Rongkäigu päev – 21. aprill 2018

posted in: Egiptus 2018 reisikiri | 0
Rongkäigu päev, Lemingu saabumise päev

 

 

Hommikud hakkavad siin muutuma rutiinseteks. Pärast hommikusööki algab hommikuprogramm basseini ääres. Tänase kohta on teada, et vesiaeroobika läheb käima kohe kui kõik kohale jõuavad. Ilm on pilvine või vines, palav ei ole, külm ka mitte. Uimerdame, jagame õhtuseid muljeid, pisut. Just siis, kui Kaarel on pilli kätte võtnud ja varbad üle basseini ääre vette lasknud, tuleb kerge vihmasabin. Tormame veest välja, päikesevarjude alla peitu, sama äkki kui algus saabub ka vihmale lõpp. Kodus ütleks, et natuke tibutas. Järgnes taaskord muuseumikava läbimäng vesiaeroobika stiilis. Leigar ei laiskle, vaid teeb trenni ka vabal ajal. Tegelikult tundsimegi pärast jalgades kerget läbiraputamise tunnet.

 

 

Kell 15:00 peaks olema start rongkäigule, lahkume pool tundi hiljem. Meiega koos on bussis alžeerlased. Mingi vile või torupillilaadne pannakse trummide saatel hüürgama. Sajab veidi, kuid oleme bussis vihmavarjus.

 

Istume liiklusummikus. Ainult mootorratturid saavad edasi, ei aita ka tuututamine. Alžeerlased on jätnud oma pillimängu, saab rahus bussi aknast pilte klõpsida. Oleme mingis vanemas linnaosas. Kogu arhitektuur on vaatamisväärsus mitte ilu vaid ekstreemsuse poolest. Meie tähelepanu köidab valgusfoor. Esimene vist, mida siin linnas märkame. See töötab, autod ei sõida hetkel punasega üle (millegipärast arvan, et me ei näe seal tegelikku olukorda).

 

Mootorrataste kõrval on palju inimestest punnis Suzuki väikebusse ja kaubaveoks sobivaid sama firma kastiautosid. Autopark tervikuna vana ja väsinud, inimesed seal sees kas tülpinud ja väsinud või rõõmsalt entusiastlikud, uudishimulikud ja lehvitavad meile. Meie buss teeb selles kaoses tagasipööret. Keegi kedagi läbi ei lase, lihtsalt surutakse oma masin teistest ette. Nüüd pani buss kahele autole silma pilgutamata müraki otsa ja murdis läbi. Head närvid. Ja kohe läheb sõimlemiseks, naiste kisa kõrgetel toonidel, bussijuht paneb uuesti ukse kinni, tema sõiduriist on lihtsalt suurem.

 

Sealsamas on risti jalus keegi noor kutt, kes on tänava serva sättinud oma savipotid müügiks. Ta isegi ei ehmata ega liiguta, kui buss tema suunas libiseb. Nüüd oleme läbi. Tiksume meeter haaval edasi. Seisame. Sõidame. Seisame – ja kui bussist välja saame, oleme jõudnud ühe järjekordse suursuguse pruunikarva hoone ees oleva värava ette, kust algabki rongkäik. See, mis nüüd juhtuma hakkab, on kirjeldamatu, tegelikult.

 

 

Arusaamatul kombel oleme sujuvalt kahekaupa tohutu inimmassi keskel, kõik nad tahavad samal hetkel meiega pilti teha. Kohal on ratsapolitsei, tavaline politsei, korraldajad loomulikult igal pool meie ümber. Kiiresti suunatakse meid rahvamassi seest korraks ühe müüri kõrvale, et anda meile Eesti lipu plakat ja nimesilt. On vaid hetk hinge tõmmata ja juba on meie kõrval korraldajatest inim-turvakett, kes üritavad meid kaitsta pealevalguva rahvahulga leest. Liigume kahekaupa üksteise kannul (sõna otseses mõttes) läbi järgmise müürivärava. Kui me enne müüri ääres aasisime, et vaat, mis tähendab Brad Bitti või mõne muu staari elu, siis nüüd, mis järgnes, oli minu jaoks kindlasti elu kogemus. Meie kõrvale tekkis ka teisele poole turvameestest inimkett. Rahvas ainult surus ja surus peale. Rongkäik suunati kitsasse poodidega ääristatud tänavasse, kuhu kogu inimmass samuti mahtuda tahtis. Meie ees olid rongkäigus poolakad ja taga Alžeeria. Kõik liikusid tihedalt üksteise kannul läbi turvameestest ääristatud prao. Tuneeslased hakkavad vapralt pille puhuma, mis toimub ees, ma ei kuule. Rahvas huilgab, karjub, et pilti teha. Kõnnime Kerstiga kõrvuti kõige lõpus käealt kinni. Meid turvavad selja taga Aivar ja Kaarel. Ühel hetkel saab ka Kaarel pilli kotist välja ja selles hulluses hakkavad kostma armsad kodused viisid. See on psühholoogiliselt väga mõjus – nii kaunite viiside kõlades ei saa ju midagi hullu juhtuda, jõuan mõelda.

Taaskord jõuan tõmmata paralleele eelmiste festivalidega. See oli Brasiilias, kui midagi taolist (1/10 praegusest) juhtus. Tookord oli äkki tekkinud tiheda rahvamassi põhjuseks kaks vastassuunas liikuma hakanud rongkäiku: üks oli meie, festivali rühmade rongkäik, ja teine, kohaliku omavalitsuse valimiskandidaadi toetajate rongkäik. Kahe kolonni “kokkupõrge” oli muidugi rahumeelne ja ilma kisata.

