Leigarite rahvakunstiseltsi leht
Nr 1 (6)
5.märts 1997

HEA LUGEJA!

Algusse

Täna hoiad Sa käes järjekordset leigarite lehte. Aga kas Sa, tantsuhuviline, ka tead, et selle lehe sünnilugu ulatub aastasse 1969?! Aastasse, kui üks noor mees kutsus kokku teised tantsuhuvilised noored ja sündis LEIGARID.
See mees oli Kristjan Torop.
Kes on Kristjan Torop meile täna?

Igaühel meist on OMA TOROP. Neil, kes 1969. aastal temaga koos leigaritena alustasid, on oma Torop, hiljem liitunutel oma, selle kümnendi keskel leigareiks saanutele on ta vaid legend - elas kord, oli kord. Oli üks habemega muhe mees, kes pidas pikki kõnesid, mida "vanad" nimetasid mäejutlusteks. Kummaline, veidi võõristust tekitav, aga siiski nii oma.
Kes ta selline oli?
5. märtsil 1934 sündis Põlvamaal Ahja vallas Kosova kü1as poisslaps, kes sai nimeks Kristjan. Tema kooliteel olid sellised verstapostid nagu Tartu Õpetajate Seminar (1949-1955) ja Tartu Riiklik Ülikool (1960-1965, eesti filoloogia). Pärast ülikooli õpetamist asus ta tööle Tallinna, TA Keele ja Kirjanduse Instituuti sõnaraamatute, hiljem terminoloogia- ja õigekeelsussektorisse. 1979-89 töötas ta samas instituudis rahvamuusikasektoris. Samal ajal (1976 - 82) töötas Kristjan Tallinna Pedagoogilises Instituudis kultuurhariduse kateedris eesti rahvatantsu õpetajana. 1989. aastal asus ta tööle rahvakultuurikeskusesse (praeguse nimega Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus) folkloori osakonda.
Kristjani täpsus ja põhjalikkus tegid juba tööaastate alguses temast asjatundliku keelemehe. 1966. a ilmus "Eesti rahvatantsu oskussõnastik" (2. trükk 1990), ta oli ka üks 1976. a õigekeelsussõnaraamatu koostajatest. Peale mitmete perioodikas avaldatud artiklite ning raadio ja teleesinemiste on tema sulest ilmunud "Meie repertuaari" folklooriteemalistes numbrites "Anna Raudkatsi "Kolga ranna tantsud"" (1986) ja "Valimik 20. sajandi I poole populaarseid seltskonnatantse" (1988). Pikaajalise koosöö tulemusena Soome rahvatantsuharrastajatega ilmus valimik "Viron vakka" (Helsinki, 1991), mis sisaldas 105 eesti rahvatantsu ja mille noodivihikule lisandus ka helikassett. 1996. a ilmus "Kontratantsud", mille järelsõnas Kristin Kuutma kirjutab:
"Kui Kristjan Torop selle kogumiku sisukorra paberile pani, siis järelsõna seal kirjas ei olnud. Aga Aeg on kahjuks kavandatut karmilt muutnud ning Kristjan Torop lahkus meie hulgast enne käesoleva kogumiku trükivalmis saamist."
Kristjan Torop suri 28. novembril 1994 ja maeti Metsakalmistule 4. detsembril.
See oli tema mitmekülgse isiksuse keelemehe, folkloristi, teadlase pool. Teine pool Kristjanist oli tantsija ja tantsujuht. Just seda poolt temast tunneb kogu Eesti. Vähemalt see osa eestlastest, kes on otsinud oma juuri, püüdnud eestlust säilitada kõige kiuste, kellele folkloor ei ole olnud pelgalt mitte rahvatants ja -laul, vaid elamise viis.
Kristjani tantsuharrastus sai alguse juba Tartu Õpetajate Seminaris. 1950-62 kuulus ta Vanemuise tantsutruppi.
Vaike Sarv arutleb Leigarite lehes:
"Miks Kristjani südameasjaks kujunes just rahvatants, vajab veel põhjalikumat selgitamist. Praegu tundub, et ühelt poolt suunas sellele looduslik tantsuand ja juhuste rida, teiselt poolt sundis sellele perekonnast ja rahvast kaasa saadud vabaduse ideaal ja iseolemise püüd. Nii sai tantsust vahend, mille kaudu Kristjan omi eesmärke saavutada püüdis."
