SILVIA KUKEPUU:
Oli sombune õhtupoolik 14. märtsil 1969. aastal, kui me sõbrannaga tahtsime kinno minna. Sõpruse kinos olid aga piletid otsas. Ostsime Õhtulehe ja vaatasime, kas kusagil toimub midagi põnevat. Avastasimegi, et Mängude Majas võetakse vastu liikmeid uude loodavasse rahvatantsurühma. Meie olime küll tegelenud peotantsuga, mitte rahvatantsuga, kuid uudishimust läksime siiski kohale. Rahvast oli üpris palju tulnud ning soovijaid kutsuti kolmekaupa sisse. Isegi AK oli kohal, filmiti nii saalisviibijaid kui ka koridoris ootajaid. Oli väga põnev. Kui mind sisse kutsuti, nägin, et saal oli pika lauaga poolitatud ja seal istus palju inimesi, kellest ma tundsin nägupidi ainult Ullo Toomit. Meid kästi kolmekesi ringis muusika saatel liikuda. Jaan Sommer oli laval ja mängis klaveril minu arust kolm lugu - valsi, polka ja vengerka. Edasi kutsuti mind pika laua äärde koordinatsiooniproovile, mille tegi Ullo Toomi. Siis teise ruumi, kus Ahto Nurk kontrollis lauluoskust. Tol ajal võtsin seda tõesti naljana, aga kui mõne aja möödudes tuli kiri kutsega võtta trenniriided kaasa ja tulla esimesele proovile, tuli otsustada. Tagantjärele tundub, nagu oleks see olnud alles eile. Ometi on möödunud juba 30 aastat.
Esimene mulje Leigarite esinemisest
MARE SOOSÕRV (Leigarites tantsinud 1971-1976)
1971. a sügisel tulin Amblast Tallinna lähedale Vääna tööle ja kuna olin varem kultuurimaja rühmas tantsinud, läksin Leigarite vastuvõtukonkursile. Leigaritest olin varem lehest lugenud, kui rühm loodi, kuid kuna elasin kaugel, siis ainult mõtlesin - näe, millest ma jälle ilma jäin. Kui tulin Vääna elama, tulin konkursile ja võeti vastu. Ma polnud nende esinemist kordagi näinud. Siis tuli Leigaritel esinemine Heliloojate Majas. Kristjan kutsus mind vaatama. Mulle meeldis alati tantsida, kuid vaatamine ei olnud kunagi erilist mõnu pakkunud. Leigarite esinemine rabas mind. Esimest korda meeldis mulle rahvatantsu vaadata - see oli nii ehtne, lõbus, kõik oli nii loomulik. Mäletan laevamängu ja nõelamängu. Seal polnud midagi varem kokku lepitud, et näiteks poiss püüab viienda takti neljandal osal tüdruku kinni. Kõik oli tõeline, ehe ja see meeldiski.
SILVIA KUKEPUU:
Gräbenisse tulid meile vastu pioneerid lilledega. Kohe õhtul toimus kontsert kohalikus elektriseadmete tehases ja õhtusöök sealsamas. Õhtusöögi ajal esines meile tehase laulukoor.
3. okt sõitsime Potsdami, tutvusime Sanssouci lossi ja pargiga. Käisime ka Hans-Otto teatris. Edasi lõunasöök Farhlandi tuulikus. See oli äsja ehitatud ja lõhnas nii hästi. Haruldaselt ilus koht. Oli lausa ime, kuidas rahvariides noormees ja neiu meid teenindasid. Esmalt väga maitsev +sampinjonisupp, siis ekstra suure taldriku peal praad, mis valmistati sealsamas meie nähes. Praad oli nii pehme ja maitsev, et vaatamata suurusele ei saanud järele jätta. Magustoiduks oli jäätis puuviljaassortiiga. Umbes selliseid lõunaid pakuti meile kogu Saksamaa reisi ajal.
Edasi sõitsime Sedlini lähedal asuvasse Saksa sõjaväeossa, mis oli uus ehitis ja võimas nagu kultuuripalee väga hea lavaga. Kontsert läks hästi ja õhtusöök toimus sealsamas sõdurite sööklas. Sinivalgeruuduliste laudlinadega saal jättis väga meeldiva mulje.
4.okt väljasõit Brandenburgi. Väga ilus oli Magdeburgi vaatetornist avanev vaade ümbrusele. Edasi sõitsime Gortzi, esinesime kultuurimajas, kus lava oli väga väike ja umbne. Kõik vist ei mahtunudki lavale. Kõned pidid kestma 10 min, aga venisid 20 minuti peale, nii et kõik olid minestuse äärel.
5. okt pärast lõunat käisime Sachsenhauseni koonduslaagris, mis jättis kohutavalt masendava mulje. Õhtul pidi olema kontsert Hohen Neuendorfis, kuid see jäi ära. Õhtusöök oli väga ilusas korvtoolidega kohvikus, kus paluti laulda üks laul. Malve Laupa alustas: "See naine, kes viina joob, on mulle armas..." Väga naljakas oli.
