Leigarite rahvakunstiseltsi leht
Nr 2 (5)
23.juuni 1996

Külalised Wolfenbüttelist

Algusse

Selle lehenumbri ilmumise ajal on Leigaritel külas 14 tantsijat Saksamaalt Wolfenbüttelist. Nende klubi (Männenturnverein Wolfenbüttel) on tegutsenud juba pikka aega ja kuulub suure alamsaksa spordiliidu juurde. Rühma juht on Hubertus Klebsch, tantsujuht Heidemarie Hattendorf.
Wolfenbütteli linn asub Saksamaa põhjaosas (sealtkandist on muuseas pärit kuulus Jägermeisteri ürdinaps). Leigarid käisid Wolfenbüttelis 1993. aasta sügisel Eurotreffi festivalil, nüüd on paljudel võimalik oma tollase pererahvaga taas kohtuda. Tutvus sealse rühmaga (nagu vist mitme teisegi sõprusrühmaga) sai aga alguse 1988. a Rättviki festivalil. Hubertus Klebsch oli näiteks Eestist esimest korda kuulnud 1980. aasta olümpiamängude ajal, 1990. aastal käis ta juba siin laulupidu vaatamas.
Saksa tantsijad saabusid Tallinna esmaspäeva, 17. juuni õhtul. Järgmisel hommikul kõnniti Mainori Keelekeskuse õpetaja Katrin Vaikmaa juhatusel Tallinna vanalinnas, edasi tutvustas Marika Oja neile erastamiseelset Maratit. Tühjade hiigeltsehhide nägemine ja söökla ilma kätepesuvõimaluseta andsid üsna vapustava kogemuse. Järgnes eesti keele tund Mainori Keelekeskuses. Pärast seda üllatas mõni külaline oma majutajaid eestikeelse tervitusega ja küsimustega nagu "Mis on sinu nimi?" või "Palun üks õlu". Õhtul võisid kõik leigarid ja teisedki huvilised Kloostri Aidas asjatundlikul juhendamisel saksa tantse oma jalaga proovida.
Kolmapäeval-neljapäeval sõideti ring peale Saaremaale, Kuressaares ka esineti. Muljed olid ilusad, eriti meeldis sakslastele Saaremaa loodus.
Reede hommikul käidi Kati Loo juhendamisel Orlovi lossis. Eesti ja Saksamaa ajaloolised sidemed pakkusid Saksa külalistele päris palju huvi. Edasi jalutati Lauluväljakul ja Kadriorus, kus sealsed vanad puumajad tekitasid lausa vaimustust. Vanurite eneseabi- ja nõustamiskeskuses esineti pensionäridele, nendega saadi ka tuttavaks ja aeti saksa keeles juttu. Õhtu veedeti pererahva seltsis.
Laupäeva hommikul tantsis Wolfenbütteli rühm oma tantse vabaõhumuuseumis Kolu kõrtsis vaheldumisi Leigaritega. Seejärel tegi Ülle Võrno muuseumis ekskursiooni. Õhtul aga said külalised Estonia teatri talveaias maitsta klaasikese veini ja kuulata Itaalia armastuslaule Estonia solistide esituses.
Ja ongi käes jaanilaupäev. Täna peame koos Wolfenbütteli tantsurühmaga jaaniõhtut, homme asuvad nad koduteele.

Mõtteid simmanilt

Algusse

5. märtsil, Kristjan Toropi sünniaastapäeval kiirustas hulk rahvarõivis tantsuhuvilisi pärast tööpäeva lõppu Glehni lossi.
Korraldajatel olid käed-jalad tööd täis - kes sebis baaris, kes pani loteriiauhindu paika, kes sättis võileibu. Kogu õhtu tuludest saadud summa läks Kristjani fondi ja selle nimel vaeva nähtigi. Eestvedajaiks olid Kuljus ja Leigarid.
Simman ise algas hoogsa kolonntantsuga ja põrand sai korralt rahvast täis, kuid minu arvates oli midagi siiski viltu. Mind hämmastas nimelt see, et kui Kalev hakkas leigaritega publikule uusi tantse ette näitama, siis õnnestus tal vaevalt neli segapaari kokku saada. Selle õhtu nimel olid Sille ja Kalev eelnevalt treeningtundides kõvasti vaeva näinud ja eks me isegi olime uusi tantse õppides piisavalt higistanud. Nüüd aga... pillimehed olid, külalised olid, kuid keda ainult näppudel võis üles lugeda, olid leigarid.
Pisut kurb hakkas. Mõtlesin Kristjanile, kes sellest õhtust oleks kindlasti rõõmu tundnud, ja tema loodud rühmale, nüüd juba seltsile, kes viimasel ajal kõige toimuva suhtes üsna üks-kõikseks on hakanud muutuma. Vabandusi simmanilt või trennidest puudumiseks leiab alati. Pole mõtet hakata heietama sel teemal, et vanasti oli ka rohi rohelisem, kuid tundub, et meie hulgas on juba päris palju neid, kes Kristjaniga pole iial kohtunud, ja neid, kes ei tea õieti Leigarite ajalugu ega taotlusi. Võib-olla pole see oluline?
Miks siis peakski minema ühe tundmatu mehe sünniaastapäeva tähistama? Samas jäi ju tol õhtul koju ka palju neid, kes pikemat aega ansamblis tegutsenud.
Üritus ise läks tegelikult kenasti korda. Loositi välja peaauhind - tort, tantsiti kõvasti, lobiseti tuttavatega...
Eriti sooja vastuvõtu osaliseks sai Kuljuse loominguline ühendus, kes esitas popurrii 60.- 70. aastate populaarsetest lauludest. Vaheldust pakkus ka Sofia Joons, kes mängis rootsi tantsuviise.
Õhtu lõppes lauluringis ja ilmselt saadakse aasta pärast samas jälle kokku. Või ei?