 

 

Aga nüüd edasi. Tänav on pikk ja pikapeale harjun olukorraga. Märkan, et paljud inimesed üritavad meiega kaasa kõndida. Ühel hetkel sekkub politsei jõuliselt ja konkreetselt ühe ülemeelikuks muutunud nooruki provotseerivatele katsetele kaklust korraldada. Litakas vastu pead, paar korralikku raputust ja poiss maas. Kulgeme kord kiiremas, kord aeglasemas tempos. Aeg-ajalt liigub üks turske, meiega üsna sageli tegelev peakorraldaja turvameeste rivi ette ja lükkab neid (st kogu turvameeste rivi) rahva suunas, et meie liikumise teed laiendada. Ja niimoodi mitu korda, mõlemalt poolt meid. Ehmatav, kas tõesti keegi ei vihasta?!

 

 

Lõpp on ootamatu. Oleme jõudnud väikesele väljakule, kui pragu muutub äkki nii kitsaks, et mahume sellest läbi vaid ühekaupa. Korradajad karjuvad meile: “go, go, go … “. Korraks tundub, et asi muutub vist ohtlikuks (praegu rahulikumalt järele mõeldes muutus kaheinimeseline rida üherealiseks ehk kolonn kaks korda pikemaks, paralleel tantsupeo Kellatorniga, kui väljakutäis tantsijaid ühte kitsasse käiku peab mahtuma. Ka siis karjub korraldaja kiiremini, kiiremini …, go, go, …). Hetkel on tunne aga pisut paaniline, nagu see oleks nüüd tõesti viimane võimalus ellu jääda.

 

 

Jõuame esinemise-eelsele ootealale. Korraldajad püüavad meist kohalikke eemale tõrjuda. Võtame ka ise abinõud tarvitusele – meie mehed moodustavad naiste ümber ringi ja me lihtsalt ignoreerime stoiliselt piltnikke (veidi nagu ebaviisakas, aga ainus võimalus mitte ennast liigselt eksponeerida). Katrin tihub vaikselt, tagasihoidlikult, rahunedes …. Otsustame, sellest rongkäigust saadud emotsioonist kirjutab mulle täna igaüks. (Tänasest on saanud ülehomme, aga ma ootan lootusrikkalt ikka veel).

 

 

Lavale pääseme taaskord läbi kitsa turvameestest ümbritsetud prao. Meie isiklikud asjad antakse käigu pealt korraldajate kaela, neid pole kusagile panna. Oma esinemise järjekorda ootame selles praos: läheb India, valmistub Poola, läheb Poola, valmistub Estonia. Oleme juba lava servas, läheb Estonia … ja algab tohutu vaimustunud kisa (tõe huvides tuleb muidugi mainida, et sellise kisa ja vilekooriga lähevad lavale ja tulevad lavalt kõik rühmad). Kolmeminutilise esinemise numbriteks saavad Kirp ja Paigalejäämise polka. Saan lavale. Seekord on Getter lipuga. Esinemine on hoogne ja ilma suuremate apsakateta (kui välja arvata see, et keegi meist lõi tantsu ajal seeliku sabaga Kaarlil mikrofoni eest ära), rahvas elab valjuhäälselt kaasa.

 

 

Esinemise lõppedes peame kiiresti lava piirkonnast lahkuma. Igaühele üks pudel vett, Aivar otsib hõigates Leigarite vappi, mina oma kotti, tohuvabohus selgub, et kõik asjad on olemas, kellegi käes, liigume kiiresti turvalisemasse kohta. Koguneme ja siis hakkab Estonia kolme-nelja turvamehe saatel liikuma mööda kitsaid vanalinna turutänavaid, kuhu, ei tea, mis edasi, ei tea. Turvad paluvad teha teed ka nendel vähestel poodnikel ja turulistel, kes hetkel nendes käikudes juhuslikult viibivad.

 

Meid viiakse ühele väljakule, kus teised rühmad juba ootavad. Meie ja kohalike vahel hoitakse metallist piirdeid. Nende ette sõidavad veerandtunnise ootamise järel bussid.

 

 

Nüüd meenub kõigile, et täna tuleb Alar. Mis kell, kuidas ta hotelli saab? Ah, keegi korraldajatest pidi vastu minema, ah nüüd alles on neil aega sellega tegelema hakata! Keegi tegeleb …

 

 

Alariga kohtume ametlikult pärast õhtusööki toas 318. Kõik on pestud, korralikult riietunud ja ootusärevil. Vahetatakse esimesed viisakusavaldused, avatakse pidulikult kommikarp. Oeh! Lõpuks ometi on kõik kolmteist väikest leigarit koos!

 

Head ööd ütleme taaskord uue päeva alguses.

 

—————————

 

Tänase päeva küsimus eilse kohta suurele ringile on: Mida sa õppisid eilsest päevast?

 

Mari – kui sõbralikud on kohalikud inimesed: läksin filmima Leigarite peakontserdi Kadrelit, otsisin parimat kohta filmimiseks ja üks viiendat kuud rase palestiinlanna pakkus mulle oma tooli, et ma seda kõrgemalt teha saaksin. Pärast seisime kahe tooli peal juba mitmekesi (sh palestiinlanna mees)

 

Getter – alati tuleks rahulikuks jääda, keerulisemates olukordades samuti

 

Aivar –

 

Sirje – päike võtab siin ka siis, kui teda taevas näha pole. Päevituskreem on oluline.

 

Kersti –

 

Merike –

 

Nele –

 

Viljar –

 

Renee –

 

Jaan –

 

Kõiki Egiptuse reisi muljeid saad lugeda siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga