Leigarite rahvakunstiseltsi leht
Nr 1 (1)
5.märts 1995

ON MUUTUNUD ÜMBRITSEV ELU,
OLEME MUUTUNUD ISE,
ON MUUTUNUD MEIE ARUSAAMAD.

Algusse

Kes oleks kümme või viis aastat tagasi osanud arvata, et rahvatantsija ja ansamblijuht mõtlevad praegu eelkõige RAHALE?
See, mis palju aastaid on tulnud eikuskilt, peab nüüd tulema oma rahakotist. Pärast päevatööd lõdvestuma tulles on rahvatantsijal tarvis teada:
See, millele 10 aastat tagasi ei pruukinud mõelda, on nüüd nii KAHJUKS kui ka ÕNNEKS iseenesestmõistetav.
KAHJUKS ÕNNEKS
KAHJUKS-pool lõhub kollektiivi.
ÕNNEKS-pool liidab kollektiivi.

Hea lugeja,
Sa hoiad käes esimest omataolist vihikut, millele loodetavasti järgnevad edaspidised. See, mida loed, on sündinud tänu ÕNNEKS-poolele, sest väljaande toimetamine, tehniline teostus ja artiklite kirjutamine on toimunud ja toimub ühiskondlikus-heategevas korras.
Ei tarvitsegi endast rohkem anda, kui oskad, suudad ja tahad - ja Sa kuulud seltsi, kus kõik oskavad, suudavad ja tahavad ühte kuuluda, koos edasi minna, koos rikkamaks saada (üldse mitte raha poolest).