MERIKE REINOK

"Tuljaku" võistulaulmine

Algusse

Tore üritus oli. Üsna hullumeelne idee oli muidugi korraldada selleks nii suur ettevõtmine, aga mine sa neid koore tea - neil see seltsielu paistab veel hinges püsivat.
Ai jaa - mõni ei teagi ju üldse, mis juhtus. Noh, eks palutud Leigareid esinema sellisele üritusele nagu "Tuljaku" võistulaulmine. No ja ega Leigarid kah papist poisid olnud - võtnud sügavkülmast "Kantrituljaku" välja ja ajanud õhtul pärast tantsuproovi selle soojaks. Tegelikult oli pärast esimest soojendamist ikka veel toores mekk juures, aga teise soojendamise peale hakkas juba üsna söödav paistma. Siis toodi veel Ameerikamaa riided ka selga ja mehed õlitasid püstolid ära ja uhh...
...Piraati. Nii kui sisse sai, pakuti kohe rummi jms värki - piraatide värk ikka. Rahvast koos nagu rotte viljapargase trümmis. Ja siis läks lahti. Oh sa jutt, kus mõni dirigent vibreeris oma taktikepiga ja lauljatel olid silmad pungil peas. Suure pingutusega saadi aeg ikka sinna minuti kanti. Mõni koor aga laulis vastupidi hästi aeglaselt ja mõni jälle hästi ilusasti - ilmselt püüdsid _üriile pugeda. Kuna enamik koore laulis kiiresti, siis sai ka võistlus kähku otsa.
Oeh, oleks unustanud - ühel kooril oli ka liikumisrühm, mis püüdis koori laulmise järgi "Tuljakut" tantsida, aga jäi natuke kimpu, kui koor täiskiiruse peale pani. Naljakas oli igatahes.
Siis hakkas järelkava pihta - koorid laulsid ja Leigarid said ka oma etteastega maha. Täitsa võimas kukkus välja ja isegi sassi ei läinud. Ega seda ei saagi kirjeldada - kes nägi, see nägi. Tehakse ikka pulli siin ilmas...

TÕNU AAS

Tarvanpää 50

Algusse

Suured tarvad, väiksed tarvad,
Tarvanpääl on sirged varbad.
Löö aga jalga vastu maad,
küll nemad tantsu vehivad.

Tarvanpäädel tants on sorav,
tantsujuht on Maie Orav.
Löö aga jalga vastu maad,
küll nemad tantsu vehivad.

Sünnipäev on Tarvanpääl,
soe on sarv ja pehme pää.
Löö aga jalga vastu maad,
küll nemad tantsu vehivad.
Leigarite 25. sünnipäevast kaks aastat tagasi on ehk veel paljudel meeles sõbraliku naaberriigi Lääne-Virumaa esindajad, kes sadat viimast eestlast tantsupeol tervitasid ja õhtul toimkonnas abiks olid.
Kui Leigarite esindus laupäeva, 18. mai hommikul Rakverre jõudis, olid Tarvanpää juubelipidustused juba alanud - kuuldavasti toimus 17. mail pressikonverents ja esitleti raamatut "Maie Orava tantsud". Laupäev algas jumalateenistusega Rakvere Kolmainu kirikus, kus kõlas ka Leigarite pillimeeste Tooma ja Ürjo viiulimäng. Edasi liiguti KITi klubisse, seal said lähedalt ja kaugelt saabunud külalised juubilari õnnitleda. Leigarid kandsid ette ühisloominguna valminud laulu, mis on ülalpool ära trükitud, ja andsid üle tarva pea, mida Ivar ja Diana olid terve eelmise öö küpsetanud.
Õhtupoolikul kogunesid kõik Tarvanpää sõbrad Rakvere teatrisse. Fuajees võis vaadata näitust ansambli ajaloost ja kell viis algas juubelikontsert "Neid tantse on tantsinud Tarvanpää" - ülevaade 50 aasta jooksul tehtust. Plokkide pealkirjad kõnelevad ise enda eest:
"Kummardus aastale 1946" ("Oige ja vasemba", "Labajalg" jts tantsud nii, nagu neid oli tollal kombeks esitada), "...oleme kunagi tantsinud", "Olid aastad 1980 - 1990", "Viimase viie aasta tantsud", "Ees on ESTO '96" ning "Meie, Tarvanpää". Loomulikult moodustasid suure osa kavast Maie Orava tantsud, esiettekandele tuli tema "Tantsukutse".
Ja oligi käes aeg pidu pidada. Kuni peoperemehed pärast kontserti veidi hinge tõmbasid, üritasid leigarid teistele külalistele head eeskuju näidata ja Jaan Sommeri pilli järgi seltskonnatantse tantsida. (Muide, Jaan on kümme aastat Tarvanpääs pilli mänginud.) Peagi saabusid ka sünnipäevalapsed ise, Tarvanpää pillimehed pandi tööle ja pidu võttis hoogu. Kestma see jäigi, kui leigarid koduteele asusid, olles enne saanud mälestuseks pähe lõbusad mütsid. Koju jõudsime parajal ajal, et ära näha Eurovisiooni lauluvõistluse punktijagamine, mis oli nagunii selle võistluse parim osa.
Aga juubelipidustused läksid veel edasi. Pühapäeval peeti Rakvere linnas folkloori- ja perepäeva.