6. okt väljasõit Meienburgi. Õhtul kohalikus koolimajas kontsert. Lava laguneb ära. Õhtusöök endises kloostris. Õhtu vene laulude ja kõnedega. Viin ja konjak voolas, vaene Jaan oli lõpuks täitsa otsas, sest purjus Vene kindralid aina tellisid uusi lugusid kuni südaööni, et juua aastapäeva terviseks. 7. okt oli ju pidupäev. Ööbisime Rostockis.
7. okt kell 6.00 hommikul paraad. Väljasõit Bad Doberani, mille vaatamisväärsus on punastest tellistest toomkirik - suur ilus kirik, mida ehitati 75 aastat. Õhtul kontsert muuseumikavaga.
8. okt väljasõit Erimmernisse. Ekskursioon internaatkooli ja K. Marxi nim lastepäevakodusse. Huvitav oli see, et sõimelapsi viidi jalutama kuuelapsekärudes. Õhtul toimus kontsert kohalikus spordihallis. Haruldaselt hea lava ja soe vastuvõtt.
9. okt oli terve päev vaba. Pärast äritegemist hotelli töötajatega oli meil ka põhjust poodides käia. Osa rahvast käis ka Warnemündes, teised jäid Rostockiga tutvuma. Pärast õhtusööki läksime Barokkteatrisse, kus mängiti Mozarti operetti "Lambur ja lamburineiu". Kõik tegelased, ka lambad, olid riietatud pitsilistesse kostüümidesse.
10. okt. Hommik poodides. Pärastlõunal esinemine Rostockis. Seppade tants äratas vaimustust.
11. okt käisime Mecklenburgi tuulikus. Edasi tutvusime komsomolikooliga, mis asus Grombovi lossis. Õhtul oli kontsert Plau spordihallis. Huvitav lava, mis tõusis keskelt üles. Väga hea vastuvõtt, kusjuures vaatajaid oli 1200 ringis.
12. okt väljasõit Bützovisse, kus asus Valga polk. Meie poisid andsid eesti poistele suitsu. Õhtul toimus kontsert vene väeosas, mis oli õudselt must, kohutavalt külm ja niiske, kõikjal paks tolm. Laval olid "valged" vahekardinad. Vastuvõtt oli jahe, ainult Tarase vene laul meeldis. Pärast laulsid vene sõdurid. Võrdluseks - saksa ja vene väeosad on nagu öö ja päev.
13. okt käisime Schwerini lossis, hiljem koerte näitusel. Väga efektne lõuna. Siga pandi põlema, paks kokk ja imeilus miniseelikus ettekandja. Õhtul toimus kontsert Parchimi ohvitseride majas, kus oli väga hea ja huvitav kaldlava. Meile kingiti suur karu. See oli üldse viimane kontsert Saksamaal. Kokku oli meil pealtvaatajaid 5642.
14. okt sõitsime Berliini, käisime Brandenburgi väravate juures. Pärast lõunat ekskursioon, õhtul läksime televisiooni kohvikusse, mis on 207 m kõrge. Imetlesime Berliini panoraami kohvi ja konjakit juues. Edasi rongi ja Minski kaudu koju. Väga tore sõit oli.
MARIANNA SAAR:
Kõige eredamad ja meeldejäävamad sündmused minevikus olid kahtlemata välismaasõidud. Juba selle vastutuse ja sõnumi pärast, mida me pidime väljapoole Nõukogude Liitu viima oma rahva ja meie meelsuse kohta. Seda loomulikult nii, et mitte vahele jääda. Nõukogude ajal oli ju lihtinimesel peaaegu võimatu pääseda kapitalistlikesse riikidesse. Leigarid käisid aga päris mitmel korral välismaal. Tulin ansamblisse novembris 1975 ja minul õnnestus esimest korda "välja pääseda" 1981. aastal. Sõitsime Soome Noorsooliidu 100 a juubelipidustustele Helsingisse. Sõit sai teoks pärast soomlaste korduvaid üritamisi ja Moskvast äraütlemisi lõpuks soomlaste kavaluse läbi. Nad hakkasid meid kutsuma Moskva komsomoli keskkomitee kaudu. Sõitsimegi siis komsomoli turismirühmana (ja läbisime ettenähtud turismimarsruudi). Kontsertidel esinemine oli nii-öelda kõrvalharrastus. Kostüüme vahetasime sõitvas bussis (kogu tantsurühm!) keset Helsingi linna ja proove tegime öösiti. Kõigi aegade vanim "komsomoliturist" oli meie kandlemängija Alfred Nurmik (76). Leningradist ühinesid meie turismirühmaga kolm töölisnoort-aktivisti, kelle suhtes Kristjan hoiatas, et nad võivad ka eesti keelest aru saada. Võtsime teadmiseks.