See ei olnud kerge tee.
Tartu aastail oli Kristjan tegev nii ülikooli kui ka Põllumajanduse Akadeemia rahvakunstiansamblis, mida juhendas Helju Mikkel. 1966. a lõi ta kaasa vabariikliku tantsujuhtide rahvatantsurühma asutamisel.
1969. a 14. märtsil toimus ajalehes väljakuulutatud konkurss. Kohale tuli 16 tantsutüdrukut, 8 poissi, laulu- ja pillirühm. Nii pandi alus Leigaritele. Torop oli Leigarite asutaja, juht, hing ja vaimne isa 21 aastat. 1990. a tantsupeo järel tõmbus ta ansambli aktiivsest juhtimisest kõrvale, andes teatepulga üle Kalev Järvelale ja Sille Kapperile.
Et ta oli 1989. aastal asunud tööle rahvakultuurikeskuse folklooriosakonda, siis nüüd algas tema aktiivne üle- eestiline valgustustegevus folkloori alal. Lektoritöö kursustel ja seminaridel ning harrastusrühmade abistamine tegid ta tuntuks igas Eestimaa nurgas. Intensiivselt jõudis ta tutvustada eesti rahvatraditsiooni tantsujuhtidele, folklooriharrastajatele ning Pedagoogikaülikooli ja Viljandi Kultuurikolledzi tudengitele. 1986. a sai ta eesti kultuuripärandi hoidmise eest Jakob Hurda preemia. 1994. a tantsupeol andis Helju Mikkel Kristjanile Anna Raudkatsi sõrmuse, mis on ehteks vormitud. Nüüd ootab see uut omanikku...
Kristjan ja leigarid on nii ulatuslik teema, et iga inimene, kes peab end leigariks, võiks selle kohta palju kirja panna.
Kristjan ütles ikka, et folkloor on elamise viis. Temalt kuulsin ma sageli ütlemist, et elus ei ole pisiasju, kõik suured asjad algavad pisikestest. Ei olnud ju pisiasjad Kristjani trükitud laululehed ja muuseumikavad, mida igal meist on sahtlitäis. Neid sirvides käib kogu ühine tantsutee silme eest läbi. Minul algas see 1981. a ja on kestnud peaaegu tänaseni.
Ei olnud pisiasi seegi, kui Kristjan tuletas meelde, et käekellad ei kuulunud toona rahvarõivaste juurde. Kristjani mõte oli ka üks Leigarite põhilisi tunnusjooni-eriilmelised rahvarõivad eri kihelkondadest. Seda ajal, kui massikultuur nõudis ühtsust kõigis pisidetailides (lavaansamblitel nn vormirõivad ja ühtemoodi sõled).
5. märtsil 1994 ütles Kristjan Estonia talveaias peetud kõnes:
"1974. a sõitsime Saksa DVsse. Sellele eelnesid alandavad proovid valitsuskontsertide lavastaja ja kultuuriministeeriumi esindaja valvsa pilgu all. Viimaste eesmärk oli "panna Torop ükskord mõistma õige repertuaaripoliitika vajalikkust". Sealtpeale jäime ligi 10 aastaks patuoinaks. Meie süü oli selles, et olime teistsugused."
Kõik kujunes nõnda seetõttu, et Kristjanil oli julgust oma vaiksel moel vastu hakata valitsevale ideoloogiale. Tema suutlikkus nakatas ka leigareid. Meid ei häirinud, et teised ansamblid meid "pastlakandjateks" pidasid.
Praegu on tegevleigareid 80 ringis. Aga kui palju on neid, kes on tantsinud Kristjani käe all ja hinges end siiani leigareiks peavad? Kristjan on küll lahkunud, kuid ta elab edasi meie fotodel, välisreisidel tehtud videotel, paljude eestlaste ja Kristjani arvukate välissõprade südameis ja meeltes, igal aastal 5. märtsil Kristjani sünniaastapäeva simmanitel, Rocca al Mare vabaõhumuuseumi murul.

HELLE TIHO

KIRI LASNAMÄELT!

Algusse

Tere, armas lugeja!

Kui Punasel tänaval hiljuti telefon helises (helistajaks Tiina Leemets), sain teada Leigarite lehe olemasolust. Meeldiv uudis! Olgu sel 1ehel palju lugejaid ja jätkugu tegijatel järjepidevust. Tantsime, mis me tantsime - see on kõik ikkagi suhteliselt hetkeline. Ütleb ju salmgi: "Kõik ma panin paberisse, raiusin kõik raamatusse..."
Räägime suvisest peost. Võib juba olemasolevad tantsud ritta seada, sealt mõne ühise teema välja peilida ja saakski peokava kokku. Mina nii ei taha ega oskagi. Hingame kõik koos sajandilõpu õhku, oleme juba ühe jalaga Euroopas, mõni helistab "Seitsmesse vaprasse" ja annab oma hääle lemmiktümpsule... Selles virvarris kerkib palju teemasid, mida loomingus - olgu siis sõnas, helis, värvis või plastikas arendada püütakse. Ja kui tantsukunst tahab olla võrdväärne teiste kunstide seas, ei saa ka tema läbi ilma tänapäevase tunnetuseta. Klassikaline tants, moderntants, seltskonnatants, rahvatants - kõik nad on ühe ema, koreograafiakunsti lapsed. Kas me oma kiire turumajanduse ajal kü1astame tihti kodutalu? Kas on mahti puhata kodukase all? Kas ka tulevikus saame hingetoitu kodusest rukkiväljast? Küsimusi kerkib palju. Siit suvise noortepeo teema: "Kus on kodu? Mis on kodu?" Peo hakatuseks Olav Ehala - Juhan Viidingu lugu filmist "Nukitsamees". Selle muusikaga puutusin kokku 15 aastat tagasi, kui püüdsin filmi tegemisel abiks olla. Ja nii on see lugu minus helisenud. Koduteema vajas peo tarbeks tantsulist väljundit, sündisid tantsud "Kodukotus", "Kodusolemisetants" jne. Üks peo üldjuhtidest, Angela Arraste, nimetab neid tantse Agu 1ühiballettideks, andes sellega mõista, et nad on tantsija jaoks raskevõitu. Aga ega peagi kerge olema. Ma ei usu, et publik meid Kalevi staadionile vaatama tuleb, kui me ainult kergeid folkloorseid tantse tantsime. Selliste tantsude tarbeks on vabaõhumuuseum, Lahemaa rahvuspark ja "Baltica" festival. See tunne tuli südamesse, kui Mulgimaalt kuulsin, et Viljandi tantsunoorus vabariigi aastapäeva paiku Ugala laval minu "lühibailettidega" pealtvaatajate poolehoiu võitis.
Üldjuhtidel on riigile ring peale tehtud, esimene eelvoor üle vaadatud. Olgu siin ära toodud üks rõõmus- kurb arv: 3.-4. klassi rahvatantsurühmi vaatas üldjuht Kalev Järvela üle 128. (Peole pääseb 60.) Milline rõõmuarv - ka tulevikupidudele jätkub tegijaid. Kui kurb arv - igale teisele väikesele tantsijale jääb suvine tantsureis pealinna ära. Lavastusgrupil tööd jätkub.
Probleeme meie tantsueluga on palju. Ei ole 1999. aasta tantsupidugi enam mägede taga. Võib-olla läheb siit Lasnamäe kivilinnast teie poole tulevikus veel mõni kiri teele. Ja äkki tuleb lugejatelt kirjalik vastukaja. Seniks kerget jalga ja tantsulusti!

P.S. Ümisemiseks Olav Ehala viisil Juhan Viidingu sõnadega:
TANTSUONU MAIT

MEIE EREDAMAD HETKED SCHWERINI SÕIDUST

Algusse

MERIKE REINOK:
Eredaim mälestus Schwerinist on pere, kus elasin. Nad tegid kõik selleks, et ma end võimalikult hästi tunneksin ja et mul igav ei hakkaks. Mulle näidati linna, mind viidi kunstimuuseumi, moodsa kunsti näitusele ja inimõiguste päeva puhul luuleteatrisse. Et mu pereisa töötas kultuurimajas, oli mul luuleõhtule vaba pääs. Kuigi ma prantsuskeelsest armastusluulest tuhkagi aru ei saanud, oli esitus koos imeilusa viiulimuusikaga tõeline elamus. Meenuvad ka kodused küünlavalgusõhtud klassikalise muusikaga. Ühel õhtul tõi pereisa süntesaatori välja ja siis nad musitseerisid tütrega kahekesi. Peretütar Caroline õppis viiendas klassis, mängis päris hästi viiulit ja tema lemmikhelilooja oli Tsaikovski. Piiga oli tõeline oivik, kes õppis ühtedele ja kahtedele ning kel oli kodus uus laulik-õpik, kus oli sees veel NSV Liidu hümn.
Viimane ere mälestus sellelt reisilt on mul Stockholmi sadamast, kus mind sünnipäeva puhul õhku loobiti. Oli päris kole, aga samas ka 1õbus.
Sõitu jääb meenutama kingiks saadud keraamiline õnnemuna, mida nüüd iga päev taskus kannan ja mis raputamisel mõnusalt kõriseb.

SILLE KAPPER:
Tegelikult jäi eredaim mälestus Stockholmi Eesti Koolist.
Teiseks see, kuidas elas koolimaja katlakütja neljalapseline pere-äsja valminud üle keskmise suuruses eramus, proua kodune, papi sõidab ringi 1996. a autoga jne. Ei saanudki aru, kas see pere on erand või reegel.

TARMO TIISLER:
Sai ilma lasteta rahulikult nende emmega tegeleda.

ATS ALUPERE:
Sai ka rahulikult emmedega tegeleda - issid olid Schwerinis.

KALEV JÄRVELA:
Üks vanem proua, kes ütles, et on Leigaritest küll palju kuulnud, aga näinud ei olnud, tuli Kielist spetsiaalselt meid vaatama!

MARIKA OJA:
Reede õhtul enne kontserti paluti mul öelda paar tervitussõna. Õhtu oli vihmapiiskadest ja lumelobjakast tüüne. Kõne tuli ootamatusena. Kuusk tõi meelde jõuluidülli. Eestist ära sõites oli ka 0 ja vihmane. Soovisin jõuludeks palju päkapikke, palju kinke ja hästi palju kohevat valget lund...
Laupäeval teatasid kohalikud väliseestlased, et Eestimaa upub lumme. Uskumatu, aga tõestisündinud juhtum. Ütle siis veel, et jõulusoovid ei täitu! Täituvad ja kohe lausa kuhjaga, tuleb ainult soojast südamest soovida.

PAAVO SAARE:
Maja Schwerinis venekeelse sildiga "Dom ofitserov" - ikka veel! Oleks tahtnud ise ronida seda maha võtma.

TIINA LEEMETS:
Minule meenuvad ülima põhjalikkusega koostatud nimelised esinemiskavad ja peaaegu sentimeetrise täpsusega harjutamine proovides. Kohapeal tantsisime tegelikult ikka seda, mida Priit parasjagu mängis.
Huvitav oli juba enne Saksamaale jõudmist Stockholmi eesti koolis. Seal tuli muuhulgas sukkis tantsida, aga see pole peamine. Meelde jäi hoopis terves koolis valitsenud tohutult inimsõbralik õhkkond, sümpaatne direktor ja soe vastuvõtt.

TÕNU AAS:
No nii, MINA nüüd kah inimene, s.t piiri taga käinud ja Soomemaad näinud. Need soomlased on ju hullemad kui joogad. Esimene mees, kes silma hakkas, lajatas käed-jalad laiali vastu maad. Karmid vennad igal juhul.
Siis Rootsi - ikka hästi elavad. Sihukese lumega oleks meil juba rahvuslik katastroof, aga nemad näe sõidavad mööda kiirteed, mis on valgustatud ja lahti aetud.
Taani - ei mäleta, pime oli ju. Praamiga sõitsime vist kah. Hää, et Ida-Saksa otsa tuli näh, ei elagi me nii sitasti. Küsin, kus on siis saksa ORNUNG?! Pole, kohe mitte kuskil pole, Ja mina loll arvasin, et neil ka pilved joonlaua järgi paika sätitud. Ei ole mitte. Inimesed kah nagu Lasnamäe elanikud, käivad mornide nägudega ringi ega julge õhtul hilja välja minna.
Esinesime raekoja platsil. Tundus, et Leigarid tundsid asjast rohkem lõbu kui pärismaalased, kes ringi karglevate ja keppidega vehkivate paganate vastu üsna kartlikeks osutusid. No sai ikka tantsitud nii, et kivid sillutisest lendasid.
Sai ka Schwerini linna peal ringi vaadatud. Loomi oli palju: kits, siga, laama, mingi pullikas, rõvedad (tõesti, noh) hobused jms. Meie mõistes vanalinna oli palju, aga suhteliselt ühesugune hall mass, ikka ühtemoodi tellised topitud risti- rästi palkide vahele. Kujundust pole neil ka olemas, poodide vaateaknaid oli kohe paha vaadata.
Ah et mis seal ka head oli? Vahva loss oli. Kuna pool lossi oli kõva pinnase peal ja pool pehme soo peal puust postide otsas, siis sunnik vajub mutta ära. Ja oi kui palju pappi oli kulutatud, et iludust maa peal hoida. Vett oli palju ja linn oli veega mõnusalt kokku sobitatud.
Ja neil on seal Unioon! Tööd teha ei tohi - hurraa! Reede õhta kella kuuest esmaspäeva hommikuni peab midagi muud tegema. Nii võib ju igavusest halliks minna. Ja oligi nii, kui õhtu peale hakkas, oli linn tühi. Istuvad kodudes ja joovad õ1ut? Ei tea, ei paistnud küll sedamoodi.
Ja siis sirdi tagasi. Soome toll arvas, et oleme igavesed spekulandid ja narkotsiärikad. Puistas terve bussi läbi. Tundus, et kõige suurem narkoärikas ... oli suutnud siiski piirivalve ära petta ning tagasireis võis jätkuda.
Tagasi tulles ikka vähe loksutas ka. Ja ennäe imet - lumi maas. Tea, kas Eestimaa termodünaamiline tasakaal sai häiritud nii suure hulga kuumade leigarite eemaloleku tõttu või oli see lihtsalt ilmataadi krutski.