KALEV JÄRVELA

Rahvatants tahab teadmisi

Algusse

Kristjan Toropi elukaar oli haruldaselt terviklik. Ta alustas 1934. aastal Eesti Vabariigis ja lõpetas 1994. aastal iseseisvunud Eestis. Tõus ja loojang toetasid rahvust ja iga üksikisikut tema hulgas. Suurem osa Kristjani eluteest kulges aga ajas, kui rahvakultuur oli tõstetud petlikuks lipukirjaks. Tema tegeliku tähenduse esiletoomine polnud mitte ainult ebasoovitav, vaid ka karistatud tegevus.
Miks Kristjani südameasjaks kujunes just rahvatants, vajab veel põhjalikumat selgitamist. Praegu tundub, et ühelt poolt suunas sellele looduslik tantsuand ja juhuste rida, mis viisid ta kokku selliste tantsumeistritega nagu Ida Urbel ja Helju Mikkel. Teiselt poolt sundis sellele perekonnast ja rahvast kaasa saadud vabaduse ideaal ja iseolemise püüd. Nii sai tantsust vahend, mille kaudu Kristjan omi eesmärke saavutada püüdis.
Ei saa öelda, et see oleks olnud lihtne või lõbus tee. Peale poliitiliste või majanduslike takistuste, millel siinkohal ei tahaks peatuda, tuli ette takerdumisi teaduslikus uurimistöös. Põhjustele on Kristjan mõne korra ise osutanud. Nii kirjutab ta näiteks 1983. aasta Kultuuris ja Elus nr 2, et rahvatantsu kogumine on üsna hilisel ajal alanud. Samal ajal kui J. Hurt sai oma korrespondentidelt üle kogu Eestimaa kirjas ülesmärgitud andmeid poeetilise folkloori kohta, G.E. Luiga alles unistas tantsukirja loomisest (1892. aasta Olevik).
Esimene eestlane, kes rahvatantsu üles kirjutada suutis, oli Soomes väljaõppe saanud Anna Raudkats 1913. aastal. Kaks aastat hiljem oli siis võimalik Eesti Üliõpilaste Seltsi peoõhtul pidada esimene ettekanne rahvatantsu kohta ning näidispaaridega ka veidi tantsida. Alles 1938. aastal ilmus Eesti Rahvaluule Arhiivi teadurite R. Põldmäe ja H. Tampere sulest esimene teaduslik väljaanne "Valimik eesti rahvatantse".
Selles raamatus leidub 76 tantsukirjeldust ja ulatuslik teoreetiline tantsu ja tantsimise käsitlus, mida tasub praegugi tähelepanelikult lugeda. Sügavuti on mindud tantsu tekkelugudesse ja vanemate tantsude funktsioonidesse. See teemade piirkond seostus vahetult rahvausundiga ning oli sunnitud nõukogude perioodil uurijate teemakäsitlusest kõrvale jääma. Mujal seda muidugi uuriti. Soomes näiteks avaldas T. Leisiö artikli "Rituaal ja tants" ajakirja Musiikin suunta 1992. aasta 4. numbris. Poleks ehk kasutu esile tuua mõningaid jooni sellest suunast rahvatantsu uurimises, mis Eestis 1940. aastal katkes.
Ühendan siinkohal H. Tampere etnoloogilise ja T. Leisiö kultuuriantropoloogilise uurimismeetodi tulemusi. H. Tampere peab tantsuks inimese hingeliste elamuste väljendust rütmiliselt korrastatud kehaliigutustes. Tants on omane kõigile rahvastele ja on tekkinud juba inimsoo algaegadel. T. Leisiö täiendab, et tantsu käsitletakse läbi antud kultuuris kehtivate väärtushinnangute. Tantsu juuri näeb ta aga juba loomade käitumises, kes eluks hädavajalike teadete edasiandmiseks kasutavad kindlaid liigutusi, asendeid ja häälitsusi. See on nn fülogeneetiline tants, mis ulatub liigi arengu algusaegadesse. Mõlemad autorid on kindlad, et tantsudel võib olla ka kasupüüdlik eesmärk. Maagilise sihiga on tantsitud vihma kutsumiseks või ärasaatmiseks, jahiõnne tagamiseks, elavate kaitsmiseks surnute eest jne. See on juba nn transformatiivne tants, milles inimene võtab endale uue rolli - ta matkib jumalaid, loomi või esivanemate hingi ning püüab sümbolite kaudu seletada maailma nähtusi. Tundeväljendusele on selles muudatusi loovas tantsus lisatud abstraktsed teadmised, siin ilmneb inimese müütiline maailmavaade.
Eestlaste rahvatantsus on kahtlemata leidunud nii loomulikku elujõudu kui ka usundilist mõtlemist väljendavaid jooni. Näiteks on Jõelähtme kihelkonnast üles kirjutatud karutants ja Urvaste kihelkonnast konnatants. Üsna palju on andmeid maagilisest tantsimisest Peko või Metsiku kultusel, jaanipäeval ja pulmas.
Suurem osa andmeid eesti rahvatantsude kohta pärineb siiski neist aegadest, kui iidsete pärimuste kohale olid asunud Kesk-Euroopast tulnud ballitantsud, nii kontra- kui ka paaristantsud. Samal ajal oli muutunud tantsimise funktsioon - tantsu valdavaks ülesandeks oli nüüd pakkuda meelelahutust. Seetõttu oli omajagu paratamatu, et Kristjan Toropi elutööks sai eesti talupoja seltskonnatantsu uurimine. Ta töötas läbi Eesti Rahvaluule Arhiivi materjalid ja tegi tantsimise ja lõbutsemisega seotud osadest väljakirjutusi. Kristjan käis ise välitöödel Setus, Kihnus, Vastseliina kihelkonnas ja Viljandimaal, et koguda juurde uusi andmeid.
Juba 1970. aastal, kui Kristjan töötas ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi terminoloogia- ja õigekeelsussektoris, kirjutas ta murelikult: "Rahvatantsuga tegelemine on meil jäänud kahjuks ainult praktiliseks huvialaks. Ega ole nähagi, et keegi seda osa meie rahvakultuurist hakkaks ka teadlasena selgitama." (Kultuur ja Elu, 1970, nr 7.) Tema südametunnistus sundis teda ise H. Tamperest pooleli jäänud tööd jätkama. Aastail 1979-1989 töötas ta sama instituudi rahvamuusikasektoris ning avaldas mitmeid tantsukirjeldusi ja -uurimusi. Tema teadlasetöö tähtsamateks tulemusteks said Soomes ilmunud kogumik eesti tantsudest "Viron vakka" (1991), artikkel "Endisaegsed Virumaa tantsuvõimalused ja tantsud" kogumikus "Ida-Virumaa rahvakultuurist" (Tallinn 1992) ja käsikirja jäänud monograafia "Kontratantsud Eestis". Viimase eessõnas ilmneb põhjaliku töö tulemusel veel kord selgunud arusaam, et "ükski üleskirjutus ei ole üldkehtiv norm, vaid iga üleskirjutus on osake tõest tantsu kohta". Üks keel põhineb kirjasõnal, teine liikumisel, ja neid on raske kooskõlla viia nii teadustöös kui ka praktikas.
Kristjan Toropi teadustöö vajab jätkamist. Paraku on olukord Eestis praegu selline, et valmis uurijat näha pole. Ei ole peale kasvanud teadlase suunaga noori Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuurhariduse ega ka Tartu Ülikooli rahvaluule õppetooli juures. Eks ole rahvatants niivõrd keeruline ja nõudlik uurimisobjekt, et tema lahtimõtestamine on ka soodsamates oludes aeglaselt edenenud. Liiatigi siis Eestimaal. Ometi ei saa edeneda ei rahvatantsuharrastus ega ka rahvatantsul põhinev professionaalne kunst, ilma et fundamentaalne uurimistöö oleks tehtud. Mis siis veel rääkida eesti folkloristikast ilma rahvatantsuteadlaseta.