Esineti veel
Väljaspool Eestit sai palju reisida. 1984. a suvel pääsesid Leigarid esimest korda Rootsi. Ühe päevaga käidi ära Petrozavodskis ja Ki+zi saarel. Kevadel toimus Klaipedas nn üleliiduline tantsuloomelaboratoorium, kus Eestit esindasid Leigarid, Tarvanpää ning Pedagoogilise Instituudi tantsurühm. Septembris käisid Leigarid `.iauliais, oktoobris esineti Moskvas üleliidulisel rahvariiete ja rahvapillide näitusel.
Kuidas Leigarid ühe päevaga Ki+zi saarel käisid
SIRJE KALJULA:
Tolle aja kohta oli see fantastiline reis. Selleks oli tellitud Aeroflotilt erilennuk, otsast otsani Leigareid täis. Väljasõit oli hommikul väga vara, umbes kell kuus. Sõitsime otse Petroskoisse (endine Petrozavodsk) ja paari tunni pärast olimegi juba kohal. Esmalt käisime Tiina Peetso juures ühikas. Ta õppis sel ajal Petrozavodski ülikoolis soome keelt. Äänisjärves (endine Oneega) paiknevale Ki+zi saarele läks sõit Raketaga, s.t sellise kiire laevaga. Kõigepealt ekskurseerisime saarel, tutvudes vanade Karjalast kokku kogutud arhitektuuriliste vaatamisväärsustega. Seejärel esinesime meie ja siis meid vastuvõtnud kohalik kollektiiv. Edasi läks kõik nagu hommikul, ainult vastupidises suunas: laevaga saarelt Petrozavodskisse ja sealt lennukiga tagasi Tallinnasse. Õhtuks saime koju ja tunne oli selline, nagu polekski kusagil kaugel käinud, vaid siinsamas lähedal. Ainult karbitäis slaide jäi meenutama ühte järjekordset esinemist paljude omanäoliste esinemiste reas.
Veel esinemisi:
MARIANNA SAAR:
Eriti värvikas ja meeldejääv oli aasta 1987. Kahjuks ei pidanud ma päevikut ja mõndagi on kindlasti ununenud, kuid panen kirja selle, mida arvan mäletavat.
Kõigepealt võtsime osa Bergeni folkloorifestivalist Norras 1987. a kevadel. Enne sõitu tuli talvel Moskvasse esitada täpne kava, milles kõikidele muuseumikava tantsudele mõeldi välja autorid-koreograafid (vaheldumisi K. Torop ja K. Järvela) ja muusika autor J. Sommer. Tantsud said ka sobivad nimed - "Na kolhoznõh poljah" (Enn Loo "Heinal"), "Parni +sutjat" ("Mustlane"+"Kiitsakas") jne.
Siis tuli Moskvast kultuuriministeeriumist asjatundja meie kava üle vaatama. See oli pisike tore daam - Ljudmila Petrovna Loginova. Esinesime talle ja Eesti kultuuriministeeriumi ametimeestele aprillis Õpetajate Majas ja Ljudake ütles: "Te ise tunnete ju oma rahvakunsti paremini." Ta osutus vahvaks naiseks, näiteks ei reetnud, et meid Norras majutati kodudes. Moskvas arvatigi, et elasime ilusasti hotellis nagu korralikud Nõukogude kodanikud kunagi. (Ainuke, mida Ljudale võis ette heita, oli tema liiga tugeva lõhnaga parfüüm, mis sundis saalisolijaid sageli tema sisenemisel pead pöörama.)
Kui Moskvasse sõitma hakkasime (läksime muidugi Moskva kaudu), ühines meiega veel üks süm paatne noormees Raplast või Rakverest, ei mäleta - Tõnu oli nimi. Igatahes kui välismaa piiril deklaratsioone täitsime, ütles Kristjan oma vaiksel moel: "Sina, Tõnu, kirjuta elukutse kohta lihtsalt "insener"." Moskvas toimus enne Oslosse lendamist veel esinemine Kesktelevisioonis, kus esitasime rattas laulu ja mõned tantsud.
Oslost sõitsime bussiga üle Skandinaavia mäeaheliku Bergenisse läbi lugematute tunnelite. Maastik oli vapustav. Bergenis olime aga hämmeldunud ja solvunud, kui nägime, et afi+s+sidel tutvustati meid kui vene ansamblit Tallinnast, kes näitab vene folkloori. Eestlastele nii omase enesekindlusega uskusime, et kogu maailm peaks ju meid teadma-tundma, et me ei ole venelased, ja lasime reklaami maha võtta. Hiljem ühel tutvumisõhtul tuli minu juurde üks kohalik kommunist ja tahtis vene keelt õppida. Ütlesin siiralt, et ma ei oska vene keelt. Too ei saanud sellest kuidagi aru.
Vastuvõtt Norras oli suurepärane. Tõsi, Kristjan jättis kavast välja ühe norra tantsu, mida talvel kirjelduse järgi õppisime ja nüüd enne festivali norralastele näitasime. Kristjan kommenteeris, et me kargasime liiga kõrgele.