TIINA LEEMETS

Oma tähtpäeva puhul korraldasid tarvanpäälased ka väikese telefoniküsitluse, et uurida, kui palju Rakvere inimesed neid tunnevad. Esitati kaks küsimust:
1) mida ütleb teile nimi Tarvanpää?
2) mida arvate inimestest, kes oma igapäevatöö kõrvalt rahvakultuuriga tegelevad?

Kõigil küsitletutel seostus Tarvanpää nimi (rahva)tantsuga. Mõni teadis sedagi, et Tarvanpää suvel Itaaliasse läheb. Rahvakultuuriga tegelejatesse suhtuti mitut moodi, mõned vastused olid näiteks järgmised.
* Isiklikult mulle rahvatants (-muusika) ei meeldi. Rahvarõivaid meeldib teiste seljas vaadata. Las teevad, mis tahavad, igalühel omad huvid.
* Igasuguseid inimesi on vaja, kui keegi seda ei teeks, mis siis saaks?
* Normaalsed inimesed. Mõni peab seda ka tegema, aga mitte kogu aeg jooma.
* Noh, andku aga pihta. Igalühel omad huvid. Ma ei oska eriti seletada, sest ma pole sellega tegelenud ja ei tahaks ka.
* Need on toredad inimesed, on Eesti kultuuri eest väljas.
* Väga hästi suhtun, seda on vaja teha!
* Minu suhtumine on väga soosiv, vist teeks isegi proovi, aga vanus vist ei luba.

Eriti põhjalikud vastused oli andnud Reinu-nimeline küsitletu.
1. Huvitav asi, eriti tähtis on, et iga kolmapäeva õhtul pool kaheksa kohtun tänu Tarvanpääle oma naisega, kui pole terve päeva näinud.
2. Meeldiv seltskond. Need, kes arvavad, et tegemist on tulutu ettevõtmisega, eksivad sügavalt. Iial ei või teada, millal selle tegevuse viljad küpsevad või hoopis ülitulusaks muutuvad. Kõige toredam on aga see, et nii erinevate huvi- ja tegevusalade esindajad on koondunud ühise nimetaja alla. Selle liiduga võiks minna isegi presidendivalimistele!

Kes sa oled tarvanpäälane ?

Algusse

Sellele küsimusele võib täna mitmeti vastata.
Tarvanpäälane 1946 oli vististi mõningal määral sundseisus olev taidleja, keda ülemused näitasid "suure kodumaa" rõõmsa kodanikuna, kuid kes ise rahvatantsust iseennast taasleidis ja eestlaseks jäi. Sellise suhtumise murdis alles Eesti taasiseseisvumine ja praegu on Tarvanpää Seltsi liige eeskätt inimene, keda huvitab rahvuskultuuri jätkumine.
1992. a, kui loodi Tarvanpää Selts, esitati kõigile asutamiskoosolekule tulnutele küsimus, mis on see, mis neid regulaarselt kokku toob. Vastustest olid võrdsed kolm: rahvakultuuri jätkumine, füüsiline treening, tore seltskond. Kui kaks esimest vastust kommenteerimist ei vaja, siis kolmas näitab ilmekalt teatud klubilise vormi olemasolu. Tarvanpäässe on koondunud erineva vanuse ja sotsiaalse päritoluga, erinevate poliitiliste veendumuste ja huvidega inimesed, neile lisanduvad ka päris pisikesed, kelle teadvusse jõuab tehtu alles hiljem, aastate pärast.
Ja lõpuks, et jutt liiga pateetiliseks ei läheks, võib öelda: tarvanpäälane on keskmisest ärksam läänevirulane, kes viitsib ennast regulaarselt liigutada, saamata selle eest materiaalset tulu, kuid loodab siiski, et on ühiskonnale kasulik.
JA SEE EI OLE AINULT LOOTUS!

