastal sai hakata palke tahuma ja maja üles raiuma. Brigadir Mihkel Mäese juhtimisel töötasid Soometsa Aleks Mätas, Nõgese Juan Vesik ja teised. Laastud viidi koju põletada, laaste oli palju. Naised ja tüdrukud vedasid hobustega kruusa ja kive, Tiidu Riet tuli esimese liivakoormaga. Enamasti töötati tasuta, töökohustus käis külakorda. Ühise tööga jõuti nii kaugele, et 1950. a sügisel võttis riiklik komisjon maja vastu, sarikad olid peal. Kohapeal lõigati sindlid kolmekordse katuse jaoks, katus immutati hülge-rasvaga. Esimene rahvamaja juhataja oli Lõpe Maria Sutt, kes juba poolteist aastat oli töötanud ajutises rahvamajas endises piirivalvekordonis Kardunis. Maja sisetööd ja viimistlemine kestsid oma kümme aastat veel. Soometsa Ella Mätas, Palu Selma Vesik ja teised Linaküla tüdrukud lõid krohvimatte seina ja rullisid lehemustri kaunistuseks, täitsid teise korruse seinu saepuruga, kalurid lõid ja värvisid lagesid. Kurve Janka näitas ikka tantsu ajal, et kolmas aampalgi vahe olla tema värvitud. Kasutati ka palgatööd, aga mälestustes on esikohal ühistöö, talgutöö rõõm ja raskus.
Nii ta kerkis - kaua tehtud kaunikene - ja sai selle põlvkonna elu päikeseliseks mälestuseks. Nendesse aastatesse mahub ka hulga tõsisemaid muutusi saarel - kaluri-ühistust 1949. a välja kasvanud kalurikolhoos Nõukogude Partisan, uued seisev-noodad (kakuamid), uus karjalaut. 1957. aastani tantsiti rahvamajas petrooleumi-lampide valgel, siis jõudis saarele elektrivool. Tehti näitemängu, olid pasunakoor ja tantsurühmad. Pidu rahvamajas oli suur sündmus, kuhu tuli kokku noor ja vana. Kolm-neli korda nädalas näidati kino, pärast kino tantsiti. Kihnu-Ruhnu mängudeks (1965) said valmis spordiplats ja vabaõhulava rahvamaja kõrvale, isetegevuses lõid laineid naisansambel, püramiidid ja NSVL rahvaste tantsud. Folkloor oli tagasihoidlikult esindatud vanade naiste laulurühmas Siina Saare käe all. Olin tookord noor rahvamaja juhataja ja sain žüriis Ullo Toomi käest miinuseid seadmata Kihnu külatantsude pärast. Ometi sai sellest rühmast alguse Kihnu Leelu, hiljem Kihnumua.
Mäletan praegugi ühe Pärnu tüdruku šokki, kes rahvamaja saali ukselt nägi, kuidas terve saal tantsis "Kalamiest", nagu süda lustis. Ei ole vist terves maailmas puupõrandat, mis oleks 50 aasta jooksul nii palju pastlatantsu näinud, naelapead ja oksakohad välja voolitud, ainult kolm lauda oli välja vahetatud. Selle sajandi viimasel suvel sai Kihnumua Euroopa rahvakunstipreemia, mis tegi meid rikkaks sedavõrd, et otsustasin korraldada suure taidlejate peo. Fotonäitus "Kihnu mees ja naine XX sajandil" aitas koguda kokku nende nimed, kes selle 50 aasta sees rahvamaja lavalaudadel olid esinenud. Elavaid nendest tuli 200 inimest 27. juunil rahvamajja kokku ja pidutses hommikuni. 35 aastat olid minu jaoks kui pärjatud taas "Kalamehe" tantsuringiga. Saatus oli selle määranud meie kõikide hüvastijätuõhtuks oma armsa majaga. Mihklipäeval 1950 sai valmis, mihklipäeval 1999 sai tuhaks. 50 aastat oli antud täisverelist elu.
