Kojusõit, kokkuvõtted ja lõppsõna – 27. aprill 2018

posted in: Egiptus 2018 reisikiri | 0
Kell on 4:20 ja Leigarite Egiptuse-reisi trupp õnnelikult jõudnud Lufthansa lennuki pardale liinil 585 Kairo-Frankfurt. Hakkab juba kergelt valgeks minema, kui lennuk õhku tõuseb. Kairo kohal on ilm selge ja tuledesäras linn lehvitab meile. Hüvasti Egiptuse jumalad ja Kairo! Olid suurepärased 10 päeva täis põnevaid kohtumisi, avastamisrõõmu, seiklusi. Annan festivalile 10 punktist 10 punkti, Egiptuse inimestele, nende rõõmsameelsusele ja külalislahkusele 10 punkti, annan reisile 10 punkti.

Kairost edasi on juba pilvine ja ei näe enam midagi. Algab lend üle Vahemere.

Ärkan Alpide kohal. Tegelikult ei ärka, sest ei ole magama jäänudki. Kael on kange, istmed ka ebamugavad. Kell on 8:14. Kõik ümberringi magavad või teesklevad magamist.

Mõtlen üha julgemalt ja veendunumalt, et mulle see reis väga meeldis: puhkus, veidike tantsu, hea söök, vahvad inimesed ja eelkõige ülihuvitav festival. Ma ei osanud midagi nii põnevat oodata. On hea meel, et tegelikkus ületas ootusi positiivses suunas. Nii palju huvitavaid rühmi Aafrikast, Aasiast, nende laulud, tants ja pillimäng – igatsugu sorti trummid ja viled, tamburiinilaadsed ja veel igasugused muud instrumendid, millele ei oska nimegi anda. Põnev! Ma poleks osanud oodata, et see mind nii vaimustab.

Tagantjärele võib öelda, et festival oli korraldatud vastuvõtjate poolt igas mõttes nende parimate võimaluste järgi:

  1. Egiptuse täpsus – see oli alati umbes veerand, nojah võib-olla kuni pool tundi hilisem ette antud kellaajast, aga kui bussid ette tulid, oli kohe minek. Võimalik, et olen mingis mõttes tolerantsemaks muutunud. Samasugust “täpsust” on kohatud ka eelmistel st läänepoolkera festvalidel.
  2. Need puuduvad rätikud, tekikotid, wc-paber – no ja mis siis, see andis elule lõppkokkuvõttes ainult vürtsi juurde ja oli hotelli teema (siinkohal meenub – Merikese palvel lisan täpsustuse, et toast 323 oli käidud paaril korral kambakesi 0-korruse tualettruumidest eluliselt olulisi rulle näppamas (mis tore sõnakasutus!). Tuleb mainida, et ka 219 omab  taolist kogemust, kuigi koht oli toateeninduse käru koridori peal ja hr toateenindust ennast lihtsalt ei olnud sel hetkel seda käru seal kohapeal passimas.
  3. Programmi ja info puudumine – hämmastaval kombel kõik toimis ju ka ilma nendeta. See oli sõnum: “Sa oled puhkusel, ära mõtle ja muretse, lase end üllatada.” Järgmise päeva põhipunktid ja kellaajad olid ju igaks õhtuks enam-vähem teada.
  4. Me olime väga-väga turvatud. Egiptus oli oma parimad pojad meid kaitsma saatnud. Turvamehed ja sõdurid olid kõikjal väga sõbralikud. Kui  riigis on korra hoidmiseks selliseid ettevaatusabinõusid vaja, siis järelikult minusuguse turisti kaitsmiseks on seda vaja ja ma ei protesteeri. Me ei tunne kohalikke olusid üldse. Siinkohal meenub taas üks seik, millest esialgu ei olnud kavas kirjutada. Mul isiklikult õnnestus kogeda ehk pealt näha pimedal õhtusel Kairo vihmast märjal porisel turutänaval meestevahelise tärkava tänavakakluse algust. Pinge oli õhus tohutu, elekter särises, nad lähevad ülikiiresti “keema”, juba oli suur noorukite- ja meestejõuk abiks asja klaarimas. Täpselt nii, nagu Kaidi rääkis – kui kusagil tekib kahe inimese vahel tüli, kaklus, siis ülejäänud meeste jõuk käratseb kahe ümber aidates “rahumeelselt” probleemi lahendada. Me Alariga igaks juhuks pärast kiire ostu tegemist põgenesime sealt jooksuga. Ja siit nüüd õpetus: 1) kohe juhtub, kui rajalt kõrvale astud, kuigi ei usu, 2) parem karta kui kahetseda.
  5. Meie oma suur kärgpere – me õppisime sellel reisil üksteist lähemalt tundma, nii üht kui teist, jah, ka teist, kuid see ei ole midagi erilist. Igal reisil kujuneb välja uus grupp, kus liikmed omavahelisi piire kompavad. Kui juhtub midagi, siis iga uus kogemus rikastab, õpetab, teeb meid targemaks. Võtkem kaasa parim ja olgem rõõmsad kordaläinust. Meie suur, tore ja üllatusi täis kärgpere!
  6. Ja lõpuks see imeline Kairo kogu oma aususes ja alastuses, uhkuses ja häbis, tões ja õiguses, kirjutatud ja kirjutamata reeglitega, oma heade ja veel paremate inimestega. Aitäh, et lasid ennast näha sellisena nagu oled!

10:05 algab reisi viimane etapp, lend Frankfurt-Tallinn. Kõik on õnnelikult pardal. Tallinna Lennujaamas täname meie reisi viimases lõpuringis Jaani, Alarit ja Merikest, kes kogu reisi raskust ja pinget oma õblukestel õlgadel kandsid. Nad saavad Egiptuse taldrikud ja siis kõlab:

“Sõber ära väääsi, rändamise hooos,

anna mulle käääsi, lähme üheskoooos. 1-2-1-2 ….”

Millised suurepärased sõnad meie reiside lõpetuseks pea juba 50 aastat …

——————

Tagasisideringi alustame juba lennukis. Kahjuks Nele ja Jaan tukuvad (äkki isegi magavad, ei hakka praegu segama), Renee, tüdrukud, Mr ja Mrs Mjaed istuvad eespool, ei tea kus, ei lähe sinna kitsasse istmetevahelisse käiku turnima. Lennujaamas, lõpuringis, lubavad kõik mulle puuduvad tagasisided esimesel võimalusel saata. Ma ei luba neil kaua mõelda, ähvardan helistamisega.

Ja nüüd siis tagasiside. NB! Veelkord siiski tuletan lugejale meelde, et inimesed on väsinud, ei maksa loota süvaanalüüsi. Annan ette mentimeetri (tuleb sõnast mentaalne) skaala 1-10 punkti ja lasen selle alusel hinnata kolme asja: Egiptus/Kairo, festival, reis. Annan ka lisajuhiseid: kui maksimaalseid punkte ei anna, siis palun selgitada, kuhu kadusid maksimaalsest puudujäävad punktid. Edasi on inimesed vastamisel vabad.

Ja nüüd tõesti, ausalt ja kohe:

Merike (istub lennukis minu kõrval, ei saa kusagile ära põgeneda): “Minul on võrrelda ainult Indoneesiaga, ma ei ole kuskil mujal käinud. Indoneesias oli hästi palju kontakte ja suhtlust teiste rühmadega, oli erinevaid tantsude õppimise töötubasid. Siin oli see puuduseks, et aega oli, kõik rühmad elasid ühes hotellis, oleks võinud midagi orgunnida. Ainult meie vedasime ühe õpitoa tegemist. 10 palli süsteemis hinne 7. Korraldajad püüdsid kõigest väest kõikide asjadega toime tulla ja üldiselt see neil õnnestus. Samas eilsel kontserdil ei pääsenudki kõik rühmad lavale, nt Tai, Hiina, mõni teine rühm tegi oma numbrit kaks korda, nt Pakistan. Kolm märksõna: Ülienergiline ja spontaanne pealavastaja, ületurvatus, ootamatu ilmastik.”

Sirje (kommentaariks) võiks siinkohal lisada, et see oli ilmselgelt pealavastaja emotsionaalne otsus lava peal, ma näen esimest korda sellist suurt finaalkontserti (tegelikult ka avakontsert ja üks 30 minuti esinemine, mis vihma tõttu ära jäi), kus pealavastaja on kogu aeg paberid käes ise kontserdi ajal laval, käib esinejate ees edasi-tagasi ja korraldab veel midagi viimasel hetkel,  on sõna otseses mõttes kogu kontserdi dirigent. Nii ta neid otsuseid seal spontaanselt tegigi, ei oska öelda oli see hea või halb, pigem üldse loobuksin hinnangu andmisest. Kontsert toimis suurepäraselt, Kairo tunneb oma pealavastajat ja on tema huvitava ja omapärase stiili omaks võtnud. Pole minu asi seda kritiseerida. Võib-olla ideena tasuks isegi mõnikord meie lavastustes mõte üles korjata.

