Puhkepäev, lõppkontserdi peaproov – 25. aprill 2018

Puhkepäev, lõppkontserdi peaproov – 25. aprill 2018

posted in: Egiptus 2018 reisikiri | 0

Äratus on äkiline. Heliseb lauatelefon. Seekord ei tule kõne Smolnõist (Viljari tavaline vastus kõnedele), vaid Merike teatab, et poole tunni pärast on kaubanduskeskusesse sõit, taksodega, kas oleme tulemas.

Vaatan kiiresti kella – 10:00. Munad jäävad söömata nii või naa, sest hommikusöök lõpeb kell 10:00, kohvi jõuaks keeta, olemas on ka üks dattel, mille eile vürtspoodnikult pealekauba sain. Lisaks igaks juhuks tavaline tilk kõhurohtu. Sellised on väljavaated hommikuseks kehakinnituseks.

Ilm on hall, telefon näitab Almazah’is 18 kraadi, päeva max 23 kraadi. Avan ettevaatlikult rõduukse. Ilm ei ole külm, kuid paneb kohvrist teksapükse otsima.

Jõuan kohvi rüübata vaid mõned lonksud, tuline ju, kui juba torman lifti poole. Lifte on siin kaks, mõlemad liiguvad väljaspool maja seina ehk kogu ümbrus on näha ja omakorda liftisolijad on näha. Tellin lifti oma korrusele, … hm täna ei olegi seal seda liftipoissi, kes tavaliselt aitab nuppudega (ausalt, see ei ole midagi keerulist), vaid liftis on üks kapuutsis tüüp, seisab harkisjalu seljaga minu poole, pea rinnal. “Guud mooning” ütlen viisakalt sisenedes. Isik seal osutub kes teab millise Aafrika rühma liikmeks, nägu on tuttav. “Guud” … Naeratab. Naeratan vastu. Nõkutab peaga taeva suunas ja pobiseb midagi. Vaatan sinna, kuhu nõkutati. Mina: “Ekskjuusmi? Wat?“ Tema: “Stoooorm” ja pööritab silmi. Taipan ja küsin vastu, et mida see siis peaks siinmail tähendama, milliste ohtude eest tuleks nüüd end kaitsta.? “It’s cold”, vastab tema rahulolevalt, et mind hoiatanud on. “Aaa, tänkjuu” ja olengi liftist väljas. Mõistan, oleme ju Aafrikas. Mind hirmutaks liivatorm, teda külm.

Ootame all fuajees taksosid vähemalt pool tundi (oleksin võinud vabalt kohvi ära juua, nüüd see seisab seal toas ja jahtub). “Kell ei liigu kiiremini kui teda iga minut vaadata”, ütleb Getter veidi tüdinult ja mõttetargalt Viljarile. “Pane kirja, Sirje”, soovitab Merike. Ei pea kaks korda ütlema. Taksosid oleme tellinud kolm. Ootame.

Siinkohal on aega teha veel tagasipõige eilsesse päeva. Meie tuppa 219 saabus lõpuks toateenindus. Ajas põrandal tolmu teise kohta (siin ei kasutata tolmuimejat, põrandat katab punane põrandakate), tühjendas prügikastid, viis minema pesukorvitäie tühje pudeleid. Oma “süü” lunastamiseks tegi tüdrukutele voodisse kaks luike … :) Minu voodissse ei teinud midagi (pole ka mõtet). Käterätikud olid vahetatud, kuid jälle – üks puudu! Mis jama nende rätikutega on?

Hetkegi mõtlemata helistame numbril 5 – Housekeeping. Kutsub, pikalt, vist pole kedagi … “Hallo”, kostub telefonist.
“Hallo, hallooo, wi aaa kooling from the ruum 219. Wi aaa leidis living hier. Wi niid kuikli thrii tauels. Wi niid thrii tauels evri dei.”
Poole tunni pärast saabub hr toateenindus kolme rätikuga. Getter soovitab ühe neist kohe ära peita. See jääb paraku tegemata (mis osutus veaks nagu hiljem selgub).