KATRIN KUMPAN
KIHNU RAHVAMAJA
Algusse
Aastal 1995 käisin Leigaritega esimest korda Kihnus. Mul polnud Kihnust mitte mingit ettekujutust. Alles kohale jõudes sain aru, milline saar Kihnu on. Ta on väike ja üdini sõbralik, selline ta vähemalt tundub. Nii kui praami pealt maha astusime, olid meie ees Kihnu naised oma körtides. Mina olin sellel ajal näinud rahvarõivis inimesi ainult esinemas. Nüüd aga olid nad seal minu ees ja ma taipasin, et need on nende igapäevariided. Edasi pandi meid kohaliku takso (veoauto) peale ning sõidutati ühe maja juurde. Seal majas pidime ööbima. Terve see aeg, kui olime Kihnus, oli see maja meile koduks. Alles hiljem sain teada, et see maja oli Kihnu rahvamaja ning et see oli ka kihnlastele teiseks koduks. Pärast mõnepäevast sealolekut tulime tagasi Tallinna ja Kihnu rahvamaja hakkas minu mälestustes tasapisi hägusemaks muutuma. Ma ei mäletanud enam maja värvi, tema sisearhitektuuri... Kuni tuli aasta 1998. Meile tuli külla sõprusrühm Gesekest, kellega läksime jälle Kihnu saarele. Kõik oli samamoodi nagu eelmine kord. Tulime praamilt maha, läksime veoauto peale ja sõitsime rahvamaja juurde. Kuid nüüd tuli mulle eelmisest käigust kõik meelde ja rahvamaja muutus jälle koduks, mis sest, et seekord magasime telkides. Olime ikkagi rahvamaja külje all ning õhtul käisime rahvamajas simmanil. Seekord olin juba palju suurem ja mulle jäi kõik palju paremini meelde. Kui nüüd tagasi Tallinna tulime, ei unustanud ma enam midagi. Kõik oli hästi meeles ja kogu aeg teadsin, et millalgi lähen tagasi Kihnumaale.
Läksingi. Kuid hoopis teises situatsioonis. Ühel päeval tuli isa töölt koju ja ütles, et Kihnu rahvamaja põles maha. Olin väga kohkunud, kuid ei saanud esialgu veel päriselt aru, mis oli juhtunud. Mõistsin seda alles mõni nädal hiljem, kui Leigarid olid teinud raamatukorjanduse, et aidata Kihnu raamatukogu taastada. Läksime isa ja tädi Kailiga raamatuid Kihnu viima. Jõudsime saarele umbes pool üksteist ja viisime raamatud raamatukogu juhatajale. Pärast seda oli meil natuke aega üle ja mõtlesime, et läheme vaatame Kihnu rahvamaja varemeid. Läksimegi. Sõitsime autoga. Juba tulid tuttavad teekäänakud ja kohe-kohe oleks pidanud paistma hakkama Kihnu rahvamaja, aga ei hakanud. Selle asemel avanes silme ette masendav vaatepilt. Mitte midagi ei olnud alles, oli vaid vundament ja hunnik telliskive. Kärsahaisu oli ikka veel tunda. Ümberringi oli kõik söestunud. Rahvamajast oli järel vaid tagumine sein, mis oli kivist ehitatud. Loomulikult oli mulle räägitud, et rahvamaja põles maani maha, aga hoopis teine asi on oma silmaga näha seda laostunud paika. Kõik oli hävinud. Korraga tundus kõik nii sünge. Ei suutnud uskuda, et alles hiljaaegu peeti selle koha peal pidusid ja kõik olid rõõmsad. Alles siis mõistsin tegelikult, mis oli juhtunud. Alles siis sain aru, et endist rahvamaja, mis oli kõigile koduks, ei saa enam iialgi tagasi. Saarele ehitatakse küll uus rahvamaja, kus hakkavad olema külasimmanid, muidugi juhul, kui saadakse kokku piisavalt palju raha, aga uues majas ei ole ilmselt seda kodust tunnet, seda mõnusat hõngu. Ma tunnen kihnlastele sügavalt kaasa rahvamaja kaotuse puhul. On mulle ju räägitud, kuidas nad kõik koos oma rahvamaja ehitasid. Iga kihnlane oli vana rahvamaja ehitamisel kaasa aidanud. Ilmselt on kohutav tunne, kui kuuled või isegi näed, kuidas sinu kätetöö tules hävineb.
KRISTIINA KAPPER
KIHNUMAAL ON KARUSSELLID
Algusse
Nii arvas üks väike leigar enne seda, kui Leigarite lasterühm 1995. aasta suvel Kihnu sõitis. Mida veel arvati?
**********
Ma arvan, et Kihnumaal on palju vanu maju. Maastik on seal minu arvates liivane. Arvan, et seal on lehmad, kellelt nad piima saavad ja liha (sea), kasvatavad kindlasti ka kanu. Leiba küpsetavad nad ise.
Arvan, et neil on seal vaid tillukesed veekogud. Minu arvates peaks seal kasvama kadakaid.
Loodan, et inimesed on seal abivalmis, sest nii väiksel saarel ei saa olla halb.
Seal saarel on kindlasti mõndadel oma paat, millega vahel mandril käiakse.
Seal on inimestel vanaaegsed nimed, nagu Madis, Villu, Rosette, Amanda.