Katrin (istub lennukis täpselt minu ees ja on samuti kergesti tabatav, keerab minu poole, sätib põlvili ennast istme peale ja räägib): “8 punkti, lavastamist oli huvitav jälgida. Hea meel, et saime ühe korra isegi pool tundi tantsida (siiski kaks korda :) katkesan), üle turvatud. (Mõtleb pikalt) Liigne kisa-kära pisut häiris, põhjamaa inimesena sooviksin rohkem privaatsust. Mul oli hea meel, sest see oli suur kogemus, sai ka iseenda kohta palju õppida.”

Kaarel (istub Katrini kõrval, taaskord kerge saak. Temale pistan iPadi pihku ja ütlen “Kirjuta ise!”): “7 punkti. Lõunamaine elu ehk kohustuslikud esinemised õhtul ja päevad vabad ehk ei midagi originaalset, vaid antud kliimas hästi ennast tõestanud režiim, mis lisaks Kairo liiklust ja linna üldist planeeringut arvestades oli küllaltki hästi hallatud. Puudusid eurooplasele arusaadavas vormis workshopid, kuid sealkandis on samas see jällegi pigem spontaanne nagunii. Sisuliselt väga okei, rühmad keskeltläbi üle prahi ja esinemised siiski arvestatavale rahvahulgale. Jätkuvalt on pinnuks silmas naeruväärsed “maailmarahu lavastused”, muusikute ühised suuresinemised, kus kõikide liidetavate tegurite summaks on pasteet. Eestlane on siinkohal eksootika ja nende kultuuriruumi biitmaaniaga ei ühildu, selleks oleks vaja järgmine kord muusik võtta kaasa tarkvaraversiooniga 2.0, et koos harmoonias trummidele hagu anda. Festivalil olid tegelikult väga spetsiifilised nõuded rühma moodustamiseks, sh liikmete arv jne jne. Näiteks Nigeeria rühm kujutas endast üheliikmelist monobongogruppi 12 liikmelise delegatsiooni asemel, kuid tean, mis režiim on nimet riigis ning ka muusik ise ütles, et neil riigi esindamisest loobuda ei saa. Samas ei olnud muusikuid Poola rühmal, jpt olid komplekteeritud pehmelt öeldes reeglite piirimail. See muidugi ei ole seotud esinemiskvaliteediga.”

Alar (saadab järgmisel hommikul kell 10:50 lühida ja temalikult konkreetse lühisõnumi): “Hommik, Sirje. Minu points: festival 10, Egiptus 9 – ma mingil juhul seal ei elaks, reis (seltskond) 9 – mõne inimese kõrge ego, ühine eesmärk hägune. Aga minule oli reis mõnus ja järjekordselt õpetlik. Terv. Alar”

Kersti (kell 16:45 saadan järgmise sõnumi: Hei, hei! Siin tülitab korrespondent reisikirjast Egiptuse blogi. Millised olid muljed? Ootaksin väga su hinnangut.😊) Jäin ootele.

Aivar (saadan sõnumi, vastus tuleb kell 15:37): “Tere. Tegelikult väga raske hinnata. Reis ise oli 10, aga esinemised festivalil ehk max 3 punkti. Samas oli ülipõnev näha teisi kultuure ning miks mitte korraks džunglitrummide kuminasse sukelduda. Ehk siis kokkuvõtteks tuleks umbes 6 pointi 🙂”

Mari (helistan kell 16:49.  Kutsub, … , magab vist … “Helllllõu Mari”, vaikus, vist ehmatasin ära, kõne tundmatult numbrilt, veider algus. “Sirje olen, helistan tagasiside pärast”. “Oi, ah, jaa, mul on kõik valmis, kas sa tahad, et ma saadan meili peale või sõnumina?” tuleb vurinal ühe hingetõmbega. Vastus tuleb kell 16:50 sõnumina): “Mina annaksin festivalile 8 puntki 10st. Seal oli palju niisama ootamist, kuid kõik kohalikud seal, ka korraldajad ja turvatöötajad, olid väga sõbralikud ja abivalmid. Meid turvati üsna palju, kuid üleüldiselt sai sealt korraliku emotsiooni ja häid mälestusi. Väga tore oli tutvuda teiste täiesti erinevate kultuuridega.”