VAIKE SARV

Rahvarõivad

Algusse

Mis üldse on rõivad?
Kõik vahendid, mida inimene tarvitab oma keha katteks.
Mis on rahvarõivad?
See küsimus on juba keerulisem vastata.

Paarsada aastat tagasi veeti kaupu ühelt maalt teisele purjeka ja hobusega. Ajalehed olid haruldus ja moemaju polnud veel leiutatud. Pole ime, et XIX saj algul oli eri maades mitmekesine ja omapärane riietusstiil. Kõrgklassi riietuse dikteeris ka siis juba Pariis, kuid vaheldumine ei toimunud nii kiiresti.
Keskaeg ei olenud hoopiski konservatiivne. Iga ametit ja seisust võis näha juba riietusest. Kõige suurema osa rahvast moodustasid talupojad. Ja talupojarõivastust nimetataksegi tänapäeval RAHVARÕIVAKS.
Rahvarõivas on suurel määral seotud naturaalmajapidamisega. Loomulikult mõjustas linnamood rahvarõivast, kuid moekarjed mahenesid, omandasid kohaliku kuju.
Kõige rohkem mängibki rahvarõiva kujunemisel rolli iga rahva maitse ning ilumeel, samuti loomisvõime.
Niisiis - rahvarõivas on see omapärane talupojarõivastus, mis on võimeline iga linna mõju ja võõrast laenu omapärastama ja kokku sulatama päritud kohalikkude traditsioonidega.
Esiajaloolistest rõivastest on üldiselt vähe teada. Arvata võib, et nende tegemiseks kasutati villa ja nõgest, hiljem ka lina.
Rauaaja algusest on leitud särke ja umbkuubi. Naiste ja meeste pealisrõivastel polnud erilist vahet.
Keskmisel rauaajal oli arvatavasti tarvitusel samasugune riietus. Täienes vaid kudumistehnika.
Noorem rauaaeg tõi vööd ja põlled. Peakatteks olid linikud, seelikuääri kaunistati pronkstraadist spiraalidega. Jalas kanti sääremähiseid, viiske, pastlaid ja kingi. Ehted olid enamjagu pronksist, aga ka hõbedast. Noorem rauaaeg tõi ka taimevärvid - madarapunase, samblarohelise.
Keskajal kehtinud eeskirjad säilitasid rõivastuse üsna muutumatuna. Tulid rõhud nahksete "vaskvöödega". Lõuna-Eestis säilis rättseelik, kuna Põhja-Eestis ja saartel tuli orduaja lõpul kasutusele juba umbseelik. Keskaja lõpul tuli jõukamate eestlaste riietusse välismaine kangas. Katoliku usk tõi tarvitusele ristid ja palvekeed. Ilmusid rõngassõled, hõbekrõllid jm. Rootsi-Poola ajal (1561-1710) kujunes naistel valdavaks umbseelik. Meeste säärekatteina said üldiseks põlvpüksid. Rootsi aja lõpul hakkasid Tallinna ümbruskonnas levima pikitriibulised seelikud. Samuti tuli Rootsist seeliku kurrutamise ehk plisseerimise mood.
XVIII sajand tõi suure ja lopsaka lillkirja.
XIX sajandil hakati kandma lühikesi villaseid kampsuneid ja vatte. Lääne-Euroopast tuli suurmood - varrukateta liistik.
XIX sajandil lõppeski rahvarõiva võidukäik. Kirik keelas värviküllaste ja elurõõmsate riiete kandmise. Lõpliku hoobi rahvarõivastele andsid XIX saj teisel poolel toimunud suured talurahvaelu uuendused. Valdavaks sai linnamood.
Tasahilju kadusid riidetükid kirstudesse ja panipaikadesse ja jäid lastelaste leida.