REIN KÜBARSEPP, tarvanpäälane

Lasterühma laager Treppojal
24.-26. mai 1996

Algusse

Ühel nädalalõpul käisime "Leigaritega" tantsulaagris Treppojal. Reede õhtul mängisime rahvastepalli ja õhtul oli kella üheteistkümneni disko. Laupäeva hommikul oli äratus pool üheksa. Ka laupäeval mängisime rahvastepalli ja maastikumängu. Tegime viktoriini ja teatevõistlusi ning matkasime oja äärde. Pühapäeval ärkasime ka pool üheksa, varsti tegime lõpuringi ja läksime sööma ning peale söömist tulid autod. See oli kihvt laager.

TRIIN VILJAMAA

Laager oli väga tore. Me tegime lauluvõistlust, rahvaste palli, viktoriini, maastiku mängu ja teatevõistlusi. Me käisime jõe ääres, kus oli sild. Õhtul tehti lõket ja grilliti viinereid. Pühapäeva hommikul kirjutasin selle kirja.

AUNE JÕELEHT

Laagris oli tore olla. Seal oli merisiga. Meil olid lauluvõistlused. Seal tehti maastikumängu.

ANNI ILVES

Laagris oli tore olla. Silveril oli merisiga kaasas. Meil oli lauluvõistlus. Esimese öö veetsime me Anniga poiste toas, aga et seal oli võimatu magada, siis kolisime teise tuppa.

KRISTIINA KAPPER

Me elasime ühes majas, milles oli 5 tuba. Meie toas oli 11 voodit. Me magasime Liis, Triin ja Leenu kõrvuti. Hoovis olid karussell, redel, kaks kiike. Me mängisime rahvaste palli, viktoriini, tegime käbipilte ja käisime matkamas oja ääres. Süüa saime igal hommikul, lõunal ja õhtul, söök oli maitsev. Viimase päeva õhtul grillisime vorsti ja leiba. Pärast grillimist läksime tuppa ja veidike mürasime ja siis jäime magama. Hommikul äratas Marget meid üles ja ütles, et 10 minutit on söömiseni aega. Me tõusime püsti ja panime riidesse. Siis läksime sööma ja jagati auhindu. Ja siis läksime lõunasöögile ja pärast tuldi järele ja me sõitsime ära.
Laagris oli üldiselt tore.

LIIS KARAMA

Laagris oli väga tore. Voodid olid küll natuke külmad, aga toad olid soojad. Aed oli väga suur. Kõige rohkem meeldisid mulle mängudest maastikumängud. Laupäeval sadas natuke vihma. Maastikumängudes oli käbideviskamine, jutukese kirjutamine, pildi kokkupanemine, küsimustele vastamine ja üle redeli ronimine. Me tantsisime väga palju, laupäeval koguni kolmel korral. Me tegime viktoriini, mängisime rahvastepalli ja tegime teatevõistlusi. Laupäeva hommikul saime teada, miks seda paika kutsuti Treppojaks, sest seal on oja nagu trepp. Laupäeval tegime lõket ja küpsetasime viinereid ja leiba. Laagris oli väga tore.

KRISTI SÖÖL

Me laupäeval käisime Treppojal ja mängisime rahvaste palli. Grillisime vorsti. Tegime lauluvõistlust. Mängisime maastikumänge. Tegime võistlusi.

SIGRID NOAR

Laager oli väga huvitav, meie mängisime rahvaste palli, maastikumänge, teatevõistluseid, viktoriini, käbipilte. Laupäeval me käisime Treppoja vaatamas. Me saime seal süüa ja juua. Söögid ja joogid olid väga maitsvad. Meie tegime lauluvõistlused. Siis me veel pidime tegema kiituskirju. Siis me tantsisime. Mulle meeldis kõige rohkem merisiga, kelle nimi oli Paula. Ta oli nii armas.
Selles laagris oli väga tore!

KÄTLIN OHNO

Selles laagris oli nii, et tüdrukud olid ühes toas, poisid teises toas ja õpetajad kahe poisiga kolmandas toas. Üldse oli kokku 3 laagrit. Loo, Õismäe ja Leigarid. Leigarid olid ühes ja teises vastasmajas. Esimene päev oli rahvastepalli võistlus. Meie võitsime. Seal tantsisime ja mängisime maastikumängu. Meie majas ei olnud vett ja sellepärast pidime pesema vastasmajas. Siin oli veel söökla. Ta oli veitsa kaugemal kui maja. Igas lauas oli iga kord üks korrapidaja, kes tõi söögi ja muu.

LEENU KUZNETSOVA

Aga need luuletused kirjutati laagris viktoriiniküsimusena:

Algusse

***
Treppoja laager
laste laager,
lapsed rõõmsalt keksivad 
metsas ära eksivad.

***
Treppoja laagris on mõnus ja hea,
sest kõik on lõbusad ja head.
Siin on mänge lõbusaid ja 
kohti ilusaid.

***
Trepid, ojad, 
olevipojad,
männid, kuused,
merisiga!

***
Päike paistab ilm on soe,
Treppoja lapsed jooksvad ümber poe.
Rahvatantse tantsivad,
nii et jalad vantsivad

***
Meil on kena maakoht,
aga kuss on sääse mämm.
Meil on kena maakoht,
meil on kenad voodid ka

***
Treppoja mõnus koht
siin kasvab ilus roht.
Männid, kuused, kased, tammed,
lapsed rõõmsalt söövad komme.

***
Treppojal treppe on palju,
kokku nad moodustavad kalju.

***
Treppoja laager tore on, 
oja kaldal hüppas konn.

***
Kõik on nagu kord ja kohus,
ükski laps ei ole ohus

***
Treppoja, Treppoja, seal on laager hea
Treppoja, Treppoja, ära enam noruta
Treppojal olla on hea,
midagi muud sa tegema ei pea.

Vööd ja paelad

Algusse

Alates sellest numbrist ilmub Leigarite lehes autori loal Ülle Pressi kokkuvõtlik kirjutis rahvariidevöödest ja -paeltest. Ülle Press on kergetööstustehnikumi õpetaja ja töö on mõeldud õppematerjaliks rahvusliku käsitöö eriala õpilastele.

1

Vööd ja paelad on kuulunud ajast aega eesti rahvarõivakomplekti juurde. Sellest hoolimata on rahvarõivaid käsitlevate raamatute koostajad pööranud vöödele ja paeltele liialt vähe tähelepanu. Sõltuvalt valmistamisviisist on üksikuid artikleid küll ilmunud, aga algajale vöökudujale ja paelapunujale on need materjalid tihti raskesti kättesaadavad. Teemat on käsitletud käsitööalbumites, Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatutes, rahvarõivaraamatutes jne. Käesoleva kirjutise eesmärk on teha see materjal kättesaadavaks igale algajale, kes nimetatud teemast huvitatud on.
Vöö põlist kuuluvust rõivastuse juurde kinnitavad keeleteaduse andmed ja vanemad arheoloogilised leiud Eesti alalt alates 11. - 13. sajandist. Pidevale vöö kandmise traditsioonile viitavad ka eesti rahvarõivaid käsitlevad illustratsioonid alates 16. sajandist. Meid huvitavad täpsemad andmed eri vööliikide levikust ja kandmisest pärinevad siiski alles 18. sajandi lõpust ja 19. sajandist (seoses Eesti Rahva Muuseumi asutamisega 1909. aastal).
Eesti etnograafia ülevaatetöödes on vöid vaadeldud kui rõivastuse koostisosa või rahvakunsti objekti, kuna vöö kuulus ühe olulise väikedetailina nii igapäevase kui ka piduliku rõivastuse juurde.
Kuidas teha vahet vööl ja paelal? Üldiselt on vöö laiem, pael kitsam. Peale nimetuste VÖÖ (HÖÖ, ÜE Kihnus) ja PAEL on Võrumaal kasutusel olnud nimetus PUIDIK (PUUDIK, PUUDE). Suurem osa puidikutest on sõrmelaiused või veelgi kitsamad. Puidikuid on valmistatud mitmesugustes tehnikates: kõladega kootud, punutud, mõõgaga kootud.

Vööde kasutamine oli mitmesugune. Kõige rohkem oli neid vöid, mida kanti keha ümber ja nimetati lihtsalt VÖÖDEKS, harvem PAELTEKS, mõnikord VÖÖPAELTEKS. Peale nende oli terve hulk erisuguseid vöid ja paelu eriotstarveteks: sääre-, suka-, põlle-, saapapaelad, külvivööd, mitmesugused pulmapaelad ja pihavööd. Siia hulka kuuluvad ka traksid, mis olid vajalikud seeliku ülalhoidmiseks, peapaelad, ka mitmesugused äärispaelad. Nii oli näiteks sõbade, kõrikute, seelikute ääres kõladega kootud POOK, seelikute ääres punutud AI.
Vööde kokkuõmblemine vaipadeks, kottideks jne oli üldine nähtus. Selliselt valmistatud esemeid kingiti õpetajale, mõisahärrale jt-le.

Vööd kandsid ümber keha nii naised kui ka mehed. "Puutõga kiskus siis iga naisterahvas pääle karjas käija latsekese enda keskpaigast kõvasti kinni. Ega peetud seda täieliseks naiseks, kes ilma puuteta käis" (Põlva). Noorele tüdrukule olevat varakult köidetud vöö peale, "et ei kasvaks poisi moodi, vaid keskelt peenem" (Karula). Vööd kanti nii särgiväel käies kui ka seelikut kandes, pükstel, ülerõivastel. Paljudes kihelkondades köideti vöö enne seeliku selgapanemist särgi peale, nii et see ainult mõningal määral seeliku alt välja paistis (Rõngu, Harju-Madise, Lääne-Nigula, Martna, Mihkli, Kihelkonna, Karja, Kihnu). Nähtavasti pärandub see ajast, kui särgiväel käimine oli üldine mood. Vööga kinnitatud rõivad kaitsesid enam külma eest ja nägid kandmisel korralikumad välja kui lahtised. Vöö kandmist põhjendati ka rahvameditsiini ja mitmete maagiliste uskumustega. Rahval oli arvamus, et vöö annab kehale tugevust ja seda rohkem, mida pingumale see on köidetud. Arvati, et vöö "kinnitab keha", kui vöö on hästi ümber, on keha "kõvem" või "kindlam". "Vöö pidi inimese keha keskelt koos hoidma" (Peetri). "Kui vöö oli ümber, siis oli inimese ihu kinni (Kanepi), ta ei katkestanud ega venitanud seest ära" (Lääne-Nigula, Mihkli, Kolga-Jaani). Kui puudus vöö, siis ei olevat inimene kannatanud tõsta (Mihkli, Rõngu). Isegi öösel hoiti vööd ümber, "et kõhtu ära ei sirutaks" (ERM 6150, 7430, Nõo, Kõpu). Risti kihelkonnas kinnitati vanavarakorjajale, et "vööde kadumisega on ka osalt inimeste tervis kadunud, enne olnud venimise häda haruldane nähtus, nüüd aga igapäevane asi" (ERM 2237). Ka naaberrahvastelt pärit andmetel kaitses vöö kurjade vaimude eest, venelased uskusid, et vöö lisab inimesele jõudu, ilma vööta käimine olevat patt, kurat ei puutu vööga inimesesse.

Konkreetseid andmeid on vööde kasutamise kohta haiguste raviks. Muuseumi kogudes on haruldane ca 3 m pikkune "nõiduse juures tarvitatud" vöö Urvastest (ERM 957). Vöö on tehtud 1830. aasta paiku ja saadud pruudilt kingituseks, muster on silmiline nn kolmekitsekiri. Vöö seoti ussihammustuse arstimiseks inimesel ja loomal "ümber ussipistetuse". Viru-Jaagupist on teada, et veel 1913. aastal tarvitas ümbruskonnas tuntud külaarst vööd roosi arstimiseks.
Vöid on rakendatud ka kauba kinnitamisel, teenijatüdruku tööle palkamisel (Kolga-Jaani, Märjamaa). Kirjalikud andmed selle kohta on juba 18. sajandist.

Laskumata põhjalikult pulmakombestikku, võiks rõhutada ainult mõnigaid asju, mis on seotud vöödega.
Vanimad kirjalikud teated vööde kasutamisest pulmakinkidena pärinevad Rootsi riigi seadustest 17. sajandi II poolest (1671), mille järgi lubati pulmas kinkida vaid kindaid ja linaseid vöid, keelates ära suuremate riietusesemete kinkimise.
Igal abiellujal tütarlapsel pidi olema veimevakk tekstiilesemetega nagu särgid, kindad, sukad, vööd, säärepaelad, mida pulmas kingiti mehe sugulastele, pulmaametimeestele, aga ka teistele külalistele. Kuigi paikkonniti on andide koosseisus suuri erinevusi, on siin vöödel alati kindel koht olnud. Vöid vajati juba enne pulmi. Nimelt sidus pruut kosjakaubaga nõusoleku märgiks vöö ümber tühjaks joodud kosjaviinapudeli, see oli nn PUDELIKAELAVÖÖ (Kadrina, Kuusalu, Pilistvere) või kinkis selle peigmehele koos sukkade ja kinnastega (Kadrina, Rõuge). Sageli kinkis pruut peigmehele just helmevöö (Vändra, Lihula, Rapla, Äksi).
Ühe vanema teate järgi kasutas peigmees vööd kosjas kokkuleppe sümbolina, riputades vöö või mõõgarihma väljavalitu voodi külge. Kosjade tagasilükkamise puhul pani tüdruk vöö järgmisel päeval ukse külge.
Kui peigmees läks pruudile järele, seoti talle naistevöö kübara ümber, samuti peiupoisile. Peale nende on teateid vöödest, mis seoti peiule ja peiupoistele üle rinna õla pealt vastasolevale puusale, ühe teate järgi olevat pihavöö küljes rippunud pulmamõõk (ERM 13966 Pilistvere), teiste teadete järgi hoiti pulmamõõka käes. (Pulmamõõkadest võib lähemalt lugeda ERMi aastaraamatust nr 5 1929. a.)