Renee (saadan talle sõnumi, vastus tuleb mõne minuti pärast): “Annaksin festivalile hindeks 8 palli 10st, põhiliselt pikkade ootamiste, venivate proovide ja halva organiseerituse pärast.”

Getter (tema saab sõnumi Reneelt, vastus tuleb kell 15:38): “Tere! Mina hindaksin festivali 8-palliga, sest organiseerimine oli natuke paigast ära ehk siis need hilinemised ja pikad küllaltki mõttetud proovid, kus tuli palju passida. Aga üldiselt jäin reisiga väga rahule, seltskond ja hotell olid super, vaatamata väikestele puudustele. Läheks iga kell tagasi! Päikest, Getter”

Jaan (saadan hommikul FBs sõnumi). Jäin ootele.

Viljar (suhtleme hommikul FBs ja lubab õhtuks kirjutada, seda ta ka teeb. Umbes südaöö paiku laekub tagasiside,

lisaks ammu lubatud ülevaade hotelliala sportimisvõimalustest. See tuleb koos piltidega, nett on olemas): “Tagasiside festivalist – 10 punkti arvestuses tugev 5 punkti. Annaks rohkem, aga see oleks tõenäoliselt liiast. Üldine festival kui selline oli liiga Lavastaja keskne. Esinemine Ooperimajas aga oli väärt 10/10 punkti 🙂 Seal saime teha seda, mida me oskame ja mida ka publik nautis.

Egiptuse reisimuljed läbi spordiprisma.

Hotelli hoovis oli 3 välibasseini ning „Gym & Spa Center“ spordikeskus, mis oli täiesti kaasaegselt varustatud.

3A05766A-7937-4BE4-9B51-2E47E413768B

Terviseklubis oli suur valik erinevaid seadmeid nii liikumiseks kui jõuharjutuste tegemiseks.

E6CB88B9-CC8C-47A8-AFA9-95425A549EA6 30A373BE-0490-41EC-9615-6A0E8AF2F384

Lisaks leidus seal nii meestele kui naistele eraldi osakond, milles oli saun, aurusaun, mullivann ning jahutamisbassein. Meeste poolel asus ka massaaži tuba, kuid kas seal ka mõni massöör leidus, seda ei oska öelda.

DBAB0930-A6E2-4F12-8CCA-880FC03CFEAD D6702C69-A1BC-480F-B144-07DA2320F4F2

Kui jõusaal ning pesemisosa olid tasuta, siis saunade, mullivannide ja massaaži eest tuli eraldi tasuda – summad, mis öeldi, olid seejuures alati erinevad, seega täit tõde ei julge kirja panna. Massaaži hind pidi olema 75$ ???

Hotelli kõrvalhoonetes leidus lisaks erinevaid spordisaale, lauatennise- ja squashi-saale. Ühe kõrvalhoone katusel oli ka väga popp 25m välibassein, mis oli osa suursugusest veepargist (seda leigarid kahjuks ei jõudnud külastada).

F5082A07-BC60-466E-A60A-E0BD78F34556 8AA81E3B-0D0E-4631-BDFC-CFB401557C4A 26A11881-2E5D-4CF8-882A-C3D2163C65F9 B0B8E1AC-6CD6-419C-8A2A-5C11BD523EBB A43B8825-1F10-4DF0-83BE-03EB88191FFA 2E9D877A-7ADB-4DD9-85E8-FCE37139D4DB

Olemas oli ka lai valik spordi- ning mänguväljakuid ning suur täismõõtmetes staadion, mida külastasid ka mõned meie reisiseltskonnast.

00E2F78D-60AF-405D-900E-5055B566D1E9 096FA93C-B0BB-4AED-85BB-2EB5DDDB2351 E19EAAB7-A1A1-424C-B80F-430AF90E8EFD

Staadioni taga olid jalg- ning käsipalli muruväljakud ning kuskil pidi olema ka tenniseväljak, mida ei õnnestunud oma silmaga näha.”

