Leigarite rahvakunstiseltsi leht
Nr 3 (3)
13.detsember 1995
Folkloor kontserdilaval ehk "folkloori tegemisest"
Algusse
Tõtt öeldes venitasin selle loo kirjutamisega nii palju, kui võimalik, sest tahaks meie folklooriharrastuse kohta välja öelda mõningaid ebameeldivaid asju. Üldiselt on meil viimastel aastatel folklooriharrastust taevani üles kiidetud, eriti seoses Baltica folkloorifestivaliga, millest ma ise, olgugi kauaaegne kunstinõukogu liige, eriti vaimustatud polegi. Selleks on ka omad põhjused. Kas või see, et kampaania korras käivitunud protsessid kipuvad jääma pinnapealseteks.
Kära on palju: "Vaadake, me teeme ju autentset eesti folkloori!" Ja kes julgeb selle kohta midagi halba öelda - me ju püüame kõigest väest, laulame, tantsime ja mängime! Igasugune sisuline asjalik kriitika on peaaegu tabuks kuulutatud, sest kriitika ju solvab tegijaid, eriti rühmajuhte. Tähtsamaks, nagu õndsatel sotsialismi aegadel, on saanud kvantiteet, mitte kvaliteet. Oma kriitiliste sõnavõttudega ülevaatustel ja seminaridel olen mõne kultuurijuhi kergel käel omandanud väga ebamugava inimese maine, sest ikka oskan ma midagi torgata, nende arvates valel ajal või liiga otsesõnu öelda, et rühmajuht ei ole asjas kompetentne.
Paraku on kompetentsete juhtide probleem väga terav. Mul läheb alati hari punaseks, kui kuulen mõnda tantsu- või muusikajuhti ütlemas, et nad vahetevahel "teevad folkloori". Jube väljend, kuid väga täpselt fikseerib ütleja suhet autentse folklooriga, tema teadmisi sellest. "Folkloori tegijad" on enamasti ka kõige pretensioonikamad - nad püüavad igal pool esineda (harilikult ühe ja sama kavaga), rääkida sellest, kuidas nad folklooritööd edendavad, ja käia võimalikult palju välismaal. Seevastu minu arvates kõige autentsemad rühmad teevad vaikselt oma tööd ja esinevad ka suhteliselt harva. Nemad elavad folklooris, nende tegevusel ja kooskäimisel on oma tõsine ideoloogiline taust ning põhjendus. Lähemas minevikus oli folklooriliikumisel teatud protestiliikumise varjund, püüd päästa ja säilitada ehteestilikku kultuuritraditsiooni. Olukord on nüüd muutunud ja paljud rühmajuhid ei oska oma taotluste suhtes seisukohta võtta.
Folklooriansambli juhtimine ja ehtsa folkloori toomine kontserdilavale nõuab rühmajuhilt suurt pingutust, sügavaid ja laiahaardelisi teadmisi eesti folkloori ja etnograafia valdkonnas. Peab tundma tausta, süsteemi, milles laulud, mängud või pillilood eksisteerisid; peab teadma, kes, milleks ja miks just nii ühe või teise folklooriteose esitas. Me ei saa kunagi teada kõiki endisaegseid konkreetseid elujuhtumeid ja -situatsioone, kuigi folkloorikogudest üht-teist ikka välja nopib, kuid teatud loomingulise vabaduse niisugused teadmised meile annavad. Me hakkame tasapisi tunnetama tolle aja elukeskkonda ja elustiili, mis meid folklooriteose esitamisel kõvasti aitab.
Eriti tähtis on selline teadmine näiteks meie regilaulude puhul. Muusikaliselt on nad tänapäeva inimesele ehk liigagi tagasihoidlikud, kuid nende poeetiline külg on seevastu äärmiselt peenelt välja arendatud. Väga tähtis on ka regilaulude n-ö ideoloogiline taust - see tähendab kõik, mis on õigustanud nende arengut ja püsimajäämist läbi sajandite. Pealegi on regilaul üks eesti folkloori omapärasem nähtus, mida teistel Euroopa rahvastel, v.a läänemeresoome hõimurahvad, lihtsalt pole. Tantsu alal me niisuguse originaalsusega hiilata paraku ei saa.
Sellised teadmised annavad rühmajuhile julgust ja enesekindlust, eksperimenteerimaks regilaulu väljatoomisega lavale. Kahjuks on üritajaid vähe, sest regilaulu tundmaõppimine nõuab tõsist süüvimist. Paraku kohtab igal ülevaatusel rühmajuhte, kes ei tea, et raamatus avaldatud tekstid ei ole tihtilugu lauldavad sel lihtsal põhjusel, et nad on kogujale kunagi dikteeritud, mitte lauldud, ja laulmiseks tuleb neid kohandada, tegutsedes seejuures kindlate reeglite järgi. Etteheitev väide "Aga raamatus on ju nii trükitud!" pole siiski piibellik ainutõde, vaid rühmajuhilt nõutav elementaarne teadmine. Või seegi, et regilaule lauldi rühmaviisidel ning mõnes kihelkonnas lauldi kõik laulud 3 - 4 viisi variantidel, igal suvaliselt valitud laulutekstil polnudki oma viisi! Kahjuks seda ei teata. Ometi on meil regilaulu kohta soliidne literatuur olemas, isegi Tõnn Sarve koostatud metoodiline juhend "Abiks rahvalauluansamblile" (Tallinn, 1986), samuti hulk laulmisõpetusega regilaulude kogumikke.