LEMBE TOROP
Rahvarõivaste teema jätkub järgmises numbris.

Ühe reisi juhtumused

Algusse

Leigarid on alati armastanud mööda ilma ringi rännata. Esimesed reisid toimusid juba stagnaajal, kui pakuti võimalust Eestit esindada. Seeläbi oleme leidnud hulgaliselt sõpru, kes aeg-ajalt jälle külla kutsuvad, kui mõni rahvakunstiüritus silmapiiril on. Festivalidel, kuhu on kogunenud rahvakunstiansambleid eri maadest, sõbrunetakse peaaegu alati mõne uue rühmaga, kes teinekord külla taidlema kutsub. Tekkinud ringist on raske kõrvale astuda, seda enam, et seda ei soovitagi. Möödunud sügisel (augustis 1994) Belgias aset leidnud rahvakunstiansamblite sügisfestivali sümboliks oligi piiritus. Loobudes kohaliku keele sõna grenzeloos otsetõlkest, oleks arusaadavam lõpmatuse mõiste piirituse asemel, pealegi ei ole viimane sealmail sugugi mitte igas tähenduses populaarne.
Siinkohal jätan arvamuse jookide kohta oma järge ootama ja püüan jõuda veidi lähemale asja algusele.
Leigarid käisid Belgias esimest korda 1990. aastal, olles saanud küllakutse Rootsis Rättviki festivalil 1988. a. Vahepeal on hoitud kontakte ja flaamid on vastukülaskäigu teinud. Võlgnen nüüd selgituse nendele, kellele jäi arusaamatuks, miks jutu sisse ilmusid flaamid, kui alustati Belgiast. Nimelt tuli juba esimesel külaskäigul ilmsiks, et belglasi kui rahvust ei olegi olemas ning Belgia rahvastiku moodustavad valloonid ja flaamid. Mul ei ole olnud lähemaid kontakte Belgia prantsuskeelse elanikkonnaga, kuid flaamide kohta tean, et neile ei meeldi nende samastamine Belgiaga, samuti nagu ei meeldinud eestlastele nende samastamine Nõukogude Liiduga. Suhtumise arengut võib lühidalt väljendada mõttega meie tantsujuhi Kalevi sõnavõtust flaamide korraldatud vastuvõtul: ,,Nelja aasta eest tulime siia Nõukogude Liidust teadmisega, et tuleme Belgiasse, nüüd tuleme Eestist ja teame, et tuleme Flaamimaale."
Enne festivalimuljeid püüan veel kirjeldada Belgiat ja flaame, nagu nad mulle esimesel hetkel meenuvad. Kõigepealt see, et Belgia on peaaegu sama suur kui Eesti, kuid kuna seal on rahvast viis korda rohkem, siis jätab ta ühe suure linna mulje. Mõned üksikud metsatukad on nende jaoks suur vaatamisväärsus. Minu jaoks olid põhiliseks vaatamisväärsuseks nende keskaegsed linnad, kus meil tuli mitmeid kordi esineda. Peaaegu igal pool leidus mõni õllebaar või -restoran, sest loomulikult oli õlu flaamide lemmikjook, vähemalt alkohoolsete jookide hulgas. Kõigis õllesortides orienteerumine nõuaks vist aastatepikkust kogemust. Õlled olid eri kanguse ning heledusega, naistele paistis kõige paremini kirsiõlu sobivat, ise eelistasin tumedat õlut. Seejuures nõudis flaamide etikett, et iga õllesordi jaoks peab olema oma õlleklaas. Leigarite eetika kohaselt pidi igal leigaril olema vähemalt üks klaas.
Flaami keel meenutab veidi inglise ja veidi saksa keelt. Nad ise on võimelised (vähemalt minu tutvusringkonna järgi otsustades) suhtlema ka prantsuse, inglise ja saksa keeles. Leigarid püüdsid võõrustajatega suhtlemisel läbi ajada kahe viimatimainitud keelega. Vahel üritati ka eesti keelt appi võtta, kuid tavaliselt olid need katsed üsna edutud. Üksikuid eestikeelseid sõnu olid flaamid siiski ära õppinud - näiteks Pikk, Heikki, palun sööma jne.
Festivali korraldasid Sint-Niklaasi rahvatantsurühmad Boerke Naas ja Speelschaar Ossaart. Neist viimane võttis leigarite eest hoolitsemise enda peale. Leigarid paigutati elama peredesse, kes hakkasid meiega tegelema ning püüdsid meid võimaluste piires toita. Leigarid omalt poolt püüdsid neid piire igati laiendada.
Peale leigarite oli festivalikülalisi veel Inglismaalt, Prantsusmaalt, Rootsist, Hispaaniast ja Lõuna-Aafrika Vabariigist. Viimatimainitud olid flaamid, kelle esivanemad olid kunagi Mustale Mandrile kodu rajanud.
Peaaegu nädalapikkuse festivali iga päev sisaldas keskmiselt kaks esinemist. Lõpuks hakkas
tekkima ka mingi ettekujutus teiste rahvaste tantsudest. Inglaste rühma moodustasid mehed, kelle riietus oli (arvatavasti kunagi jahi otstarbeks mõelduna) põhiliselt rohelist ja valget värvi. Liikumine nende tantsudes sarnanes oma korrapärasuse tõttu riviharjutustega ning peaaegu iga tants möödus valgete (tasku)rätikutega üles-alla vehklemise saatel. Tantsumuusika rütm meenutas neil põhiliselt jooksupolkat.
