Esimesed emotsioonid – 18. aprill 2018

posted in: Egiptus 2018 reisikiri | 0

Ärkan kell kolm hommikul. Tegelikult ei ärka, sest ei ole magama veel jäänudki.

 

Lennujaamas tuleb olla pool viis, takso on tellitud kella neljaks. Kolmveerand kaheni sai pakitud asju (loodetavasti võtsin kõik kaasa, kolin vist välja, iga kord sama mure, kõike läheb ju vaja!), seega tund ja veerand vaid lesitud unetult voodis.

 

Keedan kaks kohustuslikku muna nagu alati. Takso on kohal. Taksost rääkides tuleb mainida, et elan imelise trammitee nr 2 ääres, mis peaks mind nüüd viima lennujaama, kuid mul ei ole sellest iialgi kasu. Nii vara ei sõida ju ükski tramm. On arusaamatu, miks kõik lennukid peavad väljuma öösel!

 

Jõuan lennujaama teisena, enne mind on kohal juba Merike. Saan oma kohvrisse kõik Lembe nukud ja muud loomad, mis tähendab muidugi ka seda, et ma ei kolinudki välja, kohvrisse jäi ruumi ka lisavarustuse jaoks.

 

Kiletan oma kohvri. Esiteks ei taha ma teda lukku panna (kurb kogemus Peruust), teiseks on see juba kolmas kohver, mis lennujaamades “õrna kohtlemise” tõttu purustatud kohvri vastu on vahetatud. Ega kile ka muidugi ei päästa, aga äkki siis ei pudene asjad välja. Esimene kohver purunes Limas ja teine Mexico Citys.

 

 

Viimasena saabub Viljar. Nüüd on kõik koos ja anname pagasi ära. Turvakontroll on uues kohas ja kohe näha, et varasemast moodsam. Vahele võetakse iga vähegi kahtlane kott ja selle sisu. Näiteks minu asjade puhul saan teada, et jakk ei tohi kastis elektroonika peal olla! Ülejäänu osas OK.

 

 

Poes tuleb osta “kõhuvalurohtu” ja vett. Äkki osutun “rünnaku” ohvriks. Kunagine leigar ja ajutine tantsupartner Argo Ladva on sõitmas Itaaliasse ja reisib meiega samas lennukis.

 

 

Lend Frankfurti kulgeb rahulikult ja kiiresti. Meie reisiseltskonnas on: Jaan – esinemiste juht, Merike – reiisijuhi asetäitja, pillimees Kaarel, tantsijad-lauljad – Katrin, Nele, Mari, pesamuna Getter, Renee, Viljar, Kersti ja Aivar. Alar, meie reisijuht, reisib hetkel Euroopa avarustes, aga küllap meie teed ühel hetkel ka ristuvad, Sirje on muidugi ka.

 

 

Järgmist lendu ootame kaks tundi. Lufthansa lennuk on sama suur kui eelmine. Lendame üle Alpide, mis on lennuki aknast suurepäraselt näha. Lend üle Kreeka ja Vahemere möödub tukkudes. Kaarel ja Jaan vajavad hädasti sooja, nende ninad on rivist väljas.

 

 

Õnneks ongi Kairos 36 kraadi. Midagi eriti talumatut see ei ole. Ootame oma vastuvõtjat, kes saabub lõpuks pärast Jaani telefonikõnet.

 

 

Väikesesse bussi mahume meie, meie kohvrid ja sõit hotelli Tolip Sport City algab.

 

 

Esimene mulje Kairost on saadud juba lennukist. Kersti mainis, et isegi ülelendu Kairost filmis Aivar lihtsalt kuus minutit, juba anne seda oli linn kogu oma “ilus ja uhkuses” laiutanud keset kõrbe. Rohelist ei ole, ainult pruunikas, liiva-kruusa-klibu segu. Üle suurlinna on lennukist näha laialt sumu ehk jutt sellest, et keset Kairot päikest ei ole, on ilmselt tõsi. Elanike arv 7,7 miljonit, linnastus 30 miljonit inimest oma igapäevaseid asju ajamas.

 

 

Esimese asjana paistab silma kaos liikluses. Tundub, et kehtib reegel, kes ees see mees. Ime, et selles hulluses esialgu keegi kokku ei põrka. Küllap selleks ongi mõeldud kõikvõimalike sõidukite pidev signaalitamine andmaks pidevalt märku enda olemasolust. Ratturid ilma kiivrita, kolm meest ühe mootorratta seljas, lapsed – konkreetselt umbes nelja- ja seitsmeaastane – koorma otsas istumas keset liiklusmöllu jne.

 

 

Edasi märkab silm katkematut ehitusplatsi, muud moodi ei oskaks anda nime neile välja ehitamata või pooleli olevate ehitiste, kraavide, liiva- ja kivihunnikute väljadele. Hakkan tõmbama paralleele, millegipärast olen näinud seda Peruus, Brasiilias, Mehhikos, ka Lõuna-Koreas, kuid siin tundub see veel eriti suurejooneline. Kõrbes ju ruumi laialt. Jääb arusaamatuks, kas linn ehitab meeletult või on majanduskriis ja kõik tööd on ajutiselt pooleli.

 

 

Ja hetkel viimane tähelepanek – Kairo vajab hädasti aktsiooni “Teeme ära!”

 

 

Kohale jõudes tuleb minna kõigepealt sööma, sest oleme hilinenud sellele sündmusele olulised paar tundi ja personal on meid pikalt oodanud. Esimene mulje, ok.