Nele (tagasiside saabub ilma eelneva meeldetuletuseta kell 13:42, see on üle ootuste põhjalik. See põhjalikkus on temalik, mõtlen, nägime ikka ja jälle reisi ajal Nelet ÕPPIMAS. Jah, just selle sõna kõige otsesemas tähenduses, konspekt ühes, markerid teises käes, joonib seal midagi, kirjutab. Täpsustan veelgi, see toimus lennukis (no arusaadav!), bussis (no kahtlane juba), basseini ääres (nii ja naa), proovide ootuses (kahju, leigarilõõbi keskel), esinemiste ootuses (minu lugupidamine, hämmastav keskendumisvõime), head põrumist kontrolltöödes ja eksamitel, Nele!) Nele kirjutab siis nii: (lisades, Sirje, võta maha, mis ei sobi. Mida??!!?). Kõik jääb muutmata! “Nii nagu linn ise oli mitmepalgeline – vaesus ja rikkus, puhtus ja tohutu prügi, liivaväljad ja rohelus, sõbralikkus ja hirmuäratav pealetükkivas, nii oli ka meie festival kirju nagu roosirätik. Festivali korraldus oli peaaegu super (10 punktist 9):

1 Turvalisuse tagamine igal hetkel 100%. Tuttav “go, go, go” kajab siiamaani kõrvus.

2 Korraldus – hoolimata mõningatest ajalistest viivitustest (nö Kairo aeg) ja ilmataadi viperustest asi toimis, st vähemalt mitmeid päevi ette oli teada proovid ja kontserdid, vaba aja sisustamise kava.

3 Festivali peajuht. Kas Eestis leiduks inimest, kes maldaks lõppkontserdil minna sinise praepanniga lavale ja hakata seda rütmis taguma?

4 Hotell. “Küsija suu pihta ei lööda!” Nii saime teada, et naisterahvaste ujumine basseinis on täiesti aktsepteeritav. Bassein  üldse oli meie jaoks üks suur energia kogumise allikas – lisaks kalorite kaotamisele sai tunda seal tõelist lapsemeelsust. Igapäevane basseinipoiss hoidis meie lustil silma peal ning andis ka teada, kas järgmisel päeval päike magab või mitte. Eraldi kiitust vajab toa nr 323 toapoiss. Koristus (sh luikedega kaunistamine) ja vajalike tarbeesemete (sh kolmanda voodi) toomine oli üldjuhul kiire ega vajanud mitmekordset meeldetuletust. Kahjuks ka meie tuba ei pääsenud tormikahjustusest – meie rõdul olev põrandalamp (naabrite poolt tituleeritud kui jõulukuusk), mis täitis pesuresti funktsioone, sai kannatada. Ja muidugi toit – soolane, magus, vürtsikas, mage … – omad lemmikud olid seal kõigil. Kohustuslik veepudel (joomiseks ja hambapesuks) oli igapäevane lõuna- ja õhtusöögi osa.

5 Vaba aeg väljaspool hotelli. Kuigi igapäevased väljaskäigud olid lühikesed (sõit, ootamine ummikutes + 2 tundi kohapeal), oli meil vähemalt võimalus tutvuda selle iidse ja energiast tulvil kultuuriga (püramiidid, muuseum, turg). Oma jälje on jätnud kaamelid, sfinksi uhke kuju, muumiate müstilisus (ehk ka ühe muumia appikarje: “Olgem targemad kui meie!”), turukaupmeeste tarkus ja kavalus (küsida algul 100 raha ja siis müüa 50-ga). Ka vaesusel tee ääres oli oma helge külg – laste rõõmus jalgpallimäng ja tuulelohede lennutamine – justkui muretu lapsepõlv.See festival “nõudis” meilt palju, kuid andis ka palju. Kinnitust leidsid tuttavad tarkuseterad “Jagatud mure on pool muret” ja “Ühiselt kogetud rõõm on mitmekordne rõõm”. Üksikud tähed taevas, üha kasvav kuu ja nahkhiirte lend olid justkui märguanneteks, et sisemise soovi olemasolul on võimalik trummilöökide saatel tantsides muuta maailma paremaks.

————

Epiloog

Vaatan lennuki aknast ääretut taevavõlvi. Kohe, kohe oleme kodus.

Aitäh, Sille, et meile selle võimaluse pakkusid!

Aitäh, Anneli, et meie piletitega tegelesid!

Aitäh peredele, kes meile selle reisi võimaldasid! Muuseas teadmiseks peredele – vaatamata reisikirjale väärivad kõik teie reisil olnud emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, õed, vennad, pojad, tütred, abikaasad ja elukaaslased põhjalikku ülekuulamist.

Neil kõigil on OMA lugu rääkida.

———————

Tallinnas on temperatuur +7 kraadi, sajab …

Kolin koju tagasi.

Egiptus – Kairo – Trummide festival 18.-27. aprill 2018

Kummardus reiskaaslastele!

Kummardus lugejatele!

Kõiki Egiptuse reisi muljeid saad lugeda siit.

Leave a Reply