**********
Ma arvan, et Kihnumaa on väike saar, kus elab vähe inimesi. Mehed käivad kalal ja naised kasvatavad lapsi ja teevad põllutööd. Kihnumaal on kindlasti värske õhk ja palju puid. Naised teevad tööd rahvariietes ja töö ajal laulavad. Rand on seal kivine, sinna praam ei sõida, seepärast pääseb sinna ainult lennuki või mootorpaadiga. Seal saarel tehakse vist väga palju tööd, ja inimesed on viisakad ja lahked. Kihnumaal on väga vähe autosid, sest see on nii väike saar, et autosid pole vaja.
**********
Minu arvates on Kihnu väike saar. Seal saarel elavad kindlasti kihnulased. Loodus on seal ilus. Metsad on suured ja neid on palju. Seal elavad inimesed taredes. Nad peavad seal ka karja. Enam levinud loom on lammas. Lambast nad saavad villa. Villast kihnulased koovad sokke, salle, kindaid jne.
**********
Ma arvan et kihnumaa on väike ja ilus saar. Ja ma arvan et inimesed käivad tööl rahvariietes. Aga ma arvan veel et naised teevad seal põllu tööd ka. Ma pole ennem kihnumaal käinud. Kihnumaal on kindlasti ilus loodus.
**********
Kihnumaa on kindlasti väga ilus saar. Ma ei ole seal varem käinud, aga minu ettekujutustes on see saar väike, kuid hubane ja kaunis. On tore minna kohta, mis ei ole täis linnamaju ja hirmsat autode müra. Nii ma vaid kujutan, kuid kõik võib olla ka teisiti. Ma usun, et seal on head ja korralikud inimesed, kes elavad hoopis erinevates elutingimustes kui meie Tallinnas. Seal on paljudel kindlasti oma talu ja heinamaa, kus kappavad hobused oma varssadega ja seal on ka lambad ning kirjud lehmad. Loodetavasti on seal kõrgel kohal ka Kihnu murre, millest mina tuhkagi aru ei saa.
MAAILM SAAB OSA EESTI AASTATUHANDEVAHETUSEST TV3 VAHENDUSEL
Algusse
TV3 osaleb rahvusvahelises teleprojektis "2000 täna", mille keskus ja peakorter asub Londonis, BBC-s. Sellise ulatuse ja mahuga programmi pole ükski telejaam Eestis ega ka maailmas enne edastanud, veel vähem ise selles aktiivselt osalenud.
TV3 alustab rahvusvahelise programmi edastamist 31. detsembril kell 11.45 ning lõpetab 1. jaanuaril kell 13.05. See on 25 tundi vahepausideta kestev programm, mis hõlmab üle 60 maa, sealhulgas ka Eesti. Iga maa on enda tutvustamiseks välja valinud just oma maale, riigile ja rahvale südamelähedased sündmused. Programmi vürtsitatakse pidevalt põnevate kontsertide ja esinejatega ning iga maa teeb kõik endast oleneva, et kokkuvõttes sünniks ainulaadne ja väga põnev teleprogramm, mis sobiks vaatamiseks just aastatuhande viimasel ja uue aastatuhande esimesel päeval.
Ainulaadseks teeb selle programmi ka asjaolu, et iga projektis osalev maa teeb kogu programmi jooksul otselülitusi. TV3 on valmis neljaks otselülituseks. Esimene otselülitus on 23.35-23.41, kui Eestist Londonisse ja sealtkaudu kogu maailmani läheb kuue ja poole minutiline otsepilt sellest, kuidas eestlane võtab vastu aastatuhandevahetust. Koostöös millenniumiprojektiga AEG näitab TV3 maailmale fragmente Jaanus Rohumaa vabaõhuetendusest "Ajaväravad", kus näidatakse pildikesi Eesti minevikust, olevikust ja tulevikust. Toimub otselülitus Vabaduse väljakult. Mõned minutid enne ja pärast aastatuhandevahetust saab maailm näha, kuidas eestlane pidutseb. Uue aastatuhande esimesel hommikul 1. jaanuaril näidatakse kogu maailmale Arvo Pärdi teost "Fratres", mille kannab Niguliste kirikus ette vanamuusikaansambel Hortus Musicus. Sellega tervitab Eesti kogu maailma uue aastatuhande saabumise puhul.
Toetajad
Algusse
• Aianduskeskus Ceres • Daim • Eesti Ekspress • Eesti Folkloori Selts • Eesti Kodutööstuse Edendamise Keskselts • ESS Grupp • Gevalia • Kodumarket • ETV • Multipartner Konsultatsioonid • Postimees • Rakvere Lihakombinaat • Soov • Tallinna Lauluväljak • A.Le Coq • TV3 • Vikerraadio • Õhtuleht • Äripäev •
Lehe kokku pannud
Algusse
Kokku pannud Tiina Leemets, Lembe Toropi kaanepilt, Katrin Kumpani fotod.
Väljaandja Kirjastus Talmar & Põhi