 

 

Majutume hotelli. Saada on kahesed ja kolmesed toad. Saan oma toakaaslasteks imelised Mari ja Getteri, tuba 219. Juurdelisatud välivoodi akna all saab minu omaks. 5 tärni?! Kõik eluks vajalik on põhimõtteliselt olemas, saab ju ka kahe käterätikuga kui kolme hetkel ei ole (järgmisel päeval läheme toateeninduse käru juurde ja näitame, mis meil juurde on vaja). Hetkel ma veel ei tea, et öösel hotelli saabudes hakkan kahest eraldi linast ümber teki tekikotti õmblema. Mõtlen, ühe öö saan ju magatud, pealegi magan vist selle öö nagunii suure väsimuse tõttu ühes asendis. Lōpuks arvutan kokku, et olen olnud magamata 17.04 7:00 – 19.04. 00:30. Laip mis laip.

 

 

Aga nüüd ajas tagasi. Selgub, et õhtul peame juba proovi minema. Kell kuus alustame sõitu. Trenniriided selga ja minek. Sõit on jälle elamus missugune. Päevast on saanud justkui öö, kuid linnas hakkab elu nüüd keema. Õhk on ju veidi jahedam. Sõidame läbi vana-Kairo. Unustan pildistamise, isegi uni kaob, ajutiselt, milline rahvamass, millised kitsad tänavad, inimeste riietus, kaubad, poed …, oleksin nagu keskajas.

 

 

Lõpuks proovipaigas. Kõik grupid peaksid näitama kava, mille pikkuseks on kolm minutit, kuid enamik näitab vähemalt kahte numbrit ja lavastaja valib neist parema. Meil lähevad valikusse Kadrel ja Kirp. Valituks osutub … Järgmisel päeval ütleb teenindaja meile hotellis spasiba. Ühesõnaga Kadrel. Mina valvan asju.

 

 

Proovis (loe festivalil) on Kreeka, Poola, Bulgaaria, Hiina, India, Sri Lanka, Sudaan, Maldiivid, Tai, Pakistan, Alžeeria, Nigeeria, Palestiina ja Eesti (täpsuse mõttes siiski tuleb nentida, et nimekirja on hiljem täiendatud ja peaks sisaldama kõiki festivalil olevaid riike, kes aga antud proovis siiski ei osalenud; festivalil on ka kümme kohalikku rühma). Festivali direktor ja pealavastaja (Entssar Abdel-Fattahon) on kohati kuri, proov pikk, inimesi palju, tekib jutuvada, mis ilmselgelt teda häirib. Trummipõrin, viled, torupillid – lärm on suur ja igavlevad osalised, oma numbrite läbitegemise ärevuses ei suuda vaikida ja üritavad ennast kaaslastele üle suure mürafooni kuuldavaks teha. Nii me siis oleme seal tunde. Koht ise on The Complex of-Sultan Qansuwa al-Ghuri – siseõu, lahtise taeva all kõrgete müüride vahel. Esinemise plats on väike, peame plaani, kas üldse nelja paariga saab Kadrelit teha. Otsustame teise paari jaoks hõivata lavaesise – Leigaritele omaselt – publikutasandi.

 

 

Edasine on hägune – tasapisi kustuvad toolidel tukkuma kõik meie vaprad reisisellid. Hotelli tagasisõidu ootamise aeg on pikk ja vaevaline.

 

 

Sõit läheb kiiremini kui tulles, buss külm, konditsioneer põhjas, külmetan. Märkan, et linn ei maga ikka veel, vanalinn kihab endiselt, suurlinn ju!

 

Hotellis ootab meid õhtusöögiks “kuiv pajukas”. See jääb minust puutumatuks. Toas pärast väikest šokki hingan kolm korda sisse-välja ning hakkan tekikotti õmblema …

 

 

Küsimus meile:

 

Mis on Sinu eilse päeva tugevaim emotsioon, mida jagada?

 

Nele – lennuk maandus turvaliselt

 

Viljar – oh üllatust, tšarterlend väravast B 60 samal ajal, kui ülejäänud tulid väravast B 28, Kairo täpsus on ka huvitav

 

Kersti – väga hea toit, oli positiivne üllatus

 

Aivar – täielik kultuurišokk, vaesus ja suured lõhed ühiskonnas, vaesus ka looduse poolest

 

Merike – värvide puudumine, ühtlane liivakivi toon nii linna kui maastiku osas

 

Jaan – lähen Kairo konditsioneeritud lennujaamast välja läbi relvastatud sõdurite otsima meie vastuvõtjat ja ASTUMINE AAFRIKASSE lõi lausa pahviks. See soojus, mis seinana minu vastu paiskus, oli uskumatu. Nii räägib mees, kes astus esimest korda välja Euroopast. Relvastatud sōdurid ununesid hoobilt …

 

Katrin – parim oli lennuki aknast kõrbes näha püramiide

 

Renee – inimeste liigne üleküllastus, et on ülerahvastatus, aga et just liigne üleküllastatus

 

Mari – ausalt öeldes oli see suur väsimus, huvitav oli ka tähelepanu, mida meie olemasolu koha peal pōhjustas

 

Getter – tohutu tänavamelu, kauplemine ja sebimine õhtusel turul

 

Kaarel – normaalne hotell, korralik festival.

 

Sirje – magamata 41 tundi ja 30 minutit. Viimase aja rekord kindlasti! Jään kavast välja.

 

Kõiki Egiptuse reisi muljeid saad lugeda siit.

Leave a Reply