Saabuvad taksod. Neid on kolm. Igaüks meist maksab 61 raha Merikese kätte. Meid on 13, 3×4=12, st 1 jääb ilma taksota, teen kiired arvutused ja järeldused. Täna jääb aga kaks kohta veel ülegi, sest esimesse taksosse istuvad tagaritta 4 leigarinaist (sh mina).
Reisijad komplekteeritud, alustame sõitu. Jõuame ainult hotelli väravateni kui tekib väike viivitus – püssimees, see Kalašhnikoviga, vaatab autod üle, avab autode pagasiuksed, lõpuks küsitakse Alarilt, mis toas ta elab. Vastus rahuldab politseinikke ja siis alles avatakse väravad, tõmmatakse siil eest ära ja saame minema. Juba mõne aja pärast näeb liiklust teiselt tasandilt, sellelt madalamalt, autode tasandilt. Siis küsin igaks juhuks, mis meie takso kiirus on. 80-90 km/h saan vastuseks. Ringtee piirkonnas on vist “Niilus üle kallaste ajanud”, autod liiguvad ettevaatlikult läbi suure ja sügava veevälja (kanalisatsioon umbes, vihma on muidugi ka vahepeal uuesti sadama hakanud). See veeväli on õhtul kõikide meie bussis olevate rühmade imestuse ja pildistamise objekt, läbime seda päeva jooksul veel kolm korda.

Kaubanduskeskusesse jõudes on tähelepanuväärne, et läbime taas turvakontrolli. Autosid ootavad turvaväravates lisaks relvastatud sõduritele? / politseile? ka teenistuskoerad, saksa lambakoerad. Taas vaadatakse autod üle, avatakse pakiruumid. Kõik korras, liigume edasi. Kaubanduskeskus on suur, nagu nad on igal pool maailmas, kolm korrust, võib võrrelda Ülemistega. Sinna pääsemiseks läbime jälle turvaväravad, kotid valgustatakse läbi. Keskuses on olemas kõik firmad, brändid, mis tavaliselt sellistes kohtades meilgi: Vans, Quicksilver, H&M, Adidas, Quess, Campione spets purjeriietus, Samsonite, Marks&Spencer, Terranova, Ecco, nimekiri lõputu. Võrdleme hindu: meeste kingad Lloyd 200 eurot siin, meil 100 (Alar teab, hinnad arvutatud ümber eurodesse).

Alar, kelle hobiks on automudelite kogumine juba 50 aastat, uurib nõutult araabiakeelseid silte ja mõistatab mastaape, sest vaja on kindlalt toodet, mis vastaks mõõtudele 1:43. Ost jääb ära. Jaan on meie juurest läinud oma teed, otsime toiduosakonda ja leiame selle lõpuks I korruselt. Eestlasi huvitavad tooted on halvaa (seda viiakse nüüd vist külakostiks kõikidesse kodudesse), rosinad, tee, kompvekid, tordikaunistused; ikka lastele ja lastelastele midagi, emale, isale, vanaema ja vanaisa ei saa ka ilma jätta, naabrilastele ja sõbrale ja töökaaslastele ja kellele veel ei oskagi kõiki üles lugeda. Kuid üks on kindel, kedagi pole pikal reisil unustatud.

Kaubad koos – koguneme kaubanduskeskuse ette varju alla taksosid ootama. Sajab ladinal. Meie autod on ammu kohal, kuid me ei tea, et need just meid ootavad. Tuttav autojuht annab siiski märku “Come please!”. Sõidame koju (veider, juba tunneme koduselt) umbes 15 minutit.

Hotelli ees hakkab tavapärane turvaprotseduur ainult tagurpidi: siil eest ära, metallvärav lahti, relvastatud tegelane tõstab pagasiruumi luugi korraks üles. OK, võime minna. Hotellis sama protseduur teistsuguses võtmes: mobla ja tahvel kotist välja, kotid turvakontrolli lindile, ise liigud turvaväravasse, kuid STOPP. Kilekotid toidukraamiga antakse meile siiski tagasi, kuna toitu ei pea sellest aparaadist läbi laskma.

Viime kiiresti kaubad tuppa. Hr toateenindus on parajasti jõudnud meie ukse taha ja on meie päralejõudmisest veidi segaduses. Teades kui keeruline on olnud teda meile saada, põgeneme ise kiiresti eest ära, et inimene saaks rahus oma tööd teha.

