Muuseumipäev, Merikese sünnipäev – 23. aprill 2018

posted in: Egiptus 2018 reisikiri | 0
Otsustasin juba õhtul, et rohkem ma enam ei söö. Ka tüdrukud arvasid, et hommikusöögi võiks vahele jätta. Keedan kohvivee (üliõige otsus oli kaasa võtta pakk kohvi ja presstass, siin pakutakse hommikuti lahustuvat kohvi). Loobun seekord siis ka munadest.
Vajan hädasti kohalikku raha, sest muuseumipilet maksab 120, lisaks tuleks juurde maksta muuseumis muumiate vaatamise ja pildistamise eest. Naelad, need egiptuse omad, tuleb anda Jaanile.
Raha saab vahetada hotelli retseptsioonis, kuid seal selgub, et alles pärast kella ühte. Seega, nüüd on näpud põhjas. Kell 9:00 on kogunemine. Ilm on rutiinselt hägune, sooja 19 kraadi, päeva jooksul tõotab tulla 27 kraadi.
Rahapuudus on peaaegu kõigil. Jaan on avanud kontori otse fuajees, üritades sotti saada kohaliku raha kupüüridest. Sularahas arveldamine on meile kõigile keeruliseks muutunud.
Käib leigarite tavapärane lõõp. Õhtul (öösel) on käidud hotelli hiiglasliku alaga tutvumas (loodeti leida kohvikut?!?). Tüdrukud jõudsid tuppa üle südaöö. Kui Mari pessu läks, tuli elektrikatkestus. See tähendas, et ka vett enam ei olnud … Häire oli umbes 10 minutit, kogu hotell oli pime. Õnneks ei jõudnud Mari oma pead sisse seebitada (oluline on see sellepärast, et ta teeb seda igal õhtul).
Kell on 9:17. Egiptuse täpsus. Hakkame liikuma. Bussisõidud siin on tavaliselt pikad ja muutunud päeva huvitavaks, mitte tüütuks osaks. Alar annab teada oma esmamuljetest: tundub, et teed on eraldi tase. Teed on korras. See ei kehti kõnniteede kohta. On üllatav, kui palju on erinevatel tasapindadel teid. Väga pikad ümbersõidud.
Sõidame hetkel teede 2. korrusel. Meie all on täpselt samas suunas kulgev tee ja see ei ole mitte maapinnal, vaid nn 1. korrusel. Mingi omaette teema on reklaamiga: reklaamtahvlite mõõdud on mõõtmatud – 10x10m; 15x20m, veelgi suuremad, pikemad, kõrgemad. Neid on igal pool – majade katustel, mitmetasandiliste teede kõrval kõrgete kapitaalsete selleks otstarbeks ehitatud postamentide otsas. Millal ja kuidas neid reklaame vahetatakse, on arusaamatu. Reklaamitakse euroopalikku tarbimiskultuuri, elustiili. Tuttavad teemad, firmad, brändid. Globaliseerumine.
Jõuame muuseumisse 10:30. Aega antakse 2 tundi, pildistada ei tohi. Läbime 2 korda turvaväravad. Asjad otsitakse läbi. Kaamerad konfiskeeritakse (Jaan, Nele) kui ei ole eraldi piletit ostetud. NB! Egiptuse Rahvusmuuseumis on “karm kord” – veelkord – kaamerad korjatakse ära, kuid telefonid jäävad, sh minu iPad.
Sarkofaagid, matmiskambrid, kujukesed, sambad, büstid, kuningas, kes ehitas esimese püramiidi, Tutanhamon, seda on väga, väga, väga palju, kõik Gizast. Kõike lihtsalt ei jõua pildistada. Kahe tunni pärast oleme poes. Veel mõned kiired ostud ja siis jälle bussi. Ootame ärasõitu. Kell on 12:46.
Sõidu ajal selgub õhtune esinemispaik, mis on seesama rongkäigu järgne lava.
