Festivali viimane päev, finaalkontsert – 26. aprill 2018

posted in: Egiptus 2018 reisikiri | 0

Äratus on 8:30. Täna on kindel plaan süüa traditsiooniline hommikusöök, kuhu kindlasti kuuluvad kaks muna. Mune pakutakse kahel erineval viisil – keedetult või omletina. Omlett valmistatakse sulle personaalselt kohapeal. Annad teada mitmest munast, kas soolaga või soolata, milliste lisanditega.

Väljas on nõrk udu – kollase-beeži-pruunika värviga, temperatuur Almazah’s 19 kraadi, niiskus 100%, UV-kiirgus madal. Kella kaheks peaks õhutemperatuur tõusma +30 kraadini, saju tõenäosus on 25%. Tegelikult pole ilmal häda midagi.

Joon rõdul kohvi. Vaade basseinialale on suurepärane. Esimesed peesitajad on kohal, ilmselt poolakad, valgenahalised. Mustanahaliste grupp teeb basseiniesisel proovi, neid ma tean – nigeerlased. Kõht on täis, mõnus ja rahulik päeva algus. Kersti ja Aivar lehvitavad maja teise tiivapoole kolmanda korruse rõdult, heatujulised mõlemad, nagu alati. Viljarit nägin hommikusöögilauas, tal joostud juba 7,8 km. Imetlusväärne enesedistsipliin ja järjekindlus. Tüdrukud on telefonis, loevad seal midagi. Alar tegeleb passinumbritega. Peab alla minema, leigar proovi ei hiline …

——————

Eile õhtul saabus Aivari ja Kersti kirjutis. Kuna fail avanes iPadis terve öö, siis avalikustub lugu nüüd. Meenutuseks – nende kirjatükk pidi kajastama rongkäigupäeva. Praegu lõppes proov, on väike puhkus ja hea möödunut meenutada. Nii, et siin nad on: üks ja ainus meie imeline paar, Mr ja Mrs Mjaed:

“21. aprill, rongkäigu päev.

Alanud on Leigarite dessandi Egiptusesse 4. päev. Kõik märgid viitavad sellele, et tulemas on meie jaoks nüüdseks juba tavaline festivalipäev.  Hommikusöögiks tavapärane kogus head-paremat sisse kühveldatud,  suundume basseini äärde ja võtame sisse oma harjumuspärased kohad rannatoolidel. Tavaliselt lebotame seal lõunani.

Täna aga mitte. Nimelt oli meie seltskonna õrnemal poolel tekkinud igatsus vesiaeroobika järele. Kuigi tüdrukutel  oli plaanitud viia läbi vesiaeroobika trenn, kujunes sellest tänu Kaarli pillile hoopis meeleolukas tantsutreening. Tantsudest sai harjutatud nii Perekonnavalssi kui Kadrelit, kokku umbes 10 lugu. Ehk polekski  põhjust sellel treeningul pikemalt peatuda kui see oleks toimunud tavapärases keskkonnas. Aga seekord sai ühildatud vesiaeroobika tantsutreeninguga ning sellepärast tantsisime, hotellirahva suureks rõõmuks, sillerdavas basseinivees.

Märkamatult oli kätte jõudnud lõunasöögi aeg ja kulutatud kalorid said asendatud uutega.

Tänaseks oli korraldajate poolt planeeritud rongkäik Kairo vanalinnas koos esinemisega keskväljakul. Kuna rongkäik pidi algama kohaliku aja järgi kell 16:00, sättisime ennast kella kolmeks valmis. Buss oligi “peaaegu täpselt” kohal ning algas jällegi meie jaoks juba tavapäraseks kujunenud bussisõit mööda neljarealist teed vähemalt seitsmes reas koos sinna juurde kuuluvate bussijuhi osavate manöövritega ja “napikatega” igalt poolt trügivate erinevate sõiduriistade ja suvalisest kohast teed ületavate jalakäijate vahel. Loomulikult kuulub siia juurde ka katkematu signaalitamine. Sel korral aga üllatas bussjuht meid tagasipöördega otse keset kõige suuremat liiklust, üle trotuaaride ja äärekivide ning näidates oma üleolekut, paari autot lihtsalt eemale lükates.