Pärast Norrat kutsuti meid esinema veel Vii televisiooni üleeuroopalisse folkloorisaatesse, kuid selle kohta oli Moskvas öeldud: "Nu +sto võ dumajete?" Ühel aastal nii mitu korda kapitalistlikes maades!
Peaaegu sama koosseisuga käisime samal suvel siiski veel Saksamaa Liitvabariigis kahel festivalil. Tagasisõiduga läks asi põnevaks.
Muidugi olid Ljuda ja Tõnu ikka meiega kaasas, igati meeldivad inimesed ja pealegi leidsid nad teineteise. Et vältida suuremas seltskonnas suitsetamist, andsime igal hommikul Tõnule paki Tallinna (mul oli rohkem kaasas, kui ise tarbisin) ja nad eelistasidki olla rohkem omavahel. (Huvitav, kas nende tutvus jätkus pärast Saksamaad?)
Saksamaa oli võrratu. Festivalid ( Trachtenfest'id) toimusid esimesel nädalal Lõuna-Saksamaa muinasjutulinnakeses Schlitzis ja teisel nädalal Scheesseli asulas, mis asub ühel Euroopa suurimal, Lüneburgi nõmme kaitsealal. Teispool piiri Ida-Saksamaal olid samal nõmmel Nõukogude Liidu sõjaväebaasid.
Vastuvõtt Saksamaal oli rohkem kui soe - ütleme, et tuline. Pered, kus elasime, olid ülevoolavalt lahked. Suhted ja vastastikused külaskäigud on jätkunud tänaseni. Festivali lõppedes saatsid vastuvõtjad meid Hannoveri raudteejaama, kus olid iseliikuvad trepid, vaikus ja puhtus kõikjal. Kaasa olid pandud piknikukorvid toidumoonaga. Lahkusime pisarsilmi, teades, et Berliinis istume ümber teisele rongile, mis viib meid Moskva (seal olid passid) ja edasi Tallinna.
Ja siis see algas.
On olnud küll palju juhtumeid, kui Eesti kultuuritegelased "kadusid" enne kojusõitu välismaa tualettruumidesse ja kohvikutesse, et mitte NSV Liitu naasta. Aga sellist juhtumit, nagu meiega oli, ei ole küll rohkem kuulnud. Nimelt unustati meid ära ja Saksamaalt tulime tagasi "juhuslikele rongidele hääletades". Ida-Berliinis ronisime paha aimamata oma tuhande pakiga rongist välja. Igal olid ju mitmed rahvarõivad, pillimeestel pillid, kolme nädala isiklikud asjad, siis veel kingitused ja ostud (enamasti odav raadiomakk Sharp). Selgus, et meil ei olnud mingeid kohti Moskva rongile (piletid olid vist komposteerimata). Ljuda ja veel keegi said kuidagi Moskva passide järele saadetud, teised pidid ootama. Ootasimegi Ida-Berliinis perroonil rahata (söömata-joomata-pissimata). Lõpuks hakkas vihma ka sadama. Umbes 12 tunni pärast jäid tüdrukud lauahunniku otsa magama, rahvarõivaseelikud üle laotatud (nagu Tambovi koor ühes Vene filmis, kes oli saadetud Astrahani asemel kogemata Arhangelskisse ja kojusõiduraha saamiseks turul rahvuslikke kostüüme müüs).
Lõpuks hankisid Maie ja Vaike Sarv kuskilt loa, et võime rublad vahetada ida-markadeks. Aga rublad tuli ju Moskvasse jätta! Mõnel hajameelsel kavalpeal olid siiski mõned 10-rublased ununenud vesti või seeliku voodri vahele. Saime siis natuke süüa osta. Karla ja Heinar said jaama restoranis just praed tellitud, kui tuli teade, et rong väljub viie minuti pärast.
Selgus, et olime oodanud üle 12 tunni täiesti valel perroonil. Hakkasime üle lugematute rööpapaaride lükkama tohutuid kohvrikärusid rongi poole. Lõpuks, vist südaööl olime rongis ja loksusime Varssavi poole. Rong oli räpane, vagunist vagunisse käisid sõidu ajal mingid metsiku välimusega tõmmud mehed ja vahtisid põlevil silmil meie pagasit. Ikkagi Saksamaa kirjadega raadiokarbid! Üks pakkus Sommerile särki müüa. Jaan oli väga imestunud ja ütles, et tal on ju särk seljas. Siis tegime valvekorra, kaks inimest korraga valvasid kaks tundi järjest pakke.
Kuidagi saime Varssavi jaama ja jälle oli meil "vale raha". Saime ida-margad zlottide vastu vahetada. 120 zloti eest sai garaa+zitaolises räpases jaamahoone keldribaaris klaasi lahjat musta kohvi. Mingi juhusliku rongiga saime piirijaama. Selgus, et Bresti poole sõidab rong viie minuti pärast ja me võime minna kolme esimesse vagunisse, et pääseda igatsetud kodumaale. Nagu Kalev mäletab, olid need hoopis viimased kolm vagunit. Poisid laadisid kohvreid peale mitmes voorus, osa hüppas lõpuks viimasel minutil liikuvale rongile.