Prantslased tundusid olevat väikest kasvu, eriti naised. Meestest ei saanud alati aru, sest nad tantsisid kõik oma tantsud kõrgete karkude otsas. Kuna publik vaatas põhiliselt ülespoole, siis tundus, et naiste tants oli vaid teisejärgulise tähtsusega. Karkudega klõbistamine tundus olevat jooksupolka rütmis.
Hispaania oli täielik hispaania, kõik tundus olevat nii, nagu varem filmides nähtud on. Temperamentne tants ja rütm, mille tekitamiseks kasutasid tantsijad väga osavalt spetsiaalseid klõbisteid.
Rootslasi esindasid vaid kaks pillimeest viiulitaoliste muusikariistadega. Kahjuks ei oska ma oma puudulike teadmiste tõttu neid rohkem kommenteerida.
Kahe flaami rühma ja lõuna-aafriklaste tantsud tundusid olevat kuidagi sarnased, ülejäänutega võrreldes sarnanesid need kõige enam eestlaste tantsustiiliga. Omapärane tõmbenumber oli lõuna-aafriklaste tantsule järgnev etendus: trummipõhjataoliselt pingule tõmmatud suurel nahatükil kiigutati hoovõtuks üles-alla ühte inimest, siis visati ta mitme meetri kõrgusele õhku ja üritati õrnalt kinni püüda. Tavaliselt valiti esimene ohver oma tantsijate hulgast, kuid peale soojendusringe läks ka mõni kõrvalseisja loosi. Isegi leigarid olid (tutvuse kaudu?) nendel lendamiskursustel esindatud. Ma ei mäleta, kas selle etenduse sisu ametlikult lahti mõtestati, kuid mõne leidlikuma arust jäljendas see tegevus pärismaalaste ümberpööramist pannil. Kui me järgmise reisiga Aafrikasse läheksime, oleks võimalus täpsemalt teada saada.
Üks flaamide esindaja keerutas ja loopis mõne esinemise eel rühmalippu nii käte kui ka jalgade abiga, mis osutus samuti rahvast paigale naelutavaks vaatemänguks. Flaamlaste tantsu kohta ei oska ma lisada midagi enamat, kuid loodan, et nad ei pahanda, kuna neid on selles kirjatükis niigi mainitud peaaegu võrdsel tasemel leigaritega.
Leigarite omapära võrreldes teiste rühmadega oli kinnipidamine nõudest mahutada kava vaid veerand tunni sisse ning suhteliselt edukad katsed mitte esineda kaks korda järjest sama kavaga. See ning tantsude suhteline sarnasus kohaliku stiiliga võisid olla põhjuseks, miks leigarite esinemised said alati väga sooja heakskiidu osaliseks (vähemalt mulle näis nii). Üksikud teiste rühmade liikmed avaldasid imestust, saades teada, et me ei olnudki terve aasta festivali kava harjutanud.
Festivali juurde kuulus ka väike parodeerimisõhtu. Iga rühm pidi etendama vabal valikul mõnda teist rühma. Leigarid ei suutnud kedagi välja valida ning seetõttu võeti kõik korraga ette. Kedagi otseselt jäljendamata mõteldi kiiruga välja kava, kus iga rühma põhielemente kasutades üritati nende tantse võimalikult pahupidi pöörata. Hiljem kinkisid inglased meile suveniiri, mille üleandmisel öeldi, et see on leigaritele nende suurepärase oskuse eest esitada morrise-tantsu. Ühtlasi lisati juhuks, kui me ei teadnud, et Inglismaal on üleüldse keelatud naistel seda tantsu esitada.
Õhtu jooksul hoolitsesid joogi eest hispaanlased, tänu sellele võis igaüks manustada suurtes kogustes Sangria veini, millesse oli uputatud puuvilju. Lõpuks olid ka kaks vaaditäit otsas ning siis vaatas igaüks ise, kust õlut saada. Tavaliselt kasutas igaüks selleks võõrustaja abi, nagu Eestimaal kombeks on. Kui õhtu ähvardas lõpule jõuda, hakkasid leigarite pillimehed akordione piinama niipea, kui mõnel teisel tüdimus peale tuli. Parodeerimisele järgnenud tantsuõhtul üritati kaasa tantsida sõltumata sellest, missuguste maade lugusid mängiti, kusjuures õhtu raskem osa oli võõrastest seltskonnatantsudest osavõtt.
Lahkumine Flandriast oli kurb, kuigi võõrustajad püüdsid meile palju nänni kaasa panna. Tundus, et neil endil olid silmad sama vesised. Leigarite ja flaamide ühine lõpuring ei tahtnud kuidagi lõppeda, paljud soovisid hüvastijätuks midagi öelda. Kuid ega see üritus nii lootusetult kurb olnudki, sest loodame jälle flaamide vastukülaskäiku.
Koduteel tehti väike ring ning peatuti Luxemburgis ja ettejäävates suuremates Saksa linnades, mida kodunt tulles ei jõutud vaadata. Peale väsitavat, kuigi vaheldusrikast bussisõitu tuli jälle tüütu pooleteisepäevane loksumine laevas, kus sai muidugi õhtut veeta laevarestos. Seal oli ühtlasi võimalus järelejäänud saksa mündid laiaks lüüa, neid poleks niikuinii saanud kroonideks vahetada. Huvitav, et muu raha kippus sama laiaks minema. Tallinnasse jõudes selgus, et õlut oli reisile parajas koguses kaasa võetud.
Lõpetuseks soovin leigaritele: "Häid reise sellelgi aastal!"