Rongkäiguks valmistusime hoolikalt. Riided olid triigitud ning kingad läikima löödud. Peamiseks mureks oli meil Kerstiga, et Leigarite vapp maha ei ununeks. Aga oleks vabalt võinud ununeda. Nagunii polnud meil võimalust seda eksponeerida, sest see, mis meid ees ootas, on kirjeldamatu. Kui me bussist maha astusime suunati meid koos teiste osalejatega kohe vanalinna tänavatele ja seal see algas!

Meie ümber oli tekkinud äkki tohutu inimmeri, kelle ainukeseks eesmärgiks sessinatses elus oli saada “enekas” ehk selfie leigaritega  (ja vist ka teiste festivalil osalejatega). Esialgu tekitas see meis eufooriat. Kes siis ei tahaks tunda ennast suure staarina. Aga mõne aja pärast seda tohutut rahvamassi jälgides tekkisid ka teistsugused mõtted. Mis saab kui see mass otsustab ikkagi ignoreerida meid kõikjal ümbritsevate turvade nõudeid, et siiski oma “enekas” kätte saada? Või kui tekib mingi suuremat sorti madin, jäävad turvad kindlasti sellele rahvamassile alla … Väike madin tekkiski (turva oli lükanud rahvast natuke tugevamalt ja keegi ajas tänava ääres asuva poe kauba riiulilt maha ning poodnik kaitses oma kaupa taburetiga vehkides), aga kohe ilmus sinna ka politseinik, kes rahustas kerge laksuga osapooled maha.

Õnneks osutusid meie kartused asjatuks ning kuigi hiljem oma esinemisjärge oodates oli päris palju tegemist, et pildistajaid grupist eemal hoida, sai kõik ikkagi korda. Esinemine läks hästi, aplaus oli tugev ning meeleolu oli hea. Hotellis ootas aga õhtusöök …

Lõpetuseks tahaks nentida, et tegelikult on kohalikud väga heatahtlikud turistide suhtes ja kuigi võivad tunduda pealetükkivad, aktsepteerivad nad kohe (või peaaegu kohe) turistipoolset keeldumist pildistamiseks või mingi kauba ostmiseks. Enamus kriitilisest infost, mida me olime kuulnud tuttavate ja Egiptust külastanud sõprade käest, osutus võimendatuks. Ega’s ilmaasjata öelda, et oma silm on kuningas”

——————-

Kell on 12:48. Leigarite lesila basseini ääres on juba vähemalt poolteist tundi olnud meie käsutuses. Pärast edukat proovi mindi kohe päikesevanne võtma ja veemõnusid nautima. See ongi ju viimane võimalus võtta viimast. Viljar ütleb, et homme saame juba suusatada. Naised arutavad Sabatantsul osalemist. “Ma leppisin juba Sillega kokku, et lähen pühapäeval Pakri tantsudele”, ütleb Merike. Kodune elu ja asjad tulevad üha tihemini jutuks. Basseini on ilmunud poolakad ja sudaani poisid (needsamad, kes siin üleeile basseinis eesti tantse tantsida püüdsid). Viljar andis alla ja lahkus sööma. Kell ongi juba 13:02, söök avatud. Meie hotell asub lennujaama lähedal ja üle hotelli kulgeb lennukoridor. Mehed, need asjatundjad, mõistatavad lennukite marke ja panevad paika firmasid.

On siesta … Mõnus ja lõõgastav! …

Siis äkki teeb Alar muheledes avalduse: “Muuseas, Annelil on check-in tehtud!” Reaalsus lööb lagipähe, muidugi, kojusõit on kohe-kohe ees. Hea, et sellega siis korras, mõtlen kergendustundega. Nii hea ja kindel on olla, kui sõbrad su keerulised asjad enda teha võtavad.