Brestis sattusime mingisse kõrvaljaama ja siis tuli nii kiiresti rongist välja hüpata, et pakid loobiti välja vaguni aknast. Lõpuks saavutasid poisid kiire pakilaadimise osas suurepärase meisterlikkuse. Kokku laaditi neid vist 29 korda ja imede ime, mitte midagi ei läinud kaduma, kuigi pakid olid lõpuks õige lagunenud.
Bresti kõrvaljaamas olime päris nõutud. Siis hankis Tõnu, kasutades ilmselt oma sidemeid, väikese logiseva bussi, millele kogu rühm koos pakkidega peale topiti. Celia kahetses, et me ei olnud Hamburgi relvapoest röövinud püstoleid - oleksime saanud bussi kaaperdada ja Tallinna sõita.
Lõpuks saadi mingile rongile, mis viis meid Minskisse ja Minskist suundus ju Tallinna kiirrong T+saika. Aga meil polnud sellest mingit kasu, sest meil polnud pileteid ega raha. Kuidagi kauplesid poisid rongile lisavaguni. Olime õnnelikud, kuid varavõitu. Kui liikuma hakkasime, selgus, et lisavagun oli suletud, aknad ei käinud lahti, teistesse rongi osadesse ei pääsenud - ei süüa-juua ega WCd. Kuumus oli oma 30-40 kraadi. Ju me nägime juba nii kasimatud ja hirmuäratavad välja, et meid ei julgetud teistele reisijatele näidata.
Igatahes koju me jõudsime. Sõit kestis kokku vist umbes kolm päeva. Keegi nälga ei surnud ja tagantjärele meenutades on päris naljakas.
Kodumaal esineti
SIRJE MÄNNIK vastab toonases Rahva Hääles küsimusele:
Nüüd saab mõnuga tantsida. Ei ole pealesunnitud teiste rahvaste meile võõraid tantse, mida peab pingutades õppima.
Värvid on omad, muusika on oma. On valitud tantsud, mis sobivad väljakule. Mulle on see suur vaheldus autentse tantsu esitamise kõrval, see paneb proovile, nõuab natuke rohkem pingutust ja kehakooli.
Tahaks, et järgmisel peol ansambleile uuemaid tantse kavasse võetaks. "Seppade tants", "Kuusalu süit", "Jooksupolka" - neid on saanud nii palju tantsida.
Välismaal käidi tihedalt - märtsis üks reis Lahtisse, teine Helsingisse (vastukülaskäik Maunula koorile), aprillis veel üks Soome sõit. Juulis käidi esmalt koos Liidueestlaste Seltsi delegatsiooniga Siberis Ülem-Suetukis, siis Soomes Kainuus. Augustis toimus kaks Rootsi reisi (Pite+a ja Märsta) ning esimene külaskäik Belgiasse, täpsemalt Flandriasse Sint-Niklaasi.
SIRJE VOITKA:
Kes on flaamid? Frangi, friisi ja taani hõimudest kujunenud rahvas, kes oma keelelt ja kultuurilt on lähisugulased hollandlastega. Nad elavad küll Belgias, kuid on väga uhked selle üle, et nad on just nimelt FLAAMID. Kui tõelise flaamiga tutvumisel küsida, kes ta on, saab vastuseks: "Kõigepealt olen ma flaam, siis eurooplane ja alles seejärel belglane".
Sint-Niklaas on oma lahkete flaamide ja armsa väikese festivaliga võitnud ehk enamiku leigarite südamed. Selles linnas on ajalooline tööstusharu kalevi tootmine ja sel põhjusel on ka muist tüdrukute tantse seotud kangakudumisega. Eraldi on flaamidel meeste ja naiste tantsud. Üks vanemaid meestetantse on umbes 1500. aastast pärinev mõõgatants, millel on üpris huvitav ajalugu - 2 00 aastat tantsiti ehtsate mõõkadega, kuid 1700. a paiku puhkenud rahutue ajal võeti rahvalt relvakandmisõigus. Tantsud ei jäänud siiski tantsimata - tehti puust mõõgad ja tantsiti edasi.
Omaette tsükli moodustavad aastaaegu ülistavad tantsud, neist meeldejäävaimad on maikuningatantsud. Väga atraktiivsed on ka võitluslippudega tantsud. Küll proovisid leigarid trikke järele teha, aga...
Ansambel Speelschaar Ossaart, kelle huvi Eesti vastu realiseerus kontserdireisiga juulis 1993, on palju kordi meenutanud kohtumisi eestlastega Rootsis, Belgias ja Eestis. Minule teadaolevalt sai ansambli juhtide ja Volkskunstweek'i korraldajate Hugo Pietersi ja Christina Schelfauti huvi eestlaste vastu alguse Rättviki festivalil. Kaua olid nad jälitanud Kristjan Toropit ja otsinud tutvumisvõimalust. Mitu päeva kestis tagaajamine, sest soov Leigareid oma festivalile saada oli väga suur. Leigarite esinemise stiil - suhtlemine publikuga - ja vapustavalt ilusad rahvariided lihtsalt pidid kaunistama festivali Belgias. 1990. a 18. augustil olid Leigarid Sint-Niklaasis Trapsoet-Zwijgershoekskenis.