PIKK

Hooaja kroonika 1994/1995

Algusse

07.11.1994 - Hooaja avamine. Toimus seltsi üldkoosolek. Valiti uus juhatus, tutvustati uusi Leigarite liikmekandidaate. Arutati 1995. a liikmemaksu määramist. Kõigil paluti järgmiseks koosolekuks läbi mõelda kokkuhoiuvõimalused.

Rahvakunstiseltsi juhatus(valitud üldkoosolekul 07.11.1994)
Marika Oja    - esimees
Ats Alupere   - pakiliste tööülesannete lahendamine
Pille Heinsar - liikmemaksude kogumine, sularaha arveldus
Heikki Põldma - üldkoosolekute juhatamine
Laila Rannula - kirjavahetus ja väliskontaktide hoidmine
Priit Sutt    - rahvakunstiseltsi infopanga pidamine
09.11.1994 - Hooaja esimene tantsuharjutus. Harjutused hakkasid toimuma kolmes rühmas esmaspäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti. 28.11.1994 - Suri Kristjan Torop. Toimus seltsi üldkoosolek. Otsustati 1995. a liikmemaksu suurus. (ja kinnitatud juhatuse koosolekul 30. 01. 1995) 
1. Tavaline liikmemaks 60 kr kuus
2. Soodusmaks abikaasadele ? 40 kr kuus
3. Passiivse liikme toetusmaks 25 kr kuus
Eraldi kokkuleppel Pillega on võimalik saada ajutisi 
maksusoodustusi või pikendust maksmisel. Seltsi 
tegevusest pikemat aega eemalolijad (lapsepuhkusel, 
sõjaväes, välismaal vm) on sel ajal maksust vabastatud
04.12.1994 - Kristjan Toropi matus Metsakalmistul

