Sotšis sooja ja sõpru otsimas

Sotšis sooja ja sõpru otsimas

posted in: Uudised | 0

Kõik, kes kuulsid, et sõidame septembri keskel festivalile Sotši, ohkasid, et küll teil ikka veab! Me ise arvasime ka nii. Pärast niruvõitu ilmaga eestimaiseid suvekuid tundus võimalus nädalake Musta mere ääres veeta ikka tõelise vedamisena. Ja me ei eksinud – Sotšist leidsime kadunud Eesti suve üles!

Tegelikult sõitsime festivalile „Soome-ugri transiit“, mis sel korral oli pühendatud peretraditsioonidele. Juba viiendat korda toimunud festivali galakontserdi kohaks oli seekord valitud kuurortlinna Sotši Lazarevski rajoon. Leigarite väike pereansambel oli vastavalt festivali teemale kokku pandud mitme põlvkonna leigaritest: 5-aastane Robin koos ema Elo ja isa Tarmoga, 7-aastane Paul Hendrik koos ema Elina ja vanaema Tiiuga ning 11-aastane Helena koos ema Tuuliga.

Eriti õnnelikud olid korraldajate kohavaliku üle muidugi lapsed ja nende helgeimad hetked pole paraku seotud festivaliga. Keset meie pansionaadi õue asuv bassein oli kogu festivaliseltskonna keskpunkt, julgen väita. Kuna pea kõigis osalevates rühmades oli samuti lapsi, siis nemad kõik tutvusid ja sõbrunesid just basseini juures. Suhtlemisprobleemi erinevast emakeelest hoolimata eriti ei tekkinud – nimed olid varsti kõigil teada ja sellest juba toredaks koosolemiseks piisas. Basseinis mulistamisega muidugi elu ei piirdunud. Must meri võlus oma kristallselge sooja vee, vahuste lainete ja huvitavate kividega rannaga. Otse toaukse ees kasvas aga viinapuu, kust iga kord möödaminnes sai mõne magusa viinamarja suhu pista. Palju rõõmu pakkusid lastele ka sõit Venemaa suurimal vaaterattal, kust avanesid imeilusad vaated nii ümbritsevatele mägedele kui Mustale merele, ja delfinaariumi külastus.

Ainult puhkamas me ikka ka ei käinud. Andsime oma panuse nii festivali galakontserdil kui ka järgmisel päeval toimunud töötubade hommikul. Mõnedki kohalesõitnud folkloorirühmad olid meile ka varasematelt festivalidelt tuttavad, näiteks komid ja udmurdid. Lisaks nimetatutele olid kohal marid, karjalased, vepslased, handid-mansid, mordvalased. Soomeugrilastele lisasid värvi ja temperamenti veel külalised Baškiiriast ning kohalikud eri rahvuste folkloorirühmad, keda on meie üllatuseks Sotšis palju.

Ja taas sai kinnitust hea reisi saladus: lühike reis ja väike trupp! Eriti kenasti kehtib see juhul, kui üheskoos sõidavad nii erinevas vanuses inimesed – sel reisil oli noorim leigar 5-aastane ja vanim üle 70! Ühiselt saadi hakkama nii esinemiste kui ka pikkade sinna- ja tagasisõidupäevadega, kui oli palju tüütut ootamist lennujaamades.

Väike pildivalik lubab ehk saada veidi värvilisema mulje meie soojamaafestivalireisist.

 

Kirjutas Tuuli, pildid on pärit Tarmo ja Tuuli kaameratest

___________________

Festivali „Soome-ugri transiit“ peetakse 2008. aastast ja see on iga kord pühendatud mingile kindlale teemale. Iga festival kestab kestab kaks aastat ja selle aja jooksul külastavad erinevad soome-ugri folkloorirühmad mitmeid soome-ugri rahvaid, kes elavad Venemaa territooriumil, ja tutvustavad neile oma rahvakunsti: laule, tantse, pillimängu ja käsitööd. Iga festival lõpeb galakontserdiga, kuhu kogunevad kõik kollektiivid, kes selle kahe aasta jooksul on festivalil esinenud. Leigaridki on varem külalistena „Soome-ugri transiidil“ osalenud – 2012. aastal Komis ja 2013. aastal Mordvas.

Leave a Reply