Lõuna, siesta, rammestus, tunnen õudusega, et igavaks kisub. Peaksime toast lahkuma, sest toateenindus oli käinud teatamas, et ta tuleb umbes poole tunni pärast. Teen kohvi ja kaon sellega basseini äärde. Mari, meie tõeline veeloom, on kohe kaasas. Raamat, mida alles loeti, läheb plaksuga kinni. Õnneks suplus karges vees lööb elu käima. Jaan jääb viimasena vette. Sudaani poisid, kes vees möllavad, hakkavad vees meie veeaeroobika põhisamme harjutama.
Toateenindus siiski ei käinud. Nüüd on meil põhjust nuriseda: meie toas ei ole tooli (teistel on), meie rõdul on üks tool (teistel kaks), MEIE TUBA EI KORISTATA JUBA KOLMANDT PÄEVA! Muidugi, ega sellest ju midagi muud hirmsat ei ole kui et prügikast veepudelite tõttu üle hakkab ajama. Olen ka sellele probleemile juba eelmisel õhtul lahenduse leidnud ladustades nad kõik musta pesu korvi (selline asjandus on vannitoas täiesti olemas). See tundub ka loogiline, oleme ju harjunud prügi sorteerima. Käterätikud läksid meil ka täna sassi, võiks ükskord ometi vahetada (hea, et nad üldse olemas on, Mehhikos oleksime kord isegi aluslinu kasutanud).
Esitame Mariga enne esinemisele minekut retseptsioonis “ametliku” kaebuse: ladies ruumist 219 vajavad toateenindust ja prügivedu iga päev. Korras, tehtud, võime lootusrikkalt esinema sõita.
Üllatus, Jaan teeb bussis uue kava. Allume vastuvaidlematult. Kadrel jääb ära, seda ongi juba palju ekspluateeritud. Ka Kolmõgeski jääb ära, asemele Paigeljäämise polka. Sobib. Saan aru, et rahvaga teeme Kalamiest. Eks näeb, mis sellest saab.
Ja nüüd tuleb salajane info, millest ei tohi ühele asjaosalisele meie seast täna piuksugi välja imbuda. Aivar ja Kaarel on tellinud õhtuks hotelli köögist tordi, mis nõuab igaühe rahalist panust (ma kujutan ette, kui magus see on, kõik koogid, mida siin magustoiduks pakutakse on nii magusad, et kurgus hakkab kipitama). Oleme hommikul muidugi Merikest kõik eraviisiliselt õnnitlenud, kallistanud, FBs õnne soovinud, ainult sünnipäevalaul veel laulmata ja tort söömata. See on vast alles üllatus! :)
Sõidame. Üha rohkem teeb buss ummikute tõttu peatusi. Hämardub. Läheneme rongkäigu piirkonnale. Kaarel võtab juba pilli välja ja hakkab ARMSAID MEIE LUGUSID mängima. Psühholoogiline ennetustöö alaku!
Täna on aga kõik väga rahulik. Buss peatub sellel platsil, kus rongkäigu päeval meid lõpuks peale võttis ja ära viis. Kulgeme läbi nendesamade tänavate, mida mööda paar päeva tagasi salaja “põgenesime”. Märkan isegi samu vanamehi-poodnikke (või on nad lihtsalt kõik ühte nägu), klõpsime pilte nagu tavalised turistid. Esinemise väljak on esialgu päris hõre, kell on seitse. Kaarel teeb soundchecki, mille peale kostub ootamatult tugev vaimustushüüe. Massid on siiski juba kogunema hakanud!
Jaan kiirustab mu juurde, Sirje, Sirje pane kirja: “Siin toimub kauplemine igal pool, igal tasandil, igas olukorras (ah ah haa). Minu juurde tuli korraldaja ja küsis, kas me teeme täna 20 või 30 minutit? Mina ütlen, et me ju leppisime eile kokku, et 30 minutit, aga tema jälle, et aga siis kas ikka tõesti 20 või 30 minutit. Ega ometi mitte 20 minutit. Ise nii väga lootes, et me ikka teeme 30 minutit”. Imeline rahvas!