TRIIN AAS:
Mulle meeldis reis ka.

HÄRJAPIDU

Algusse

Kui me Tõnuga pittu jõudsime, oli see just oma kõige kuumemas faasis. Vaatepilt oli lummav. Imekaunid flamenco - tantsijannad hüpnotiseerisid leigar- rahvast. Hüpnoos oli mõjuv ning peagi olid kangeimad meesloomad märkamatult sulanud tulisesse tantsu.
Kui sellest etteastest oldi toibutud, tuli ka leigar- loomadel üles astuda lauludega, millel olid küll tuttavad sõnad ja tuttav viis, kuid need ei sobinud omavahel kuidagi kokku. Meeles on Kuke-Tõnu meeldiv räpisoolo, Koeraprouade liigutav duett, Draakon-naiste uljas sekstett ilma ühegi riistata, Madude laitmatu rõngaslaul ning muidugi Hobuslaste suurepärane "Kui Kungla rahvas, ih-ah-haa...".
Pärast (või oli see enne) sööginurgaga tutvumist oli vaja näidata loomade oskusi oma saagi- söögi ründamisel. Küllalt meeldiv oli Kass- tantsijanna ja Tiigri- Peetri kuum(a) pudru ümber hiilimine. Külmaks ei jätnud ka Ahv-Atsi ja Hobu-Tõnu (need loomad on mulle ka ju eriti südamelähedased) koomiline, kuid siiski tõetruu traav- kargelo. Kuid minu arust parim oli äärmiselt efektne Draakon-Ingridi tulikeelne rünnak ning siinkohal tuleb au anda ka hulljulgele külmaverelisele Madu-Margetile, kes mitte vastu ründamata ei jätnud.
Pärast muud nalja, tantsu ja auhindade jagamist (headeks tunnistati tublid Ahvid, paremateks kartmatud Draakonid ning parimateks oma tuntud headuses Hobused) oli igatahes peo üks pärl Härja-Karla Härja-tirtsu vanaisaks saamine.
Aitäh, Härja-Sirje, Härja-Merle, Härja-Ivo, Härja-Ivar, Härja-Karl, Härja-Heinar, LibaHärja-Eve ja teised!

TRIIN AAS
(Mulle meeldis pidu ka. TÕNU)

JÕULUMAAL

Algusse

Me sõitsime bussiga kaks tundi. Jõulumaal sõime piparkooke ja jõime jõulujooki. Pärast seda jutustas Heino meile muinasjuttu ja mängis pilli. Kui tema oli 1õpetanud, siis võisime lossis ringi käia. Mina käisin kummituste toas. Seal oli kõik segamini. Kui korda tegid, siis läks segamini. Lõuna paiku läksime õue. Seal saime saaniga ja hobustega sõita. Kui olime ära sõitnud, näidati meile hobuseid ja kui tulime tallist tagasi, siis oli igasuguseid esinemisi. Pärast me mängisime tontidega. Siis läksime bussiga kaks tundi tagasi. Bussis sõime võileibu. Ja kui lugesid ühe luuletuse või rääkisid anekdooti siis said küpsist.