Soojad kontaktid alates esimesest õhtust, tohutu huvi eestlaste ja Eestimaa vastu panid aluse nüüd juba üheksa aastat kestnud sõprussidemetele ja kirjavahetusele. Olime juba festivali teisel päeval flaamidega "suur suguvõsa". Võib vist öelda, et pooled leigarid olid majutatud ühe suguvõsa õdede juurde ja kogunemised vanaema-vanaisa kodus olid tõelised rahvapeod. Kohe esimesel õhtul õppisid flaamid mängleva kergusega selgeks "Las jääda nii, kui oli". Peol osalejaile jääb kindlasti elu lõpuni meelde Sossu ja vanaema tantsitud lambada ja ühine "Õllepruulija" koos kingade kogumise ja pandilunastamisega. Laulud ei tahtnud lõppeda ka seetõttu, et paljud meie laulude meloodiad olid tuttavad ka selles flaami suguvõsas. Nii käis laul vaheldumisi ja aeg-ajalt ka paralleelselt mõlemas keeles.
Väga oluline on folkloorifestivalil rühmade vahetu kontakt ja võimalus ka pärast esinemisi koos aega veeta. Sint-Niklaasis 1990. aastal loodud soojad suhted panid Volkskunstweek'i korraldajad 1994. aastal raske valiku ette. Nad olid sunnitud tegema erandi ja kutsuma Leigarid teist korda samale festivalile. Kuna 1992. aastal külastasin ma Sint-Niklaasi just festivali ajal, siis ei saanud vastu panna tungivatele palvetele paaril kontserdil ka eestlasi esindada. Kogu festivali aja lehvis ka 1992. aastal osavõtvate maade lippude hulgas Eesti lipp.
Küllaltki kauge ja tundmatu kultuur sai väga lühikese ajaga nii lähedaseks. Tol ajal meid vaevanud mõte "võib juhtuda, et teist korda enam ei tulegi" on tänaseks loodetavasti ajalugu.
Tallinnas võõrustati Ahjola ja Nummi-Pusula tantsijaid.
Esineti Linnahallis ja Tallinna Ehituskoolis.
Sügishooaja alguse koosolekul loobus Kristjan Torop ametlikult Leigarite juhtimisest. Mõni aeg pärast seda sai Leigarite tantsujuhi assistendiks Sille Kapper.
>
Seltsielust:
Katkend seltsi juhatuse juulikuisest kirjast leigaritele:
Suve esimesel poolel on tavalistel kontsertidel olnud muuseumis esinemas 4-5 tantsupaari, üks või mitte ühtegi lauljat, mõni pillimees. Seda on liiga vähe korraliku kontserdi andmiseks. Sellise suhtumisega kaotame tõenäoliselt edaspidiseks võimaluse esineda vabaõhumuuseumis - Leigarite tegevuse kõige tähtsama väljundi. Samuti ei soovi ükski korralik turismifirma tellida kontserti seltskonnalt, kes viimase minutini enne esinemise algust ei tea, kas kontsert saab toimuda või ei, kuna pole teada, kas tuleb piisavalt esinejaid. [---] Leigarites on küll kokku üle 100 (!!!) esinemisvõimelise tegevliikme, esinemas käib pidevalt umbes 15...
>
Seltsielu: roti aasta vastuvõtt, ekskursioon loomaaeda (tänuks eelmise aasta esinemise eest), hooaja lõpuõhtu muuseumis.
Lasterühm käis Treppojal laagris, 139. lasteaias peol, Olustveres jõulumaal.