Kui rahvatantsu alalt näiteid tuua, siis tantsijad ei saa alati aru, et näiteks labajalavalsi sammul põhinevaid tantse võib tantsida ükskõik mis labajalaviisil, et tantsu variante on alati vähem olnud kui viise. Nagu muide polkagi puhul. Kuid teatud moetantsude puhul on nn individuaalviis (nagu uuemate rahvalaulude puhulgi) vältimatu. Õnneks on tantsude ja laulumängude puhul Kristjan Toropi väsimatu selgitustöö ja Ingrid Rüütli raamatud eesti uuematest laulumängudest aidanud tunnetada selle folklooriliigi arengut ajas ja ruumis ning tantsu-laulumängu puhul on märgata palju suuremat loomingulist vabadust ja loovat suhtumist kui regilaulu harrastuses. Mida vanema ja arhailisema _anriga tegemist, seda ebakindlamaks rühmajuhid muutuvad.
Omaette tõsine pähkel on folkloorikavade koostamine. Domineerivad segakavad, kus on natuke kõike, regilaulust padespaanini. Hea näide on siinkohas Leigarite endi muuseumikavad. Teatud situatsioonides on niisugused kavad õigustatud, eriti kui publik on muukeelne, nagu Leigaritel ongi. Kuid sellise printsiibi ainuvõimalik pikaaegne rakendamine hakkab rühma arengut pärssima, eriti kui tegemist on hooajaliste "folkloori tegijatega". Liiga kirev kava ei lase tõsiselt süüvida ühtegi _anrisse - kõike näpuotsaga ja tegelikult osatakse väga vähe. Veel hullem on see, et väljaspool oma kindlat kava ei osata oma repertuaariga midagi ette võtta! N-ö folkloorne keskkond luuakse endale vaid laval ega kujutata ette, et samu mänge ja tantse saab ükskõik kus teha, kui vaid tahtmist on. Lausa halenaljakas on vaadata, kuidas selliste rühmade liikmed hakkavad kiiresti oma kätteõpitud poose ja situatsioone looma, sest neid on õpetatud folkloori illustreerima, mitte aga selles elama! Eriti halvasti kukuvad välja rahvamängud, kui neid sisuliselt ei mängita, vaid illustreeritakse kirjeldusi. Kui mäng mängijat ennast ei haara, siis on ta ka vaatajale igav. Sama kehtib ka laulu puhul.
Segakava on kergem teha, kuna midagi ikka vaatajale meeldib. Proovige aga koostada ja lavastada stiilne rahvalaulukava! Kohutavalt riskantne ettevõtmine, kui sa ise kah veel ebakindel oled. Ja nii need folkloorikavad ongi enamasti üks tingel-tangel.
Segakavade puhul häirib mind nende eklektilisus ja tavaliselt ka historismi printsiibi eiramine. Iga folklooris vähegi orienteeruv isik - ja seda peaks ju rühmajuht olema - peaks teadma, et folklooris on vanemad ja uuemad kihistud, on erinevad _anrid, mõjutused ja moevoolud jms. Ta peab teadma, et teatud _anrites võis ette tulla vana ja uue segunemisi, kuid tihtilugu eksisteerisid uus ja vana rahva elus korraga, kuid kindlalt lahus - võiks öelda, et ühes ajas, kuid eri ruumides. Näiteks pulmakombeid võisid saata vanad regilaulud, kuid sama pulmamaja teises ruumis tantsis noorsugu juba moetantse. Või mõnel külapeol mängiti-tantsiti veel niisuguseid vanu asju, mida seltsimajas ei peetud enam sündsaks näidata. Vaevalt soostus mõni puhkpilli- või keelpillikoor, kui ärkamisaja õhkkonda meelde tuletada, mängima "Jommitantsu" või "Kivikasukat" - need lood ei kõlvanud enam kultuursesse seltskonda! Nagu ka vana "Laevamäng" ei sobinud enam seltsipeole, kus tantsiti valssi ja padespaani ja vengerkat. Sinna sobisid uuemad laulumängud, kuid mitte enam jõulutoa "Hobusemäng" jms.
Aga vaadake, mis toimub meie rühmade segakavades - kõik on ilusasti ühes rosoljekausis. Ka Leigarite muuseumikava on samasugune.