Meie hotelli restorani (no söökla on imelik öelda) kõrval on väike müügipunkt. Äsjasest ostuhullusest rahunemata leigarid tunglevad kitsas poekeses viimaseid oste tehes, sealhulgas ka mina, kuigi endal pole rahagi kaasas, kõik jäi tuppa. Lähen siis korraks mina üles ja näen, et toateenindus on lõpetanud. Seekord on kaks luike ainult Mari voodis ja toateenindajast osavnäpp on kasutanud nüüd käterätikuid (eelmisel korral voodilinu). Aimates halba, lähen ärevalt vannituppa, kuid rahunen kohe, seal on kenasti kokku pakitult kaks käterätikut (2 rätikut luiges, kaks vannitoas, seega kolme peale neli rätikut. Super!)

Lähen uuesti alla müügipunkti ja maksan dollarites oma kauba eest. Huvitav, müüja palub seda teha nii, et keegi ei näeks.
Kohtun Mariga ja läheme koos üles oma tuppa 219. Näitan vaimustunult Marile tema voodisse tekitatud luigepaari (muuseas unustasin mainida, et luikedele olid Mari päikeseprillidki pähe pandud) ja kutsun võidukalt ka vannitoa käterätikuid vaatama. Ja uskuge, neid ei ole, neid tõesti ei ole enam vannitoas. Ma ei ole hulluks läinud! Ma ei valeta praegu, et asja põnevamaks teha. Mida ei ole, seda ei ole!
Need ON Egiptuse jumalad meiega mängimas!!! Samal hetkel torman koridori lootuses leida hr toateenindust. Ja seal ta ongi õndsa mesimagusa naeratusega …, saan oma rätiku ja kaon. Toas võtan ühe luige kaenlasse ja lähen ujuma. Läheme ikka koos Mariga, ta kohe ei saa veeta. Lõuna ajal tundis üks hotelli asjapulk sööklas huvi, kuidas me külmaga toime tuleme. Ikka ujudes ja karastades!

Kell on praegu 17:40. Sõidame lõppkontserdi peaproovi. Ilm on täiesti käest ära. Taamal on näha tumedaid pilvi. Storm, nagu aafriklane liftis ütles. Huvitaval kombel on siinne tormipilv kollakas-pruunika tooniga. Liivatorm? Mingi tormiline oli eile õhtul ka meie hotelli rõdudele oma jälgi jätnud. Laekunud raportite järgi oli kõikidel rõdudel olnud näha liiva ja tolmu kontsentratsiooni olulist tõusu. Mari kuivama pandud bikiinid vedelesid põrandal ja vajasid üle loputamist, toast 323 (Merike, Nele, Katrin) anti teada katki läinud lambist (arusaamatu, miks neil üldse põrandalamp rõdul oli?).

Meie toas läks katki suur aknaklaas. Magan selle kõrval ja viimati hotellist lahkudes oli see täiesti terve. Aga et kõik ausalt ära rääkida, siis tuleks tunnistada, et klaas läks katki sõna otseses mõttes meie endi silme all LIHTSALT NIISAMA. Olin toas üksi, rõdu uks oli avatud. Kuulen, et koputatakse toa uksele. Turvalisuse mõttes pole paha küsida, kes seal on? “Getter”, kõlab vastuseks. Avan ukse ja lasen sisse ka Renee, astume kolmekesi siis veel mõned sammud toa suunas ja siis see juhtuski: aknaklaas kärises peab ütlema väga huvitava raginaga meie silme ees katki, üle terve klaasi. Palun nüüd, professorid, öelge, millega oli tegu? Esialgsed hüpoteesid on järgmised: Egiptuse jumalad, vaarao needus, Osiris, Seth – kõik läbisegi. Ootame pakkumisi. Nüüd on meil katkine aken, aga pole selle üle veel igaks juhuks retseptsiooni kaebama läinud. Seal tuleks öelda, et torm tegi.

18:35 jõuame proovipaika. See on seesama koht, kus esimesel õhtul toimus avakontserdi proov. Vihma sajab, õnneks viiakse meid seekord katuse alla. Üles on seatud pisike lava, veel pisem, kui esimesel õhtul. Jaan teatab esinemise kava: Mustlane ja Kiitsakas, Kaarassiim, Naiste pulgavõistlus. Proov algab 18:40. Ei saa aru, kes on laval, dressides tantsijate päritolumaast ei saa sotti. Proovi edenedas selgub, et kõik rühmad peavad kasutama ühte muusikat selle järgi oma tantsu tantsides. Mis see siis võiks meil olla? Kas asjata panime oma kava paika? Mõtleme, Alar pakub selleks tantsuks Tõmba-Jüri. Keegi arvab, et ka Reinlender sobib selle muusikaga.