Kui pruut käis kosjaviina viimas ja sugulasi ning tuttavaid pulma kutsumas, andis igaüks jõudumööda midagi, kes sukki, kes kindaid, kes vöid jne. Pulmas kasutas ta neid ande osavasti veimetena. Paljudest tekstiilesemetest (särk, põll, rätt, kindad, sukad, sokid, vöö) koosneva veimekimbu said eelkõige peigmees, ämm ja sageli ka peigmehe õed, vennad, tädid, onud ja vahel isegi pulmaametimehed. Teistele pulmalistele kinkis pruut enamasti väiksemaid üksikesemeid. Tihti seoti ühele isikule kuuluvad esemed vöö või paelaga kimpu. Andmed eelnevalt kinniseotud veimetest pärinevad 19. sajandi I poolest.
Kuna punutud paelte valmistamine oli lihtsam, siis kasutati Hiiu- ja Läänemaal pulmades ohtrasti just erilisi palmitsetud pulmapaelu. Toris, Pärnumaal, olevat veimesukad ja -kindad vööga kokkuköidetult pandud kaela rippuma. Läänemaal oli üldine komme siduda pulmapaelad pulmavõõrastele, eriti noortele meestele, ümber parema käsivarre. Sama paela või paelte vahele pisteti käsivarrele kingiks saadud suka- või kindapaar. Nii kanti neid kogu pulmade aeg (Martna, Mihkli, Ridala, Vigala). Ka kirstupoistele seoti vöö käsivarre ümber, et nad jaksaksid tõsta (Märjamaa). Kahtlemata valiti selleks puhuks ilusamad vööd. Lüganusel oli tuntud eriline LUKUVÖÖ, mis jäeti täidetud annikirstu kaane vahelt välja paistma ja hiljem kingiti ämmale.
Paeltega ehiti peiu piits, peiupoisi pulmamõõk, nooriku kann ja lühter või küünlajalg, mis pulmalauas põles peiu ja nooriku ees.
Paelte kinkimine pulmas pillimehele oli laialt tuntud komme. Meil seoti pael torupilli külge. (Rootsis kogunes pillimehele lõpuks nii palju pulmapaelu, et ta võis lasta nendest vaipu valmistada. Inglismaal mässiti torupillile ümber tükk pruudi sukapaelast.) Pruut annetas vöid teel peigmehe koju, eriti palju vajas ta neid aga uue koduga tutvumisel. Vöid asetati näiteks ukselävele, pajakonksu külge, lauale, kaevurakmetele, voodi otstele, loomade sarvede külge, tööriistadele jne.
On andmeid, et pulmas saadud vöid ja paelu kingiti edasi naissugulastele, kel olid pulmad tulemas (Tori).
Kui jälgida täpsemalt vööde hulka veimetes, siis on näha eri teadete puhul suuri erinevusi. Koguarv on ära toodud harva. Seejuures võib oletada, et sadadesse ulatuvate esemete puhul on tegemist siiski vaid jõukate pruutide veimevakaga. Nii näiteks oli ühel Karksi kihelkonna suurtalust pärit pruudil 1870. aasta paiku 150 särki ja vööd. Võnnust ja Kodaverest pärit teadete järgi pidi korralik veimevakk sisaldama kõige muu kõrval ka 100 vööd. Setu alalt on andmeid 100-150 vöö kohta. Mihklis oli ühel 1878. a sündinud pruudil oma pulmas lisaks teistele esemetele ka 73 vööd. Seevastu oli aga Põltsamaalt pärit andmetel 1859. aastal sündinud informaatoril veimevakas 12 vööd.

Üksikud andmed vööde kasutamise kohta on ka seoses rahvakalendri kombestikuga. Kevadel suvistepühadeks (mis olid ühtlasi ka kiigepühad) andsid tüdrukud poistele kiikede valmistamise ja kiigutamise eest tasuks ka vöid, samal pühal said kosjad sobitatud, kui poiss viis tüdrukule kase ja viimane sidus sellele vöö ümber.
Maarjapäeval oli kombeks Mari-nimelisi tüdrukuid salaja kinni siduda (Viljandi, Kihnu, Mihkli). Selleks kasutati peamiselt vööd, mille kinniseotu endale sai. Tasuks pidi ta pakkuma maarjapuna (veini).
Näärisokule, kes Saaremaal uue aasta õhtul ringi käis, seoti sarvede külge kingiks kindad või sukapaelad.

ÜLLE PRESS
(Järgneb.)

1996. aasta vabaõhumuuseumis

Algusse

25. mai Käsitöölaat
20.-30. mai Koolilaste nädalad
8.-9. juuni Memme-taadi päevad
23. juuni Jaanilaupäev
29. juuni - 7. juuli UKU päevad
9. august Rahvusvaheline põlisrahvaste päev ESTO päevade kavas
septembris Koolilaste nädalad
9.-19. detsember Laste jõulud
21.-22. detsember Jõulud Rocca al Mares

Kolu kõrts on avatud iga päev 10.00 - 18.00

PILETID: 
täiskasvanud	10.-
õpilased     	 3.-
pensionärid		 3.-
perepilet		20.-
Tasuta: koolieelikud, invaliidid, ajateenijad
Üritustel eraldi pääsmed
Kontserdi ajal kehtib tavaline pääse
Üksikkülastajatele iga kuu viimane teisipäev tasuta
Ekskursioonid eesti, inglise, vene, saksa, rootsi keeles
8. mail sõlmisid Eesti Vabaõhumuuseum ja rahvakunstiselts Leigarid lepingu Leigarite esinemiste kohta muuseumi territooriumil 1996. a suvel. Lepingu punktis 3 on kirjas osapoolte kohustused, mida Leigarite seltsi liikmetel on ehk huvitav teada.