POISID
Põhirühm
Tõnu Aas 33 korda,
Hindrek Haarde 27,
Kalev Järvela 27,
Villu Jürismaa 20,
Heinar Kukk 39,
Karl Kullerkupp 72,
Erkki Laur 18,
Alar Leming 71,
Arbo Lindma 36,
Tõnu Linno 24,
Margus Paap 52,
Tiit Pappel 36,
Kenno Pirnpuu 4,
Jüri Pokk 11,
Heikki Puhk 1,
Jako Puusepp 10,
Toomas Pärna 42,
Paavo Saare 92,
Priit Sutt 79,
Tarmo Tiisler 58,
Ivar Truumure 22,
Tiit Vohta 16,
Leo Zvorovski 14
Ürgleigarid
Tõnu Ruus 26
1.-2. klass
Gaspar Bibikov 6,
Karl-Sander Griffel 6,
Mihkel Häkkinen 11,
Ott Ilves 9,
Silver Kaljula 26,
Engol Kallas 89,
Ivar Purre 14,
Jake Rahnel 3,
Gaspar Shabad 19
5.-6.klass
Matis Indov 50,
Reigo Jörsi 29,
Juhan Jürlau 11,
Kaspar Kaur 29,
Kristjan Kukk 10,
Mihkel Ratt 6,
Valvo Truuts 7,
Raul Viskar 6
Lasteaed
Kaupo Engel 42,
Mart Häkkinen 2,
Jürgen Kruus 17,
Silver-Joosep Paluste 7,
Jaan Rammul 17
TÜDRUKUD
Põhirühm
Triin Aas 30,
Tiiu Aasa 41,
Elo Eller 5,
Kristi Haarde 38,
Pille Heinsar 15,
Marget Indov 92,
Sirje Jõeleht 37,
Iris Järv 42,
Eve Jürlau 30,
Kaidi Kadarpik 50,
Sirje Kaljula 41,
Riina Kallas 12,
Kadri Kanarbik 26,
Sille Kapper 97,
Krista Kruusimaa 41,
Silvia Kukepuu 22,
Kaili Laur 22,
Tiina Leemets 64,
Merle Lemberg 2,
Anneli Leming 72,
Kati Lepind 32,
Illika Lõhmus 13,
Sirje Männik 22,
Marika Oja 29,
Evelin Otsar 5,
Koidu Otsar 11,
Helle-Mai Pappel 34,
Kaia Pungas 27,
Merje Põld 38,
Velli Rajangu 9,
Õie Rekand 51,
Ülla Renel 12,
Marianna Saar 10,
Beegi Sillat 37,
Lembe Torop 74
Ürgleigarid
Mare Haruoja 17,
Ivi-Mai Lukk 13,
Ingrid Meister 10,
Maire Paiste 1,
Silvi Tulp 4
1.-2. klass
Jaana Kannike 24,
Paula Lepind 13,
Kaarin Pappel 24,
Siiri Pappel 27,
Ave Sepp 84,
Ann Sinirand 11,
Kertu Subka 9,
Helene-Marie Vahera 22
5.-6. klass
Anni Ilves 9,
Mall Järvela 13,
Kristiina Kapper 55,
Kadri Karin 17,
Riina Kuurajärv 1,
Liina Saar 9,
Annika Sepp 84,
Tiina Sepp 87,
Margit Soonik 12
Lasteaed
Kätlin Hiis 21,
Mai Järvela 11,
Jaanika Kase 6,
Elise Kõre 8,
Mari Lember 4,
Kertu-Liina Mahla 2,
Helene Mõistlik 7,
Marie Mõistlik 7,
Siret Padar 8,
Leaanika Parra 23,
Mailis Meier 3
Lauljad
Ingrid Kallas 93,
Urve Kallas 43,
Külli Kallas 11,
Külli Puhkim 3,
Urve Rohtsalu 1,
Malle Soonik 27,
Urmas Soosalu 10,
Tiiu Türnpuu 10
Pillimehed
Arne Haasma 1,
Ürjo Jaama 1,
Tarmo Kivisilla 13,
Hindrek Kukk 54,
Linda Nebieridze 89,
Toomas Pappel 70,
Elina Parra 33,
Ave Sillaots 52,
Eero Sommer 24,
Jaan Sommer 41,
Toomas Torop 73,
Margus Veenre 14,
Enrik Visla 2.
Kes olime meie ja kes olid nemad?
Selle esimese festivali jooksul saime üksjagu targemaks:
Aga 1991 tuli järgmine kutse. Festivalile. Isegi 56 tundi piiril poris paterdamist ei suutnud meie head tuju rikkuda! Sõprusseeme, mis kaks aastat tagasi Saks amaa mulda sai külvatud, idanes jõudsalt edasi.
1992. aasta juulikuus seisime vapralt Tallinna sadamas ja püüdsime kõrvulukustava lärmiga Beethovenit surnust üles äratada. Nädalaid enne sakslasi toova laeva saabumist olime üheskoos ehitanud välikäimlat, õllepurkide ja kaelarättidega Varesepesa kaunistanud, ühisest pesukausist makarone söönud ja Beethoveni Üheksandat harjutanud.
See "Baltica" festival koos Geseke rahvaga Tallinnas on siiani meeldejäävamaid sündmusi Leigarite ajaloos.
Saime jälle tüki maad targemaks:
Ja me ootame külla oma parimaid sõpru! Markust ja Renatet ja Raimundit ja...
Kümme aastat üheskoos on pannud meid kaasa elama oma sõprade rõõmudele ja muredele, igapäevategemistele ja pühapäevadele.
Kümne aasta sisse mahub nii õnne kui ka kurbust, naeru, pisaraid, hingepiinu. Kokkusaamisi, armastust ja lahkuminekuid. Üksteisest hoolimine - see ongi peamine, olgu me kaugel või lähedal.
Me oleme nii erinevad, samas nii sarnased. Ja kunagi ei kahtle me enam selles, et me kohtume omavahel niikuinii!
Maailm on tegelikult üks pisike paik. Gesekesse minnes on kojujõudmise tunne...