“Estooniaaaaaa” … – kõlab korraga, ajame soojendusdressid seljast ja kiirustame hanereas lavale. Koha peale jõudes selgub, et pole ka Reinlendrit vaja. Meie oma eesti tants seisneb ainult ühele ja teisele jalale tammumises. Mõtleme vist üle. Kokkuvõttes oli tegemist ainult kontserdi finaali prooviga. Oma kolme minutit saame näidata homme kontserdieelses proovis, mis algab kell 16:00. Leigar peab aga enne seda hommikul kell 10:30 Jaani korraldusel hotellis oma kolme minutit harjutama minema. See fakt avaldatakse õhtuses lõpuringis ja ei kuulu vastuvaidlemisele.

Praegu on kell 20:30 ja proovi lõpuosas käib pildistamine. See seisneb selles, et kõik grupid rivistatakse üles, antakse hoida festivali plakat. Kõik rühmad saavad kätte festivalil osalemise sertifikaadi (vaatame ja uurime seda pärast bussis kõik härduse ja pühaliku tundega). Iga grupi pildile tuleb ka pealavastaja. Nagu mingi omamoodi paraadfoto. Kahju, kuid meil ei ole rahvarõivaid (õnneks sinised särgid märkasime selga panna), meil ei ole Eesti lippu, meil ei ole Leigarite lippu, meil ei ole Leigarite vappi. Kõik need üliolulised atribuudid ripuvad hotellis riidepuudel või lebavad kasutult kohvrites.

22:38 oleme ruumis 323 päevast kokkuvõtet tegemas. Mr Mjae on hoolitsenud suupiste eest, nimelt turult on ostetud tohutu suur arbuus (täpsuse huvides 40 raha eest ca 15 kilo, Kersti võrdleb veeämbri raskusega). Täna oli õhtusöögiks jälle kuiv pajukas, milline pettumus! Enamik meist saia ei taha, seetõttu on arbuusil hea minek. Noored lõõbivad, vanad kuulavad. Teemaks võetakse leigarite nimekaardid/visiitkaardid. Alar: “Kellel on kalligraafiline käekiri? Võiks raamatutesse kirjutada meie aadressid.” Merike: “Öelge tekst” Alar otsib nutitelefonist, “Krt netti ei ole, jälle hakib. Panka ei saa, kuhugi ei saa. Aa, tuli: Folklore Society Leigarid, leigarid@leigarid.ee, Kaarna 29a Tallinn 10620. Merike võtab löögi enda peale ja lubab hommikuks valmis kirjutada. Noored on juba lahkunud igaõhtusele uurimisretkele.

Lühike tagasisidering
Jaan – pood oli igav, mul on kaalupiirang, ma ei saanud midagi osta.
Katrin – Starbucksi kohv ei kõlba siin kuhugi
Nele – leidsin seal väga hea raamatupoe, suurepärased lasteraamatud inglise keeles
Aivar – kõik poed olid täna väga kallid
Kersti – seal me nägime valgeid inimesi ka, mind hämmastas turvasüsteem, eelmisest poest saadud kilekotid klammerdati toidupoe sissepääsu juures kinni.
Alar – suur, läikiv, inimtühi, kallim kui Eestis
Viljar – täna oli ideaalne hommik, sai rahulikult joosta, nagu ideaalne Eesti suvi. Täna tuli maha Kairo vihm, mis sajab 3 x aastas. Sadas hommikul, lõuna ajal, õhtul, ka eile, isegi äikest nägime.
Sirje – müstika nende rätikutega

Arutame veel luigeküsimust. Näitame vastastikku pilte erinevatest luigešedöövritest. Neid valmistatakse linadest, käterätikutest, kaunistatakse klientide isiklike asjadega nagu näiteks päikeseprillide, kaelasallide, pükste jms.

Jaan saab väikese tüki eilsest sünnipäevatordi kaunistusest … “Miks mina ei näe reisikirja?” Arutame siis Jaani personaalküsimust. Miks ta ei ole Leigarite FB grupis? Kas sa üldse oled leigar? Kõik haaravad telefonid ja hakkavad Jaani sõbraks kutsuma. Viljar: minul näitab, et ta juba on liige ….

Rohkem kui 24 tunni pärast lahkume siit jäädavalt.

Kõiki Egiptuse reisi muljeid saad lugeda siit.

Leave a Reply