ANNIKA SEPP

************ Kui ma jõulumaal käisin, mida ma nägin? Seal ma nägin hobust ja ponisid. Ma tahtsin hobusega sõita, aga alguses ma kartsin minna suure hobusega, aga ma kogusin endale julgust kokku ja ma siiski läksin suure hobusega. Seal anti meile piparkooki ja saime veel jõujooki ja veel üks sokolaad.

ANNI ILVES

************ Hommikul ärkasin vara üles. Seejärel ma sõin, pesin ja panin riidesse. Kui kõik see tehtud, siis läksime kooli juurde bussi peale.
Kui kohale jõudsime, siis tutvustati meile Olustvere lossi. Seal oli palju ruume, sealjuures ka tondituba. Seal oli muuseum ka. Kus oli palju loomi.
Kui loss oli ära vaadatud, siis sõime piparkooke. Me saime hobustega sõita ja neid vaadata. Seal oli palju lapsi, kes olid õppinud meile esinema. Lõpus tõid päkapikud meile kaks suurt pakki. Ja siis läksime bussi peale. Bussi peal anti igaühele küpsist.

MALL JÄRVELA

VÖÖD JA PAELAD
2

Algusse

(Algus eelmises lehes, 23. juuni 1996)

Tütarlastele hakati naiste käsitööoskusi, sealhulgas ka vööde valmistamist, küllalt varakult õpetama. Setude kohta on teada, et 10-aastased tütarlapsed kudusid juba vöid. Muuseumi kogudes on 9-12-aastaste laste kootud ilusaid vöid. Vööde valmistamine oli ka üks karjalaste lisatöid (Rapla, Kihelkonna, Mustjala, Kärla, Püha). Kuni tütarlapsed kudusid, hoidsid poisid lisakarja ja said tütarlastelt selle eest tasuks vöid (Kursi, Põltsamaa).
Tähtsat osa vööde valmistamisel etendasid kahtlemata neidude ühised käsitöö- ja lõbustusõhtud.
Kuigi naiste vöökudumise oskus oli üldine, telliti vöid ka vähese maaga või maata külakäsitöölistelt. Nende oskusi kasutasid jõukamad eelkõige veimete ja kaasavara valmistamisel. Seda tunnistab Kuusalust pärit rahvalaulgi:
Teiste tarbeks vöid tegevatest käsitöölistest on 19. sajandi lõpust ja 20. sajandist üle maa ligi poolsada teadet. Vööde kõrval kooti müügiks veel mitmesuguseid teisigi tekstiilesemeid. Ilmselt olid aga vööd nii mõnegi käsitöölise peamisteks toodeteks. Mõned neist käsitöölistest olid hinnatud ja tuntud valla või isegi kihelkonna ulatuses (Rõngu, Karksi). Mõnikord tuli vöökuduja tellija peresse tööle (Halliste). Setu naistel oli vöökudumine sageli lisasissetuleku allikaks. Vöid turustati peamiselt Petseri laatadel. Vööde eest maksti tasu nii natuuras kui ka rahas, 19. sajandi 1õpust ja 20. sajandi algult on tasu maksmise kohta mitmeid andmeid. Palgaks võis olla näiteks külimit vilja, 20- 30 kopikat, isegi 50-60 kopikat. Hinda võidi arvestada ka 1 kopikas iga värvilise kirjalõnga pealt (Kolga- Jaani, Karja, Torma, Rõngu, Viru- Jaagupi, Kaarma). Vöökudujate suurest meisterlikkusest annab tunnistust 54 eri kirjaga vöö, mis on tehtud muuseumile 1913. aastal (Tõstamaa ERM 14504).

VÖÖDE PIKKUSEST

Vöö olevat olnud niivõrd pikk, et see ulatus mitu korda ümber keha, kuni rindade alla ja kui see oli kõvasti kinni mähitud, paistis keskkeha kaunis õhukesena (Hupel). Kõige pikemad naiste vööd olid Muhus, kõladega kootud ja 30 küünra pikkused. Selleks, et sellist vööd endale ümber mähkida, tuli see alguses täies pikkuses põrandale lahti harutada. Ots keerati ühe tiiru võrra ümber keha, igal järgmisel tiirul samuti. Vöö lahtisest otsast üle sammudes seisti peaaegu ühe koha peal, ainult jalgu vahetades. Kui aga taheti vööd ära võtta, vihiti see vasaku käelaba ja küünarnuki vahele, kuna parema käega harutati tiirusid keha ümbert ära.
Nii pikki vöid nagu Muhus mujal ei esine. Mõnes kohas mäletatakse, et vöö on ulatunud 5 - 6 korda ümber keha (Põlva, Võnnu), kuid need vööd, mis leiduvad ERMI kogudes, on enamasti ainult 2-3 ümbermõõdu jaoks.