Meie suur kärgpere siin Egiptuses on oma viimast puhkehetke nautimas. Päike ei ole väga kuum. Siesta kestab veel ja veel …, ja veel … natuke …

Kell on 13:25. Naised lahkuvad koos Viljariga spordipoodi, kotti, st spordikotti ostma, hiljem naasevad siiski tühjade kätega. Lesilasse on jäänud Kaarel, Mari, Jaan, Alar ja Sirje. Kõik on vait, midagi ei toimu. Hakkan vist jääma sõltlaseks, blogisõltlaseks, et selle kirja panen, … varsti pääsen võõrutusravile. See on olnud minu veider Egiptuse kogemus. Järele mõeldes sain nakkuse vist Mehhikos. Peiteperiood on olnud mitu aastat.

Kell 15:46 oleme rõivis ja hotelli fuajees ootevalmis, et sõita lõppkontserdile. Kingikotid on valmis, neile on peale ja raamatutesse sisse kirjutatud Leigarite kontaktid. Vahepeal on kiiruga pakitud ka kohvreid. Fuajees kõlavad tuneeslaste trummirütmid. Oleme nende helidega üsna harjunud, ainult Kaarel istub klapid peas ja otsib telefonist oma muusikat.

Stardime 16:05 ja oleme kohal umbes poole tunniga. Täna ei ole liiklusummikuid. Kuid kell 17:15 ei toimu veel midagi. Meid on paigutatud istuma lava kõrval olevale esinejatele mõeldud alale. Laval käivad ettevalmistused. Seatakse üles mikrofone (neid on seal mitukümmend). Ka meie ettevalmistused on tehtud, oleme seekord ennast varustanud lippude ja vapiga, uhkete rahvarõivastega, pannud selga veel kasutamata valged puhtad särgid, sukad. Sitsjakid jäävad seekord kohvrisse. Laval käib heli sättimine. Värsked, st tänased pildid tsitadellist on tehtud. Meie “luurajad” teatavad, et täna on tsitadelli müüride varjus oluliselt rohkem turvamehi kui eelmisel korral. Isegi tsitadelli tornis eelmisel korral nähtud räbaldunud riigilipp on uue ja värske vastu vahetatud. Kõik on finaaliks valmis. Jääb veel ainult teha peaproov. Kontsert ise algab kuuldavasti kell 20:00.

Lava ees olevale alale on sätitud valgete katetega toolid (Mehhikos oli sama, et renditoolidele pandi tavaliselt valged katted peale) ja kuuele esimesele reale on seljatoe külge kinnitatud araabiakeelsed sildid. VIP-kohad? Kutsetega igal juhul. Sildid laperdavad tuule käes, mõni neist vedeleb juba maas.

Pealavastajat ei ole veel näha, ma ei saa üldse aru, kes siin korraldusi jagab. Kõik on siiski rahulik ja inimesed teavad, mida keegi tegema peab. Meie naised teevad näputööd, teistel käib tavapärane leigarilõõp.

Nabil, üks peakorraldajatest ja meie vastuvõtjatest (sümpaatse, asjaliku ja tõsise olekuga mees) on täna ülikonnas ja lipsustatud. Ta on olnud meie läheduses ja aidanud meid kogu festivali aja (peab siiski mainima, et ka kõiki teisi rühmi).

17:35 – uskumatu, mis praegu minuga juhtus! Mulle kukkus selgest Egiptuse taevast midagi pähe!!! Avan kiiresti oma iPadi kaamera selfirežiimi ja siis ma seda näengi. Appiiiii!!! Tuttmütsi puhastamiseks ulatatakse abivalmilt mulle pabertaskurätte, vett, desinfitseerivaid niiskeid lappe ja lõpuks ka desinfitseerivat geeli. Alar võtab ropu töö ise ette. “See toob õnne, sa saad rikkaks!”, kostub igalt poolt. AITÄH TEILE, EGIPTUSE JUMALAD!