Täna esineme esimesena. Saame Jaanilt veelkord täpsustavaid näpunäiteid. Kalamies ei tule publikuga. Aivar laiab siin netiga. Tänasest on tal kohaliku 40 raha eest (jube odav!) ostetud SIM-kaart 1,6 GBga. Sellest peaks piisama uhkelt reisi lõpuni. Ülejäänud sõltume endiselt hotelli võimalustest. Aivar saab range ülesande kodumaale reisipilte saata. Seda ta lubab.
Aega on jäänud 8 minutit. Keskendume. Seome veelkord vööd. Naised peidavad oma “mängu” (loe: kaaruspulgad) kotti. Jaan kutsub tüdrukud “korrale” – hoidke energiat esinemiseks! Kõik olgu kontrolli all.
Kuidas esinemine läks?
Jaan: “Täna oli palju emotsionaalsem ja vabam olla. Publik oli väga nauditav. Eilne vaataja oli konservatiivne, täna esinesime pikema kavaga Egiptuse rahvale, kes võttis meid väga soojalt vastu. (Jaan andis hetk tagasi intervjuu ka Kairo TV kanal ühele. Küsiti, kuidas on “palju õnne” eesti keeles. Kas me Eestis tunneme Mohhammed Salah’it? Jaan küsis vastu, kas nad tunnevad Ragnar Klavanit. Selle peale operaator pidi kaamera käest pillama, nii erutatud oli mees äratundmisrõõmust. Hõiskas “Liverpool, Liverpool!””
Tänane päevakangelane Merike: “Mulle väga meeldis, ei oska praegu midagi asjalikku öelda. Vabanemise tunne, ei olnud enam ebamugavat krampi. Esinemise lõpp oli väga suur üllatus (selgitus – Kairo laulis Merikesele sünnipäevalaulu: Häpi böötei tuu juuuu …. :) No kellele veel on Egiptuse rahvas niimoodi õnne soovinud?!?). Publik oli väga meeldiv, ei anna võrreldagi sellega, mis siin paar päeva enne oli, (parandab sõnastust), ei taha öelda, et siis publik halb oleks olnud, aga kramp oli küll pärast rongkäiku sees.” Siinkohal jääb meie esinemisjärgne lavatagune dialoog pooleli, sest Merikesele tuuakse tundmatuks jääda soovinud poodniku poolt sünnipäevakingitus – elegantne Egiptuse stiilis käekott. Kas tõesti salajane austaja? Mõni kohe oskab õigel ajal sündida!
Läbi pilkaselt pimeda öö sõidame hotelli. Linn on valgustatud, kiirtee väga heas korras, laiad korrastatud teeääred, kolemajade puudumine, valgustatud hiiglaslikud reklaamid, mingi kaunis ja hiiglasliku territooriumiga hoone – kas tõesti on Kairol ka ilusam nägu, taban end mõttelt.
Teeme lõpuringi. Jaan annab teada, et nüüd marss sööma, siis vahetatagu toas riided ja seejärel algab Leigarite õpituba hotelli fuajees. Käsk on käsk. Ah jaa, muidugi laulame ka Merikesele sünnipäevalaulu ja õnnitleme-kallistame nii, nagu näeks teda täna alles esimest korda. Kell on 22:30.
Hiline söömine buffee lauas ei erine kunagi eriti lõunasöögist: ikka kana, loomaliha, kartulid, juurikad, spagetid, salatid, koogid, meloni- ja apelsinilõigud. Tänane õhtusöök on eriline – hotelli kokad toovad kohale Merikesele valmistatud spetsiaalse sünnipäevatordi … Jahmatus on suur. Merikesele tulevad pisarad silma, pühib neid vapralt, näha, et väga liigutatud. Meie jahmatus on ka üsna suur, sest tort on suur … Tellitud sai see ju ainult 13-le inimesele! Aga keegi ei osanud arvata, et tort on vähemalt 20 cm kõrgune! Igatahes pärast seda, kui kõik on oma torditüki söönud, jagatakse ülejäänud tort koka poolt kolme suurde tordikarpi ja antakse Merikesele pidulikult tuppa külmkappi viimiseks kaasa.
Kõiki Egiptuse reisi muljeid saad lugeda siit.

Leave a Reply