(pilt) Muhu naine vihib vööd

VÖÖDE MÄHKIMISEST

Läänemaal hakati vööd mähkima eest, kuhu pandi vöö keskkoht, otsad jäid sinna, kuhu need ulatusid, nii nagu pikkus välja andis, ja topiti siis vöökihtide alla. Harju-Jaanis jäi üks ots alla, teine pisteti vahele. Põhja- Eestis topiti vöö otsad kordade alla. "Vöö keerati enne kaks korda ümber keha ja nimelt nii, et ülemine kord tuli pooleks alumise peale ja vöö paistis niiviisi laiemana otsad pisteti kordade alla ega jäetud rippuma, nagu nüüd mõnel inimesel näha on, kes vöö täitsa vastikult ümber niuete kõlkuma pannud" (Juuru).
Lõuna- Eestis jäeti vöö otsad rippuma, seda saab järeldada nende vööde järgi, millel oli otstes suured ilututid. Heikeli järgi olevat Viljandimaal vöö tutid rippunud küljel. Saaremaal Kärlas olevat pulmaaegsed "kerepaela" tutilised otsad kõ1kunud ees.
Kui üldiselt on levinud teadmine, et vöö mähkimist alustati vasakult küljelt ja mähiti kihtidena nii, et alumine kiht jäi ca 1 cm võrra paistma ja lõppots pisteti vöökihtide vahele, siis Kihnus mähiti vööd põhimõttel, et lõppots jäi alati ette keskele ja see pisteti kihtide vahele.
Vöö otstesse olid jäetud lõimest narmad. Põhja-Eestis, Saare- ja Hiiumaal palmitseti vöönarmad harilikult kokku. See põhines võib-olla eelmainitud kombel toppida otsad vöökihtide alla. Lõuna-Eestis aga pisteti vöö narmad ainult harvadel juhtudel vöö alla.

MEESTE TEKSTIILVÖÖDEST

Meeste tekstiilvööd olid valmistatud mitmesugustes tehnikates: kitsad mõõgaga kootud, kõladega ja telgedel kootud ning punutud võrkvööd.
Telgedel kootud vööde puhul on iseloomulik, et puuduvad valmistamistehnikaga seotud vöönimetused. Terminoloogia on sarnane teiste sama paikkonna vöödega, Nii on sõna VÖÖ murdeliste variantidena tuntud ÖÖ (Mustjala), ÜÜKE (Halliste), ÖÖKE (Sangaste), VÜÜ (Setu). Levinum nimetus on PUSSAKAS, PUSSAK (Muhu, Karuse, Vigala, Tori, Halliste), PUUDIK (Rannu). Sama nimetust kandsid nendes paikkondades ka naiste kirivööd, meeste võrk- ja kamlotvööd. Et neid kanti sagedasti just kasukaga, tunti neid ka KASUKA VÖÖDENA.
Sidumisviis oli kõigil laiadel tekstiilvöödel ühesugune. Vöö mähiti kaks korda ümber, otsad pisteti vöö vahelt läbi ja jäeti külgede poole rippuma. Seetõttu olid kõik need vööd ca 3 meetri pikkused. Vöö vahele pisteti tihti kindad.