LEMBE TOROP
1970 - Raimo Jäär Ü, Villu Jürismaa T, Terje Kuusik Ü, Ivi-Mai Lukk Ü, Tõnu Ruus Ü, Paavo Saare T, Maie Toimet Ü
1971 - Karl Kullerkupp T, Maire Paiste Ü , Mare Soosõrv Ü
1972 - Õie Rekand T
1974 - Krista Kruusimaa T, Mehis Kullerkupp Ü
1975 - Marianna Saar T, Kai Tasuja Ü
1976 - Tiiu Türnpuu L
1977 - Kalev Järvela T (kunstiline juht), Aare Põldma Ü
1978 - Sirje Kaldmäe Ü
1979 - Merike Reinok (koolilaste rühma juht)
1980 - Heinar Kukk T, Marika Oja T
1981 - Sirje Kaljula T
1982 - Tiina Leemets T
1984 - Tiiu Aasa T (ürgleigarite juht), Marget Indov T (koolilaste rühma juht), Sille Kapper T (kunstilise juhi assistent)
1985 - Pille Heinsar T, Alar Leming T, Anneli Leming T, Jüri Pokk T, Toomas Torop P (pillirühma juht)
1986 - Hindrek Haarde T, Hindrek Kukk P, Kaili Laur T
1987 - Urmas Soosalu L, Priit Sutt T , Lembe Torop T
1988 - Elina Parra P
1989 - Tarmo Tiisler T
1990 - Mall Järvela LR
1991 - Margus Paap T
1992 - Kristiina Kapper LR
1993 - Ats Alupere T, Elo Eller T, Maanus Indov LR, Matis Indov LR, Riina Kallas T, Erkki Laur T, Arbo Lindma T, Tõnu Linno T, Kenno Pirnpuu T, Kaia Pungas T, Velli Rajangu T, Madis Salumaa T, Beegi Sillat T
1994 - Triin Aas T, Tõnu Aas T, Aune Jõeleht LR, Sirje Jõeleht T (lasteaialaste rühma juht), Eve Jürlau T, Kaidi Kadarpik T, Mihkel Ratt LR, Ivar Truumure T
1995 - Ott Ilves LR, Anni Ilves LR, Juhan Jürlau LR, Kadri Karin LR, Kristjan Kukk LR, Raul Viskar LR
1996 - Mai Järvela LR, Reigo Jörsi LR, Ingrid Kallas L, Kadri Kanarbik T, Merle Lemberg T, Kati Lepind T, Paula Lepind LR, Külli Mahla L, Annika Sepp LR, Ave Sepp LR, Tiina Sepp LR, Leonard Zvorovski T
1997 - Iris Järv T, Engol Kallas LR, Elise Kõre LR, Illika Lõhmus T, Kertu-Liina Mahla LR, Linda Nebieridze P, Evelin Otsar T, Koidu Otsar T, Tiit Pappel T, Helle-Mai Pappel T, Merje Põld T, Toomas Pärna T, Ülla Renel T, Liina Saar LR, Margit Soonik LR
1998 - Martin Arro LR, Gaspar Bibikov LR, Kaupo Engel LR, Karl-Sander Griffel LR, Mart-Gustav Griffel LR, Kätlin Hiis LR, Mihkel Häkkinen LR, Jaana Kannike LR, Jaanika Kase LR, Marleen Kedars LR, Urve Kolde L, Jürgen Kruusi LR, Mari Lember LR, Liina Luukas LR, Mailis Meier LR, Silver-Joosep Paluste LR, Kaarin Pappel LR, Siiri Pappel LR, Toomas Pappel P, Leaanika Parra LR, Merilin Pilvistu LR, Ivar Purre LR, Jaan Rammul LR, Ave Sillaots P, Ann Sinirand LR, Kertu Subka LR, Annika Tamm LR, Helene Vahera LR, Tiit Vohta T
1999 - Kristi Haarde T, Mart Häkkinen LR, Märt Häkkinen LR, Helena Mõistlik LR, Marie Mõistlik LR, Siret Padar LR, Gaspar Shabad LR, Valvo Truuts LR, Anette Viar LR
T - tantsija, L - laulja, P - pillimees, Ü - ürgleigar, LR - lasterühma tantsija
23.06 Jaanilaupäev vabaõhumuuseumis
26.06 Leigarid osalesid Kanal 2 saate "Öine Äratus" otseülekandes Carina-Saku õlletelgist
29.06 Esinemine presidendi kantseleile
01.07 esinemine muuseumis linnavolikogule (vabaõhumuuseumi tellimusel)
02.-04.07 XVI üldtantsupeo kontserdid ja rongkäik
13.07 esinemine NATO vastuvõtul muuseumis Kaitseministeeriumi tellimusel
15.07 muuseumikontsert Tallinna Tehnikaülikooli tellimusel
17.-18.07 Leigarite kanuumatk Võhandu jõel
24.07 esinemine Viljandi Pärimusmuusika Festivali vabal laval
08.08 tantsude õpetamine Palestra laagris Samblapõllul
01.09 Üks iirlane lindistas Tallinna Saksa Gümnaasiumis eesti rahvalaule Leigarite esituses