Puhkepäev kodus – 29. aprill 2018

posted in: Egiptus 2018 reisikiri | 0

Kell on 12:38 kui saan sõnumi:

Kaarel: Hei! Ma jäin võlgu. Aga parem hilja kui varem ja ma väga loodan, et te saate teksti ikkagi üles panna lehele nii kohe saadan.

Siin ta siis on – Kaarli “võlg” ehk “Festival “nagu pommirünnak” (selgituseks, et tegemist on tekstiga, mida Kaarel lubas kirjutada festivali teise päeva kohta):

Festivali algus oli kena, nagu kirjeldasid ka kõige esimesed postitused: hotell on kena, festivalil on küllaltki palju erinevaid esinejaid, võib arvata, et publikut tuleb ka, transporditakse meid kenasti edasi-tagasi ja söök on peaaegu nagu kodus. Väga palju tühja ootamist festivalil ei ole, mistahes teave tuleb mõistlikult ehk esimese päeva järel võib oodata head festivali. Leitud on ka juba esimesed sõbrad ja kontaktid ning tehtud esimesed naljad, seekord sain esimesena suhtlema palestiinlastega, kes mu ajateenistuse ajal ostetud pruunikas-mustas sallis leidsid tuttavaid motiive. Paar sõna ja muret õlle pärast saab vahetatud ka mõne bulgaarlasega.

Heale algusele järgnes aga väike pauk – väike umbes-kombes kaheksatunnine proov (hotelliuksest väljaastumise ja tagasi hotelli jõudmise vahe ca 9 tundi ega ausalt öeldes täpselt kella ei vaadanud, ei olnud sel hetkel enam oluline). Mida see aga tegelikult tähendas? Absoluutselt kõik rühmad viidi korraga proovipaika, misjärel kõik tegid üksteise järel oma proovi ja ootasid lõppu ning koos koju. Esmapilgul olin isegi küllaltki üllatunud, sest jäi mulje nagu mingit teavet ei liiguks, kogu aeg oleme ooteasendis kohe valmis lavale tormama, süüa ei saa, juua antakse pudel vett. Ei tea kas tualettigi minna, sest äkki peab minema pilli mängima. Sama emotsiooniga olid proovis ka bulgaarlased, palestiinlastel kukkus lõpuks lausa lava peal üks tüdruk kokku. Kindlasti väga kurnav neile, kelle festivalikogemus on väiksemavõitu. Kogenum leigar juba teab paremini, kuidas sellega hakkama saada, kuid väsitav ka neile.

Tagasiteel bussis jäi mind kummitama aga üks fraas, ma kahjuks ei mäleta ega pole ka oluline kes seda ütles, kuid fraasi sõnastus kõlas enam vähem stiilis „väga egoistlik korraldus”. Seejärel hakkasin ketrama mälus, kas ma mõnelt festivalilt mäletan selliseid proove või millised pikad festivalipäevad ma üldse oma mälust suudan taastada. Leigarite ja teiste rühmadega on viimase umbes kombes viieteistkümne aasta jooksul käidud päris mitmel välisfestivalil, lisaks on ka Eestis osaletud väga eripalgelistel festivalidel (mõtteainet pikaks bussisõiduks ühesõnaga jagus). Toetan mõtiskledes pea vastu bussiakent ning sulgen visualiseerimiseks silmad ja kohe lõid silme ette meie omad ja kallid tantsupeod. Kohati hullumeelsed graafikud, sealjuures toimuvad proovid enamasti härra Murphy seaduste tõttu kas lauskuumas või paduvihmas – sellest hoolimata ei kurda väga keegi või kui, siis ainult moepärast. Järelikult ei ole asi enamasti pikkades proovides, rasketes tingimustes, vaid milleski muus – äkki näiteks selguses, mida ja miks tehakse, kui kaua veel umbmääraseltki võiks minna (ei ole vahet kui täpselt, andke mingi aeg ja siis vaatame edasi). Kuid kui kõik on võõrkeelne ja teavet pole, on raske olla ka positiivselt meelestatud ja tekivadki küsimused – kas hotellis pärast süüa ikka saab, tahaks õlut, teeks väikse une äkki vahepeal, kelle järgi me ootame, kas kiiremini ei saaks, mis me veel tegema peame, jeebus millal hommikul me minema peame kuhugi juba?

Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et kohalikel oli kogu vajalik teave olemas ja erinevalt paljudest festivalidest, kust leigarid tunnevad ja mäletavad ning räägivad siiamaani legende bonnedest stiilis “I dont know. I will ask”, oli igasugune teave kättesaadav – lihtsalt ole mees ja mine ning küsi ja sulle öeldakse kõik täpselt mis, kus ja millal. Ei pea isegi kaks korda küsima, piisab täiesti ühest korrast. Tundub, et selles kultuuriruumis tulebki lihtsalt selgroog sirgemana hoida ja natukene jõulisemalt ennast pildile mängida kui me oleme oma hõreda asustusega külmas kliimas harjunud. Midagi sellist muidugi, et oleksid hommikused briifingud või sarnast, minu teada ei olnud. Seda võibolla iseloomustab ka festivali loomingulise juhi käitumine, autoritaarne, konkreetne tegelane, kes siiski tundis oma piire – tantsu- ja muusikaseadeid arranžeeris ta siiski ümber vaid rühmadel, kes on pärit naabruskonnast ning kelle repertuaariga ta enam-vähem tuttav on – sellest vaatevinklist minu lugupidamine. Väga erakordne oli individuaalselt minu jaoks see, kuidas ta suutis panna kõik rühmad kinni pidama 3 minuti reeglist – ükski rühm ei tohtinud esineda kauem kui kolm minutit. Nõudes selle reegli täitmist naeruväärsuse piiri kompava täpsusega tagas ta, et ka rühmad teatud Aasia ja Aafrika riikidest täitsid seda reeglit ning seda pole minu silmad veel ühelgi lõunamaisel festivalil näinud. Osaliselt on asi seotud olukorraga, kus nende jaoks on esinemisnumber teinekord terviklik etendus, lugu mida jutustatakse, ja seda nende piires mõistuspäraselt jaotada ei ole võimalik. Võrdluseks võiks üritada ette kujutada olukorda, kus leigarid peaksid näiteks valima välja ja esitama kolm motiivi kahe paari kadrelist. Vahemärkus – mõned leigarid ehk mäletavad festivali Türkmenistanis, kus Nigeeria rühm esines muhedalt 15 minuti asemel poolteist tundi ja jutustas selle jooksul ära terve muinasjutu.

Samas oma naeruväärsuses oli kohalik „härra koorijuht” hea õppematerjal algajale juhile, sest ta ei olnud siiski kunagi pahatahtlik ega tujukas ning mõned üksikud verbaalsed fopaad andestati seetõttu küllaltki kergelt ja mõnestki tema väljendist sai küllalt kiirelt käibefraas – näiteks kui hiinlased kuulsid kahekümnendat korda, et nende algus on „not okay. Again”, või kui ta soovis muusikas hingestatust musta maagia kontekstis kõhedust tekitava fraasiga „I need one more soul”. Tegelikult on siit ka laiem järeldus seetõttu suhteliselt lihtne – täpselt samasugune võib ju olla ka leigar. Vahel on leigar natukene kuri, teinekord tsipa väsinud ja võibolla ka toriseb, kuid kui temaga käitutakse lugupidavalt, siis õige leigar vastab alati hoolivusega, on tähelepanelik, annab hea meelega ära kasvõi oma viimase jäätise ja teeb ruumi lamamistoolil basseini ääres.”

16:08 näen postkastis veel ühte kirja: “Tere! Vabandust, et ei suutnud õigeks ajaks midagi kirja panna. Reisi viimane päev oli minu jaoks kõige raskem. Reis üldiselt saab minult hindeks 4. Põhjuseks pingeline õhkkond. Tervitustega, Jaan”

Nüüd on reisikiri lõpetatud!

Sirje Kaljula

 Kõiki Egiptuse reisi muljeid saad lugeda siit.

Leave a Reply