02.-22.12.1994 - Pirital TOPis peetud jõululaadal müüsid Leigarid käsitöid (ühine boks Mainori Keelekeskusega), avatud oli Leigarite kohvik ning avamisel, lõpetamisel ja igal nädalavahetusel toimusid esinemised (kokku 16).

09.01.1995 - Uue aasta esimene tantsuharjutus. Harjutused hakkasid toimuma kahes rühmas esmaspäeviti ja kolmapäeviti.

30.01.1995 - Toimus nn loomade pidu (seekord sigalas). Looma-aastate järgi moodustatud 12 rühma esitasid balleti, ooperi, pantomiimi, luulekava jne teemal "Kuidas loomad nime said" ja võistlesid murumängudes. Ristiti "rebased": Ariane Ain, Elo Eller, Ivo Kallas, Diana Milerman, Kenno Pirnpuu, Külli Sooden ja Ivar Truumure. Kell 00.49 saabus pidulikult sinise sea aasta.

Tänavu ootame külla järgmisi rühmi: jaanipäeva tuleb koos meiega pidama Piteå rühm Rootsist ja septembri algul võtavad ürgleigarid vastu Schlitzi rühma Saksamaalt. Majutame ka Baltica festivali külalisi.

Palju õnne

Algusse

7. jaanuaril 1995 sündis
KADI LINDA KIISA

Hea seltsiliige või muidu rahvakunstihuviline !

Algusse

Su käes on esimene Leigarite infoleht. Loodetavasti leidsid siit midagi huvitavat ja kasulikku ja tahaksid edaspidigi samasugust (tegelikult ikka paremat) lehte lugeda. Palun aita siis selleks ka ise kaasa. Kui Sul on muljeid (olgu häid või halbu) mõnest Leigarite üritusest või muust rahvakunstisündmusest, kui tahaksid avaldada oma arvamust või kommentaari millegi kohta, kui Sul on edasi anda tähtis teade, siis siin on koht, kust kõik huvilised seda lugeda saavad. Võib ka luuletada ja joonistada! Kui kirjatöö tundub väga õudne, kuid mõtteid on, tule räägi nendest ja mõtleme koos, kuidas neid kirja panna. Lehte saab panna ka isiklikke teateid ja kuulutusi, kuid selleks pead seltsi heaks pisut rahakotti kergendama.
Kõigepealt tuleb aga lahendada suur mure: EI OLE NIME! Järgmine leht võiks juba kanda toredat, vaimukat, omapärast NIME. Mõtle välja ja anna teada!
Allpool olev küsitlusleht on mõeldud täitmiseks, väljalõikamiseks ja tagastamiseks.

TIINA LEEMETS

Küsitlusleht.

Millega võib esimeses lehes rahule jääda?
Mis on puudu või ülearu?
Millised rubriigid ja teemad peaksid Sinu meelest lehes olema (kavandatud on näiteks ürgleigarite ja lasterühma veerg)?
Mida pakud nimeks?

Laula ka !

Algusse

Tuhanded külad, tuhanded talud
laiali Eestimaal.
Sündisid ilma kadunud põlved,
vanavanemad.

Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa,
kuni su küla veel elab,
elad sina ka.

Külvasid vilja, lõikasid vilja
vanavanemad,
tähistaevast vaatasid ilma,
lastele saatust nad.

Lapsed kasvasid, sirgusid suureks,
võõrdusid metsast ja maast,
rebisid lahti põlised juured,
kodudest lahkusid nad.

Rändasid ringi, kandsid kingi
pastelde asemel nad,
otsisid õnne avali silmi,
õnn jäi neil leidmata.

Algusse