Kavade koostamise üks viga on ka tegevuse motiveerituse pidev eiramine. Üks lugu peaks teisele loogiliselt järgnema, olles nagu ette valmistatud. Järsk üleminek hällilaulult marulisele tantsule on ju motiveerimata. Miks te tegite nii? Vististi kartusest, et vaatajal äkki uni peale tuleb, et teda niimoodi äratada? Aga võib-olla on see lihtsalt kavategija maitsevääratus? Mulle tundub küll nii. Ja viga on muide üsna tüüpiline.
Motivatsiooni võib tekitada ka sõnalise selgitusega, kui esinemine toimub loengkontserdi vormis või oskuslikult koostatud ja korrektselt ette kantud vahetekstidega. Paraku kardetakse rääkida. Üsna sageli aga piirdutakse järgmise loo nimetuse väljahõikamisega, mis siiski motivatsiooni ei loo. Niimoodi võib teha näiteks ainult tantsudest ja laulumängudest koosnevas programmis, kuid vengerka järgnemist hällilaulule ära ei õigusta.
Probleemirohke on ka folkloorikavade lavastamine. Maitsevääratusi ja labasusi esineb siin rohkesti. Esinemine peaks olema usutav. Vaadake, kui kindlalt käituvad laval kihnlased või setud ja kui arglikud ja ebakindlad oleme ise! Seletus on teada - esimesed näitavad oma elu ja traditsioonilisi oskusi, muidugi veidi lavale kohandatult, meie aga püüame näidelda ega tea, kuidas seda teha. Kuidas me ka ei tahaks, endisaja folkloorset keskkonda me sajaprotsendiliselt laval taastada enam ei suuda. Eriti siis, kui talupoeglikku elustiili ei tunne. Teatud tinglikke situatsioone võime siiski luua, võime tuua lavale ka etnograafilisi sümboleid - üksikesemeid, rahvariideid enda seljas, rahvapille jms. Leedulased tegid omal ajal isegi erilise professionaalse folklooriteatri ja tulemus oli üsna huvitav.
Kontserdilaval on omad nõuded ja reeglid ning neid tuleks tõsiselt arvestada. Seda aga ei osata teha. Idee võib ju olla kui tahes hea, kuid kui te räägite seljaga saali või moodustate laval ringi seljaga publikusse ning pomisete midagi endale nina ette, siis ei jõua teie tekst kuidagi vaatajani ja süüdi pole teps mitte eesti folkloor, vaid teie lavaline küündimatus.
Folkloorne teos oli ja on rohkem asjaosaliste endi jaoks ning sellega lavale välja tulles peaksime tõsiselt mõtlema, kuidas seda oma publikule serveerida. Laul või pillilugu on niigi oma kontekstist välja kistud - hüpituslaul on vaid ühele lapsele ja karjapasunat puhuti tavaliselt karjamaal, mitte laval. Mardi- või kadrilaul hakkab "kõnelema" koos kommetega, õieti see ongi tavandilaul. Ka tantsimine vajab tantsuvajaduse tekitamist, eriti siis, kui seda tahetakse teha koos publikumiga.
Peale selle unustame tihtilugu, et esitatav repertuaar ei pruugi kuulajatele üldse mõistetav olla, sest folklooripärandist võetud lood on tänapäeva inimestele võõraks jäänud. Poleks midagi katki, kui me esitaks enne arhailise keelega, pealegi murdepärasustega pikitud regilaulu laulmist selle sisuseletuse või seletaks mõne tavandilaulu tausta jms.
Olen mõnikord mõelnud, et kõiksugu folkloorikursused peaks algama hoopis lavakunsti käsitlevate loengutega. Ka lavakultuuri tuleks õppida. Sellesse suhtutakse mõnikord üleolevalt, kuid rühma esinemise puhul on see väga oluline. "Folkloorne käitumine" ei ole laval siiski kõigelubatavus! Laval olles pole sugugi paha arvestada ka rahva traditsioonilisi käitumisnorme ja rahvaeetikat üldse. Selle alla kuuluvad näiteks ka meeste-naiste omavahelised suhtlemistavad. Folkloorikavades on noorte suhtlemine selles aspektis mõnikord lubamatult vaba ja familiaarne. Huvitavalt mõjub ka meeste-naiste rolli arvestamine eri folkloori_anrite esitamisel. Omal ajal oli näiteks Leegajus väga rangelt jagatud meeste ja naiste pooleks, mida järgiti isegi laval olles (meeste ja naiste rühmad). Traditsiooniliselt oli ka pillimäng meeste harrastus ("tu es ole naene, kel lõõtsapill käen").
Lavakultuuri alla kuulub samuti rühma välisilme. Kui kantakse rahvariideid, siis peaksid nad olema vastavuses rühma taotlustega, st etnograafiliselt korrektsed jalanõudest eheteni. Kahjuks pole eesti folkloorirühmade olukord eriti kiita just hoolimatuse, mitte vaesuse tõttu. Muidugi pole rahvariided kuigi obligatoorsed, sest kui meie folkloori uuemad liigid välja arenema hakkasid, siis rahvas üldiselt enam rahvariideid ei kandnud või kandsid neid vaid naised, mehed mitte. Kuid sellisel juhul tuleb oma esinemisriietusele siiski hoolikalt mõelda.