(pilt) Meeste pussaka köitmine, Tõstamaa

TELGEDEL KOOTUD MEESTEVÖÖDEST

Vanimad muuseumi esemetega kaasnevad rahvapärimuse teated telgedel kootud vööde kandmisest on 19. sajandi esimestest aastakümnetest Lääne-Eestist (Karuse, Lihula, Kullamaa, Märjamaa ja Muhu). 19. sajandi keskpaika ja teise poolde ulatuvaid teateid on juba kogu Lääne-Estist ja Lõuna-Pärnumaalt (Saarde, Halliste) ning Viljandimaalt (Kolga-Jaani, Viljandi). Suhteliselt hilja, alles alates 19. sajandi 70. aastate lõpust on andmeid Mustjala kihelkonnast.
Telgedel kootud vöid valmistati nende tehnilise teostuse lihtsuse tõttu arvatavasti igas peres ise. Üksikuid andmeid on aga ka nende tegemisest tellimise peale. Töötasuks oli seejuures näiteks nael villu (ERM 12219 Mustjala). Teateid on ka laadalt ostetud vööde kohta. Ostuhinnana 1854. aasta paiku nimetatud 3 rubla (ERM 17702 Muhu, ERM A566:484 Vigala).
Kuna telgedel kootud vööd olid koduse käsitöö tooted, siis on nende puhul jälgitavad paikkondlikud erijooned. Viimaste alusel võib vööd jagada nelja põhirühma: Lääne-Eesti, Muhu, Mustjala ja Halliste vööd.
Hoopis eriilmelised olid Iisaku kihelkonnas nii meeste kui ka naiste üleriietel kantud linased, kas riidest tehtud või spetsiaalselt kootud vööd. Nimetatud vööd kaunistati punase ja sinise riide ning tikandi ja narmastega (ERM 26399, EA 613 22).
Lääne-Eesti vööd on villase lõime ja linase koega, 7-16 cm laiused, pikitriibulised. Vöö tavaliselt punasel põhjal on 2-3 värvi (hele- või tumesinine, roheline, must) 0,1-1,0 cm laiused harvad triibud. Vöö otstes on kahe keeruga narmad, vahel ka lõngaga mähitud spiraalid ja väikesed tutid. Muhu vööde lõim on harilikult villane, välja arvatud valge ja vahel helesinine lõim, mis on linased, kude on linane. Vööd on 9-31 cm laiused, 0,2-1,5 cm laiuste 6-7 värvi (hele- ja tumesinine, roheline, hele- ja tumepunane, must, valge, kollane) pikitriipudega. Vöö otstes on ca 0,5 cm pikkused lõimelõngad või on otsad palistatud. Mustjala vööd on läbivillased, 5-8 cm laiused, erkpunased. Vöö otsad on kolmeharulistes palmikutes. Halliste kihelkonna vööd on samuti läbivillased, pikitriibulised. Põhitriibud on punased, lisanduvad veel 0,1-0,5 cm laiused 3-6 värvi (roosa, hele- ja tumesinine, lilla, valge, roheline, kollane) triibud. Vöö otstes on pikad lahtised lõimelõngad.
Telgedel kootud meestevööd olid kasutusel traditsiooniliste rahvarõivastega, seetõttu kadusid nad üldisemalt käibelt 19. sajandi II poolel.

ÜLLE PRESS
(Järgneb.)

Kroonika

Algusse

09.07.1996
Esinemine Ameerika Ühendriikide esimesele leedile Hillary Clintonile vabaõhumuuseumis Kolu kõrtsis. Leigaritega koos esinenud Madis Jürgen viis proua Clintoni tantsule. Hillary Clinton meenutab kuuldavasti seda elamust oma kõnedes siiamaani.

04.08 ja 18.08.1996
Esinemised jehoovatunnistajate ülemaailmsetel kokkutulekutel vabaõhumuuseumis ja Estonia kontserdisaalis.

07.09.1996
Hooaja lõpupidu vabaõhumuuseumis.

04.11.1996
Hooaja avakoosolek. Valiti uus juhatus: Marika Oja (esimees), Tiiu Aasa (pakiliste küsimuste 1ahendamine), Ats Alupere (suhtekorraldaja), Riina Kallas (laekur), Priit Sutt (infokorraldaja). Juhatus alustas tööd 5. jaanuaril 1997.

11.-17.12.1996
Sõit Schwerini jõululaadale.

27.12.1996
Leigarite lapsed käisid jõulumaal Olustveres.

29.01.1997
Seltsi üldkoosolek. Kinnitati 1997. aasta eelarve.

07.02.1997
Pühvliaasta vastuvõtmine.

11.02.1997
Esinemine Matkamajas Washingtoni Smithinsoni kultuuriuuringute instituudi esindajatele, kes korraldavad 1998. a juunis - juulis folkloorifestivali, kuhu seekord on plaanis kutsuda Balti riikide folkloorirühmad.

14.02.1997
Esinemine Viljandi kultuurimajas labajalapäeval.

Palju õnne

Algusse

28. juunil 1996 abiellusid
KAILI HAARDE ja ERKKI LAUR

20. novembril 1996 sündis
MADLI ANN LAUR

5. oktoobril 1996 abiellusid
HELEN KASEMETS ja HANNES KULLERKUPP

7. veebruaril 1997
sündis perekond Kullerkupul TÜTAR

Lehe kokku pannud:

Algusse

Lehe kokku pannud Tiina Leemets, Priit Sutt, Marget Indov ja Tõnu Linno.