Rahvakunstiselts Leigarid kohustub
- esinema Eesti Vabaõhumuuseumis alates 01. juunist kuni 07. septembrini 1996. a igal laupäeval ja pühapäeval kell 11.00 kontserdiga, mis kestab 45-60 minutit (kontsert toimub õues, vihma korral Kolu kõrtsis);
- kui Leigaritelt tellitakse kontsert muuseumi territooriumil, teatama sellest muuseumile vähemalt nädal aega ette ja maksma tasu muuseumi territooriumi kasutamise eest 150 krooni, kui tellija ei ole vabaõhumuuseum.

Eesti Vabaõhumuuseum kohustub
- kindlustama Leigaritele esinemiskoha muuseumis ja piletite müügi;
- maksma igal laupäeval ja pühapäeval kell 11.00 toimuva kontserdi eest seltsile 150 krooni;
- kui vabaõhumuuseumilt tellitakse Leigarite kontsert muuseumi territooriumil, teatama sellest Leigaritele vähemalt nädal aega ette ning maksma kontserdi eest seltsile 1500 krooni.

16. aprilli koosolekul määras juhatus igale leigarile suveks kohustusliku esinemiste arvu (rohkem käia võib alati):
juuni - 5 korda + jaanilaupäev + lisaesinemised
juuli - 4 korda + lisaesinemised
august - 5 korda + lisaesinemised
september - 1 kord + lisaesinemised.
Lisaesinemistel palun osaleda vastavalt võimalustele.

Kroonika

Algusse

05.03.1996
Leigarite ja Kuljuste ühine simman Glehni lossis

12.03.1996
Juhatuse laiendatud koosolek. -Arutati, mis põhjusel on seltsi tegevus ja proovidest osavõtt vähenenud. Otsustati järgmise kuu aja jooksul selgitada, kas suvine kontserdihooaeg on võimalik.

aprill
Pärast annetust Normalt on Kristjan Toropi fondis olemas vajalik 100 000 krooni

14.04.1996
Esinemine puuetega lastele Kristiine linnaosa valitsuses

16.04.1996
Juhatuse koosolek. Täpsustati suvist programmi, määrati kohustuslike esinemiste arv. Kavandati tegevust Tarvanpää juubelil

20.04.1996
Esinemine vastavatud Eesti Heategevusfondi Vanurite Eneseabi- ja Nõustamiskeskuses

26.04.1996
Esinemine Loo koolis

01.05.1996
Esinemine Lohusalus, publikuks majandustudengid kogu Euroopast. (Nii vahvat publikut ei ole Leigaritel pikka aega olnud!)

10.05.1996
Esinemine Keila haigla õdede päeval (seekord oli publik ülekaalukalt naissoost)

18.05.1996
Leigarid käisid Tarvanpää 50. aastapäeva pidustustel Rakveres

21.05.1996
Juhatuse koosolek. Arutati peamiselt Wolfenbütteli rühma vastuvõtuga seotud küsimusi

22.05.1996
Leigarite selts sõlmis Vabaõhumuuseumiga lepingu, mille järgi saame Liberty mõisa Egoni majas kasutada laoruumi. Täname muuseumi ja Krista Kiisat, kes seltsi asju seni kannatlikult oma kodus hoidis!

24.-26.05.1996
Lasterühm oli laagris Treppojal

25.05.1996
Esinemine käsitöölaadal Vabaõhumuuseumis

01.06.1996
Suvehooaja algus Vabaõhumuuseumis Esinemine vanalinna päevadel Komandandi aias

01.-03.06.1996
Vanalinna päevade ajal oli Leigaritel külas keskaja tantsude ansambel Hovinarrit Helsingist

08.06.1996
Esinemine Sakala keskuses, kus Soome Maa- ja Kotitalousnaisten Keskus pidas oma suvepidu

09.06.1996
Leigarid käisid vastutasuks mulluse esinemise eest ekskursioonil loomaaias

10.06.1996
Juhatuse ja Wolfenbütteli rühma vastuvõtutoimkonna koosolek

17.-24.06.1996
Leigaritel oli külas tantsurühm Saksamaalt Wolfenbüttelist

Palju õnne

Algusse

26. märtsil 1996 sündis Marje Saarel (Maidlal) tütar Kadi
27. aprillil 1996 sündis Liisu Kirke Normak

Lehe kokku pannud:

Algusse

Tiina Leemets ja Priit Sutt