Ka noortel on huvitavaid sündmusi juhtunud. Nimelt oli vaja olnud vahepeal Renee lõhkisi pükse õmmelda. Eriti huvitav on see, kellelt saadi selleks tegevuseks vajalik niit ja nõel, Alarilt! (tal on ka kõik ettevaatusabinõud kogu aeg tarvitusele võetud, miski ei jää kahe silma vahele). Merike õmbles. Puuduolev niidijupp võeti kaaruspaela lõngast. Õmblus on seega punane, õnneks ainult seestpoolt näha. Püksid läksid kärinal katki siis, kui noored tsitadelli müüridel järjekordsel uurimisretkel olid.

Vahepeal otsustati aega kasulikumalt kulutama hakata. Alustati kingituste laialijagamist. Esimesena sai oma osa kätte Nabil, seejärel läksid käiku Lembe nn muud loomad, ikka igasugu suuremat ja väiksemat sorti abilistele. Kaks suurt nukku on veel alles, üks läheb pealavastajale ja teine hotellile.

Kreeka on vist korraldajatele midagi maksnud, nad teevad kogu aeg pilte koos kõikide rühmadega. Seejuures on neil sellel ajal hea kingitusi saada ja ise neid jagada. Saime Kreeka lipu, lauaversioon muidugi. Üks Lembe lind lendab nüüd Kreekasse.

Meie selja taga pandi praegu reflektor tööle ja selle paistel hakkas Saudi-Araabia oma trumme soojendama?, kuivatama? Igatahes kuum on.

Kell on 18:43. Peaproov vist käib juba. Ei saa aru.

Meil on üks suur mure ka. Me igatseme väga värsket õhku. Istume toolid vastamisi müüriäärses nurgas. Meie ümber on teised rühmad, kus on ahelsuitsetajad (tegelikult suitsetavad siin praktiliselt kõik, nii egiptlased kui nende külalised). Sellest teemast palusid tungivalt kirjutada Alar, Aivar ja Viljar. Estoooniaa, …… musiiišen? Lavale! hüütakse praegu. Kaarel ei tea asjast midagi, ta on kaugemal müüri ääres rahulikult suitsu tegemas.

Kell on 19:02. Publik juba koguneb. Ma ei saa aru, milles see peaproov seisneb. Me pole laval käinud oma kolme minutit näitamas. Küllap jääb ära. Valgete toolidega ala ümber on tõmmatud punane tõkkelint, Alar ütleb, et ruumieraldaja. Ülikondades tursked turvamehed jälgivad teraselt seal ümber toimuvat. Operaatorid on oma kaamerad jälle üles sättinud. Kaarel on nüüd laval.

Kell on 19:10. Kaarli pill pole veel kõlanud, isegi heliprooviks mitte. Kõnnin suitsetajate alalt otsustavalt värske õhu kätte. Kohe on pildistajad ümber. Nüüd Kaarel sai heli kätte. Korras. Korraldaja palub mul uuesti oma kohale tagasi minna.

Kell on 20:16. Midagi ei toimu. Vahepeal läks elekter ära. Kogu tsitadell oli 5 minutit pime. Huvitav, kas me ikka lennuki peale jõuame? Kohver on alles poolenisti pakitud … Rahvariietes võiks ju ka lennukisse tormata!?!

Keegi kutsub: “Estooniaa!”, rivistume, seisame püsti, ootame …

See on nagu laulupidu, ühendorkestrid kogunevad …

20:30 kõlab Egiptuse hümn. Kontsert vist algas, ilma peaproovita?!?! Peetakse kõnesid, mis tõlgitakse inglise keelde. Keelte paabel ümberringi ei võimalda tõlkest aru saada. Küllap on selle sisu nagu ikka sellistel puhkudel. Arvan, et räägib kultuuriminister. Istume pinkidele tagasi. Ootame. Jalad on kanged, kus sa siin soojendad, varsti peab hüppama minema, pulkadega muidugi … Teeks sooja …

20:48 algab lõpuks kontsert. Viljar jagab infot, oleme üheksandad. Kust tema küll teab? Poola tegi oma 3 minutit esimesena ära.