Need on vaid mõned mõtted, mis puudutavad folkloori esitamist laval. Eri aspekte võib tõestada lõpmatuseni ja ühes artiklis ei saagi kõigest kirjutada. Kuid üks on selge - kui rühmajuhil pole sügavaid teadmisi folkloori ja etnograafia alal, samuti laia silmaringi, mis ju tegelikult on tema loomingulise vabaduse ja enesekindluse tagatiseks, ei aita ühekordsed konsultatsioonid ega repertuaari palumised palju midagi. Tuleb lihtsalt õppida, erialast kirjandust lugeda ja muusikat kuulata. Tuntud vene folklorist Jevgenia Linjova kirjutas 1904. aastal, et iga folkloorikoguja peab mõistma, et tal on tegemist materjaliga, mis on ääretu arvult ja kättesaamatu oma variatsioonilisuselt. See käib ka eesti folklooripärandi tundmaõppimise kohta.
IGOR TÕNURIST
Ehted läikima
Algusse
Sõled, preesid, kannaga ja kodaratega rahad, krõllid, kaelaketid, sõrmused, käevõrud ja paatrid - hõbedast, meistrite tehtud ja hinnalt kallid... Pole lihtne lubada endale kogu seda ilu, mis esivanematel kaelas rippus. Ja ometi - ajal, kui lehm maksis vaid 5 rubla, kandis eesti talunaine kaelas ehteid 40 rubla eest, seda 18. sajandi teisel poolel!
Oma rõivad saame meie, leigarid, meilt, Leigaritelt. Need rõivad on need esivanemate kõige, kõige, kõige... Tikitud käised, triibuseelikud, uhked tanud ja põlled.
Nagu sajandeid tagasi, nii ka nüüd saame käisepitsi ja tanupaeltega ise hakkama, sõlgi aga valmistavad õppinud meistrid. Kuid käised-särgid kuluvad ja seeliku söövad pikapeale koid ära. Hõbesõlg seisab ja püsib. Hõbesõle võib tütrele-pojale edasi anda. Ja hõbesõlge on ilmatu uhke kanda.
Aga ka ehetekandmisel on oma väikesed reeglid, mis on vaat et veel olulisemadki kui rõivakandmisreeglid ja -tavad. Sõlgedel-ehetel oli ja on maagiline mõju. Mine sa tea, mis juhtub, kui sõled tagurpidi kõhu peale laod.
Üldpõhimõtted on lihtsad: väiksem sõlg käib üles, suurem alla; vitssõlg tuleb enne kuhikut või preesi; Lõuna-Eestis kantakse rohkem kuhiksõlgi, Põhja-Eestis preese. Erinevalt rõivaist ei ole ehted kihelkonniti kinnistunud. Sõled-preesid pärandati põlvest põlve. Tütred võtsid ehted kodust kaasa. Nii võis mõnigi ehe paar tiiru Eestimaale peale teha.
Kunagi ei kinnitata suurt kuhiksõlge või silmadega preesi otse kurgu alla. Särgikaeluse kooshoidmiseks on ikka väiksem sõlg.
Kindlasti ei kandnud MEHED kuhiksõlgi ega preese. Leigaripoiste kaelusesse on kippunud ilmuma Saaremaa tüüpi kuhiksõled. Poistele-meestele jäägu ikkagi hoburaud-, amb- ja vitssõled. Ka neid on nii palju eri variante, et peaks olema piisavalt valikuvõimalust.
Ja veel - sõlg või prees (ja muidugi ka kõik ülejäänud ehted) oli rõivastuse kalleim osa, oma väike hõbedast päikene. Mis päike see on, mis on üleni mustaks oksüdeerunud? Nii et ehted (ja ka poiste vatinööbid) läikima!
Ehteid pole kunagi liiga palju. Kui tuli mõte, et võiks ju ka midagi uut muretseda, siis kes ei tea - Leigaritel on päris OMA SÕBER hõbesepp. Tema nimi on Heikki ja ta aitab alati rõõmuga.
Kust saada häid mõtteid? KAALU KIRME nimeline mees on kirjutanud raamatu "EESTI SÕLED" ja see on üks väärt lugemisvara. Palju pilte on ka!
Suvi on ju tegelikult ainult paari kuu kaugusel.
Meil võiks olla üks väike siht - kandes rikaste talunike rõivaid, püüdkem end mitte ehtida kui vabadikud. See ei ole ju nii keeruline!
LEMBE TOROP
Külas käisid navahod ...
Algusse
Baltica festivali ajal oli Leigarite hoole all navaho suguharu indiaanlaste folkloorirühm CHINLE VALLEY SINGERS. Täpsem olekski rääkida mitte indiaanlastest, vaid navahotest, muidu võiks ju ka Leigareid eurooplaste rahvakunstiansambliks nimetada.
Navahod elavad USA Arizona osariigis reservaadis. Nende tänapäeva iseloomustab näiteks see, et neile avaldas muljet eestlaste virkus mõnes kodus - telekanali vahetamiseks tõustakse diivanilt püsti ja minnakse televiisori juurde... Navahotel on omakeelsed koolid, teada on, et teiste suguharudega võrreldes on nad rohkem majandust arendanud.
Chinle Valley Singers koosneb naistest, kes laulavad traditsioonilisi laule. Nad sarnanevad mõneti meie Setu või Kihnu naistega, kes on esiemade tavasid elus hoidnud. Rühma värvikaim liige oli 76-aastane vanaema Elizabeth Davis, kes on kõik nende laulud loonud ja noorematele selgeks õpetanud. Festivalile tulid ka tema tütred Elsie Davis-Deswood ja Linda Teller, 17-aastane tütretütar Dovetta Davis ja tütrepoeg Dennis Deswood, tantsija. Veel olid kaasas navaho kogukonna esindaja Edith Begaye ja kaks valget meest - väga tasane fotograaf Ken Dunnagan ja väga jutukas mäned_er Gordon Bronitsky.
Loetletud seltskond jõudis Tallinna erakordselt kõledal juulipäeval, kusjuures reisikohvrid esinemiskostüümide, rekvisiitide ja isiklike asjadega oli teine lennuk viinud teadmata suunas. Õhtuks täpsustus, et kohvreid oli nähtud Singapuris, ja järgmise hommiku peaprooviks jõudsid need õnnelikult omanikele järele. Ilm oli festivali alguses selline, et külalised tundsid huvi, mis aastaaeg meil õieti on. Aastaaega oli neil vaja täpselt teada, sest nagu selgus, olid kõik Baltical esitatud laulud suvelaulud. Navahotel on olemas ka talve-, kevade- ja sügiselaulud, aga neid suvel esitada ei tule kõne allagi. Oma kommetest ja uskumustest hoitakse kohati vägagi tugevalt kinni. Enne pikka reisi oli öö otsa koos istutud, lauldud ja palvetatud, et tulla siia heade mõtetega. Võõraste vaimude eest hoidudes ei tulnud navahod põhimõtteliselt ühtegi siinsesse surnuaeda.
Navaho tantsu ja laulu ei ole just kerge eurooplasele arusaadavalt kirjeldada. Lühidalt väljendudes seisneb tants omapärase pehmelt õõtsuva-hüpleva sammuga paarilise käevangus ringiratast jalutamises, saateks trummipõrin ja laul, kusjuures trummi, laulu ja tantsu rütm on kõik üksteise suhtes pisut nihkes. Kui vaja, tantsitakse niiviisi järjest õhtust hommikuni. Valss ja teised hoogsad pöörlemisega tantsud olid navahotele midagi uut ja nad püüdsid neid suure huviga õppida. Meelsasti õpetati teistele ka oma tantse ja laule, tantsu proovida said küllap kõik, kes Baltica üritustel käisid. Viimasel kontserdil laulsid ühislaulu navahod ja hollandlased, kes olid koos käinud Viljandimaa virredel. Seesama laul kõlas ka lõpuringis lennujaamas.
Esinemistel püüti koos lauluga näidata tavapäraseid naistetöid - villakraasimist, vaibakudumist, lapsehoidmist, soengutegemist jne (sellal, kui naised tööd tegid, lõi ainus laval olev meeshing usinalt trummi).
Peale ametliku festivalikava mahtusid nädalasse ühised õhtud Madis Salumaa koduaias, kus külalised tänutäheks omaküpsetatud leiba pakkusid ja Õie Rekand navahoks riietati, ja Linnateatris, kus kõlas ka äsja valminud navahokeelne laul Tallinna reisist ja festivalist.
Baltica kõige eksootilisema külalisrühmana sai Chinle Valley Singers suure tähelepanu osaliseks, jõudes isegi satelliittelevisiooni kaudu eurouudistesse, suurematest Eesti lehtedest rääkimata. Ka USA Eesti saatkond korraldas neile vastuvõtu.
Neile kõigile oli see elu esimene välisreis, kuigi USAs on palju ringi käidud, esinetud filmis ja lindistatud kassette. Järgmise kasseti ümbrisele on aga plaanitud meie vabaõhumuuseumis tehtud pilt ja paljudele esinemiskostüümidele peaks lisanduma üks, mille kangas on ostetud Viru tänava poest. Kaks naist viisid koju kaasa ka eesti rahvarõivad.
TIINA LEEMETS
... ja sakslased
Algusse
... ja sakslased
SCHLITZ on kena väike linnake, esimesed teated linnast pärinevad 1175. aastast. Kui sõita Hannoverist Maini-äärsesse Frankfurti, siis on Schlitz umbes poole tee peal. Eemalt vaadates meenutab Schlitzi vanalinna kontuur Tallinna kontuuri.
Leigarid on olnud Schlitzi rahvatantsu- ja muusikafestivalide külalisteks kahel korral - 1987. ja 1991. a. Selles linnas toimuvad iga kahe aasta tagant suured pidustused (esimest korda 1844. aastal, suuremalt alates 1926. a).
Sel sügisel said Leigarid vastu võtta Schlitzi 150-liikmelise tantsurühma 29 liiget, kes saabusid oma bussiga Helsingi kaudu 16. septembril. Samal õhtul, pärast peredesse majutamist, tutvustas Maie Toimet neile Tallinna. Õhtu lõppes saksa muusika ja lauludega Kloostri aidas.
Pühapäeval, 17. septembril oli Leigaritel selle hooaja viimane muuseumiesinemine. Leigarite järel esinesid Schlitzi tantsijad väga hoogsa kavaga. Ilus päikesepaisteline ilm soosis meid kõiki. Pärast lõunasööki oli saksa rühmal esinemine Merivälja pansionaadis.
Õhtu lõpetasime koos muuseumirahva, Schlitzi tantsurühma ja teiste külalistega muuseumis, Kolu kõrtsis. Õues grilliti viinereid, kõrtsi rehe all aga oli lauale lõigutud porgandit, kapsast, õunu, kurki, tomatit. Ei puudunud ka õlu. Õhtu kadus lennates, tantsisime ja laulsime nii saksa kui ka eesti tantse ja laule. Peo lõpetasime traditsioonilise ringiga Sassi-Jaani õuel kell 21.00, pea kohal tähistaevas.
Esmaspäeva veetsid me külalised Lahemaal, käidi Palmses ja Altja kõrtsis. Lahkumisõhtu toimus Silvi Tulbi kodus. Nauditi head toitu ja saunamõnusid, mida algul tumestas keegi, kes oli sulgenud sauna siibri. Suitsu ja vingu oli terve maja täis.
Sakslaste helisevat laulu ja tantsu jagus südaööni, nii mõnigi majutaja oli väsimusest kokku vajumas ja kuuldavasti ei tahtnud mõnigi külaline teisipäeva hommikul kuidagi ärgata. Paar tundi jäi linna peal käimiseks ja kell 11 oli lõpuring sadamas. Siin viibitud aeg oli küll lühike, kuid loodame, et külalised jäid rahule. Peatse kohtumiseni!
SIRJE MÄNNIK
Praam kõikus ja pillimehed laulsid
Algusse
**********
See suvi käisime tantsugrupiga Kihnumaal. See oli üks tõeliselt ilus koht. Kui me sinna sõitsime, toimusid seal Kihnu päevad. Ka meid paluti esinema.
Saarele viis meid tilluke praam nimega Jõnn. Sadamas võtsid meid vastu lilledega lehvitavad kihnlased ja väike veoauto. See oli kohalikuks bussiks. Kui me ööbimiskohta sõitsime, räägiti meile, et Kihnus elab 560 inimest. Seal on vaid viis küla ja esimeses nendest on peaaegu igas talus kolm poega. Ööbisime me rahvamajas. Õhtuti toimusid seal simmanid ja tantsuõhtud. Meile esinesid ka Kihnu tüdrukud ja poisid etendusega "Seitse lumivalgukest ja üks pöialpoiss".
See reis jääb mulle kindlasti alati meelde!
KADRI RATT
**********
Käisime augusti esimesel nädalavahetusel rahvatantsurühmaga Kihnu saarel. Reede hommikul vara hakkasime minema. Kõigepealt sõitsime autoga Pärnu, sealt praamiga Kihnu ja sadamast veoauto kastis Kihnu kultuurimajja. Seal esinesime ka.
Reede õhtul algas simman ja kestis pühapäevani välja. Meie käisime laupäeva õhtul, siis oli see mere ääres, seal oli suur lõke ja bänd, mille järgi tantsisime. Mina tulin Leenuga (see on minu sõbranna) umbes kella ühe paiku öösel magama.
Me ööbisime teisel korrusel, aga esimesel korrusel oli baar, seal käis möll hommikuni nii, et lagi värises. Me magasime põrandal ja mulle oli see trampimine väga kõva.
See oli väga meeldiv reis.
TRIIN VILJAMAA
**********
Selle suve Kihnu sõit oli tore. Reede varahommikul sõitsime me välja. Tunni või paari pärast jõudsime Pärnu sadamasse. Sealt läksime praamiga (kui seda üldse praamiks võib nimetada) Kihnu.
Kihnus tuldi meile veoautoga vastu, mind pani imestama, et Kihnus üldse bussiliiklust ei ole. Meid viidi rahvaste majja (või mis maja see oligi).
Esimesel päeval käisime me ujumas ja söömas. Me sõime mingis vabaõhurestoranis. Õhtul toimus mere ääres simman. Seal põletati paat ära ja Untsakad mängisid pilli.
Rahvamaja juures oli kiik. Kiiguga tegime me suurt hoogu. Alguses ma kartsin, aga pärast mulle meeldis.
Teisel päeval, mis me seal olime, avati rahvamajas piltide näitus, seal mängisid Kihnu lapsed näidendit "Seitse lumivalgukest ja üks pöialpoiss". Õhtul peeti seal simmanit. Rahvamaja oli pungil rahvast täis ja õue jätkus ka inimesi.
Järgmisel hommikul sõitsime tagasi. Mulle meeldis sealt kõige rohkem see viimane simman ja kiik.
KRISTIINA KUNINGAS
**********
Kihnumaale sõites ootasin ma tund aega autot kell viis öösel. Kihnumaa praam oli väikene, sinna mahtus ainult kaheksa autot. Saarel oli bussiks üks veoauto, mis oli lagunenud ja natuke must seest. Kihnumaal esinesime ühe korra. Seal käisime ka ujumas, kahjuks ei saanud mina ujuma minna, kuna mul oli kõrvapõletik. Meie ööbisime Kihnu rahvamajas. Mina arvasin, et Kihnus ei ole purjus mehi, aga kahjuks oli neid seal päris palju.
Tagasisõit läks hästi. Loodan, et ka järgmisel aastal saab kuhugile sõita.
LEENU KUZNETSOVA
**********
Mulle meeldis Kihnumaal nii väga, sest seal olid nii toredad inimesed. Ma mäletan, kui ma Märteniga, Jannoga ja Reiliga kiikusin, seal oli nii väga hea olla. Teile, õpetajad, olen ma nii väga tänulik, et kohe keeks ära. Mulle meeldis kõige rohkem see, kui me söömas käisime ja kõik koos kiige peal laulsime. Kui ma teisel päeval öösel kell neli läksin kiige juurde, tegid suured poisid ja tüdrukud meile peaaegu võllika. Ma hoidsin Sanderist kõvasti kinni ja Sander minust. Öösel kell kuus läksin magama. Märten magas nii sügavalt kella kahest peale, et ai ai ai! Siis jäin koos Sanderiga magama. Jõudis hommik, siis läksime jälle ujuma ja sööma. Mulle meeldis Kihnumaal tõesti väga.
MIHKEL RATT
Üks meenutus
Algusse
28. novembril möödus aasta Kristjan Toropi surmast
Tagantjärele paneb imestama, kuivõrd raske on vahel jõuda kõige lihtsamani, kõige loomulikumani... Selleni, mis endas nagu olemas oleks, aga mida üles ei leia.
Palju aastaid tagasi hakkasin tegelema laste tantsurühmadega. Õpetasin küll igasuguseid moodsaid rütmitantse ja rahvaste tantse, kuid mida pelgasin õpetada, see oli eesti tants. Tundus, et liiga vähe on tunda ainult eesti tantsude põhisamme. Kahtlusi süvendasid ka tolleaegsete nn tantsukorüfeede väljaöeldud tõekspidamised ja hinnangud - see on õige, see vale.
Mäletan ühte tantsuseminari 70ndate keskpaigast, kus järjekordselt toodi näiteks, just halvaks näiteks Leigareid. Ikka nii, et rühti pole, vaadake, millised pöiad neil on, klassika trenni ei tehta jne. Olin neid siiani näinud juhuslikult, siin ja seal lühietteastetega esinemas. Nüüd otsustasin minna neid vaatama nende keskkonda, vabaõhumuuseumisse, ja vaadata kava otsast lõpuni.
See oli fantastiline elamus. Sellist eesti tantsude esitamise lihtsust ja siirust polnud ma varem näinud. Ainult et poolel teel koju meenus äkki - pagan võtaks, aga kuidas olid lood nende pöidade ja rühiga? Seda ma ju vaatama läksin. Miks ma seda ei märganud? Selgus, et kõike seda polegi vaja, kui hing tantsib.
Selle hinge oli üles leidnud Kristjan Torop ja oma Leigaritega võimsalt helisema pannud. See oli midagi väga vana ja omast ja samal ajal midagi väga uut, mis ei mahtunud kuidagi tolleaegsetesse tantsuarusaamadesse. "Mitteprofile" oli asi selge, aga "proffidel" oli seda nähtust raske seedida.
Jumal tänatud, et praegusaja kultuurielus tolerantsus valitseb ja et mõni tõepoolest andekas inimene oma jõudu ja energiat tuuleveskitele kulutama ei pea... et mitte liiga vara läbi põleda.
TIIU AASA
Europeade 1995, Valencia
Algusse
Ma käisin esimest korda elus Hispaanias ja, rumal, valisin selleks kõige hullema aja - juuli lõpu. Hispaania oli äraarvamatult palav ja lagedaks kõrbenud. Üks hea asi oli siiski - folkloorifestival Europeade, mis toimus sedakorda Valencias, Hispaania suuruselt kolmandas linnas. Läksin kõhkluste ja kahtlustega - mulle ei meeldi ikkagi suured festivalid -, aga tõega, päris lõbus oli.
Suurim lõbu oli igal pool Valencias eestlasi kohata. Europeade on Euroopa suurim folkloorifestival. Osavõtjaid oli sedakorda 6000 ning imede ime, eestlasi oli 600, järelikult oli iga kümnes osavõtja Eestist. Mul on kuri kahtlus, et hispaanlastel sai eestlaste massilisusest kohati lausa villand. Seda võis kogeda rongkäigus. Eestlased olid seal kolmeks või neljaks jagatud, aga seegi ei päästnud. Kui esimesele ja teisele Eesti rühmale karjuti bravo ja vivat, siis kolmas ja neljas said juba tunduvalt tagasihoidlikuma huvi osaliseks. Kui muusikamajas oli 3-tunnine kontsert ja iga maa ansamblid ja pillimehed vihisesid lippude lehvides lavale ja lavalt ära, siis Eesti lipp tundus lavale suisa naelutatud olevat - eestlasi jagus lava keskmesse kogu kontserdi ajaks. Ma ei tea, kuidas 600 eestlast ja 400 lätlast omale eraldatud ühiselamus aega veetsid, kuulsin ainult kurtmist, et igatseti eksootilisemaid naabreid.
Meile eksootilisemaid kultuure sai siiski kohatud, nimelt öistel koosolemistel linna tänavail. Parim säärane paik oli minu meelest nn fiesta, suur südaöine söömine-joomine-olemine-tantsimine. Eriti meeldisid mulle kohalikud pannid. Sinna peale oleks küll terve härg ära mahtunud. Ja selliseid panne oli seal palju, täis Valencia linna rahvatoitu, midagi pilafisarnast.
Europeade'i festival ise on siiski pisut jama - minu jaoks ei tööta see ideoloogia, mida ta kannab. Õigemini on ideoloogia liialt suurejooneline, et olla talutav minu eestlase temperamendi madalale valulävele. Euroopa isamaa, ühtsus erinevuste kaudu - see kõik on kaunis, kuid miskipärast mitte eriti usutav. Olen kolkapatrioot.
Kuidas nii juhtus, et 600 eestlast Hispaaniasse said? Räägitakse, et enamik asjaajamisi oli härra Valdo Rebase (Kandali) kätes. Tema on ka Europeade'i korralduskomitee liige. Kõik pidid ise leidma võimaluse tasuda osavõtumaks ning sõidukulud, ühele inimesele läks see maksma 5000-6000 krooni. Europeade ei kuulu muide CIOFFi alla ning on üks väheseid festivale, kus küsitakse osavõtumaksu. See festival rändab Euroopa maades ringi ning otsib linnu, kes võtaksid enda kanda suure peo korraldamise. Järgmisel aastal on Europeade Torinos, siis Ðveitsis, siis Ungaris. Midagi räägitakse ka Tallinnast, aga see on vist veel ennatlik jutt.
PIRET SUURVÄLI
Hei, käsitööhuviline,
Algusse
kes sa oled valmis jagama oma kogemusi teistega ja teiste kogemustest õppima! Jätkame oma käsitööklubi tegevust, kuid peale rahvarõivaste on plaanis ka muuga tegeleda (kududa, heegeldada). Koosviibimised toimuvad kaks korda kuus laupäeviti kell 12 (aega annab enamuse soovi kohaselt ka muuta). Järgmine kord kohtume k.a 16. detsembril Mainori Keelekeskuses.
Võta kohvikõrvast kaasa ja tule vaatama!
Täpsem info Kristelilt telefonil 601-611 (õhtuti).
Kroonika
Algusse
05. - 09. 07. 1995
Tallinnas toimus VIII rahvusvaheline folkloorifestival Baltica. Leigarid osalesid festivali korraldustöödes (kultuuri- ja haridusministeerium
hindas seda aukirjaga) ja võtsid vastu navahote folkloorirühma.
04. - 06. 08. 1995
Lasterühm ja osa suuri leigareid käisid Kihnu päevadel.
17. 09. 1995
Suvehooaja viimane muuseumi-esinemine ja lõpuõhtu muuseumis koos Schlitzi tantsurühma jt külalistega.
22. 09. 1995
Esinemine kaitsejõududele (Vabaõhumuuseumis). Vaatamas oli ka NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral George A. Joulwan.
24. 09. 1995
Esinemine Tallinna loomaaia töötajatele (Vabaõhumuuseumis).
06. 11. 1995
Talvehooaja avakoosolek 44. keskkoolis. Kinnitati hooaja eelarve. Trennid hakkasid toimuma esmaspäeviti ja kolmapäeviti 54. keskkoolis.
05. 12. 1995
Kuna enam ei ole võimalik hoida Leigarite asju Mainori majas, veeti need ajutiselt Krista Kiisa poole. KUI KEEGI TEAB MÕNDA MUUD SOBIVAT RUUMI, ANDKE TEADA!!!
Uue aasta esimene tantsuharjutus toimub esmaspäeval, 8.jaanuaril.
22. jaanuaril toimub Leigarite rahvakunsti-seltsi üldkoosolek (1995. aasta aruandekoosolek).
Palju õnne
Algusse
1. augustil 1995 sündis
TAAVI SUTT
Lehe kokku pannud:
Algusse
Tiina Leemets ja Priit Sutt