Kell on 00:43. Lahkume hotellist lennujaama.

———————-

Originaalversioonis lõppes sellega minu Egiptuses kirjutatud blogi.

Nüüd tuleb tagantjärele tarkus ja aruanne.

Kontsert oli tormiline nagu nad kõik seal kogu aeg olid olnud. Tegime oma 3 minutit (täpsuse huvides siis mainitagu, et sellesse mahtusid Mustlane ja Kiitsakas ning naiste Kaarassiim ja Ristpulkadetants). Jaan filmis ja edaspidi saab kõiki numbreid järgi vaadata, mõtlen esinejaid. Me liikusime esinemisele ainult kohalike korraldajate karjatuste “Estoooniiiaaa” peale tavaliselt just meile määratud õigetesse kohtadesse.

Kontserdi lõpus olev finaal võeti finaalis kaks korda läbi. Eriti vaimustunud olid Pakistan ja Liibüa, lehvitasid oma lippe, nööre jm atribuutikat. Kaks suure teki? / seeliku? / kanga? keerutajat varjasid enda taga olevate kaasesinejate pingutused.

Lõpp oli järsk ja tormiline. Leigarid tahtsid ka pealavastajat tänada. Hotellis oli pakitud lillelisse paberkotti hulk kraami, mis pidi pealavastajale igavesti meie kohalolekut meenutama jääma. Kaasa arvatud üks suur Lembe nukk. Näeme, seisab mees lava ees, kuid ega ometi mitte üksinda. Teda ümbritses pidevalt grupp inimesi, kes kõik soovisid midagi tähtsat rääkida. Siis surus muidugi vahele alati eesõigust omav televisioon ja selle reporterid, liiguti sujuvalt koos lava keskele, Leigarid oma kotiga järele. “Lähme ära”, ütleb keegi murelik (tal vist kohver pakkimata), “Ei saa ju, mis me kotiga teeme!”. Lõpuks tulevad meie alalised saatjad: “Estoooniiaaa …., bus namber uan. Kuikli, kuikli” Meil on alles kott näpus! Pealavastaja annab TV-le intervjuud, ta ei teagi, et me seal oleme. “Estoooniiaaaa ……. pliiiis ……” Kott rändab turvamehe näppu, kes lubab ise pealavastajat tänada ja kallistada.

Hakkame hanereas läbi rahvamassi busside suunas liikuma. Märkan, et leigarite lilleline kott on liikunud juba järgmise turvamehe kätte (tahab ise kallistada?), ei tea, kas Lembe nukk ja kott üldse sel õhtul adressaadini jõuab?

Buss sõidab kiiresti. Oleme hotellis 23:18. Hotellis antakse meile enne ärasõitu korralikult süüa. Pärast koguneme ja kutsume peakoka. Tänuks on ta sunnitud kuulama meie leelotust teemal “Me olem’ kolmeksi sõsare” ja siis lendab üks järjekordne Lembe lind koka põue. Nüüd on juba väga tõsiselt kiire. Pool üks (NB! täpselt!) läheb ju buss!

Pool kohvrit on pakitud, jõuab ka veel pessu … Kiiremad meie hulgast tegelevad hotelli väikeses poekeses viimaste ostude vormistamisega. “Guud baiiii, guud flaaaaiiii Estoooniiiaaaaaaaa …” hüüavad India poisid lifti juures diivanitelt. Kui mina kohvriga alla jõuan, on Lembe teine nukk juba hotellile ära kingitud …

Kõiki Egiptuse reisi muljeid saad lugeda siit.

Leave a Reply