Noored leigarid tegid endale ise rõivad selga

Noored leigarid tegid endale ise rõivad selga

posted in: Uudised | 0

Sel hooajal valmistasid noored leigarid Hedvig Haarde ja Mari Meriste gümnaasiumi praktilise töö raames endale uued rahvarõivad.

Järva-Jaani neiu
Järva-Jaani neiu

Hedvig, Tallinna Prantsuse Lütseum

Paljud küsivad, miks ma sellise teema valisin. Need, kes mind vähem tunnevad, on täitsa segaduses, kust üldse selline idee tuli, aga tuttavad juba teavad, et armastan tantsimist ning olen läbi ja lõhki rahvatantsija. Kui koolis praktilise töö teema kinnitada tuli, jõudsin sellise hulljulge mõtteni, et teeks endale ise rahvarõivad. Mul pole isiklikke rõivaid, mistõttu tundsin end natuke poolikuna, et pole seda “oma”, lisaks tundus rahvarõivaste kohta uurimine väga-väga põnevana. Siis rääkisingi rahvarõivatundja Lembe Maria Sihvre ja kooli tantsuõpetaja Kristiina Siiaga läbi, kas nad oleks nõus mind juhendama, ja pikk protsess algaski. Lõpuks valmisid Järva-Jaani kihelkonna seelik, käised, vöö ja pärg. Käiste tegemine oli minu jaoks kõige raskem, kuna tikkimine võttis niivõrd kaua aega, aga pärgasid teeks küll mitu juurde! Tagantjärele mõeldes ei olnudki rõivaste tegemine tegelikult nii keeruline, kui ma alguses arvasin. Järgmisena plaaningi teha juurde ülerõivad ja kaugemas tulevikus komplekti täiendada naise rõivaosadega.

 

Mari, Tallinna Saksa Gümnaasium

Rahvakultuur ja -kombed ei püsi elus, kui keegi neid ei hoia ega edasi kanna. Ka rahvarõivaste valmistamine on viis, kuidas rahvakultuuri edasi kanda. Mõte valmistada enda rahvarõivad tuli aastal 2015 ja sellest mõttest sai ühtlasi mu 11. klassi praktiline töö. Minu juhendajad olid Lembe Maria Sihvre ja Kristi Haarde ning koolisisene juhendaja oli Külli Arand.

Valisin Pühalepa kihelkonna rahvarõivad, sest minu emapoolne suguvõsa on pärit Hiiumaalt Kärdlast. Kärdlal oma rahvarõivad puuduvad ja seetõttu kannavad sealt pärit inimesed Pühalepa või Käina rahvarõivaid.

Rahvarõivakomplektist valmistasin ise küitkuue, käised, palmiku ja põlle. Kui mujal Eestis oli põll abielunaise tunnus, siis Hiiumaal oli põll nii naistel kui ka täiskasvanud neidudel piduliku rõiva täienduseks ja kaunistuseks. Pühalepa rõivad teeb eriliseks pitside rohke kasutus nii käiste allservas kui ka põllel. Heegeldasin kõik pitsid ise Hiiu pitsi tehnikas ehk iga rida on eraldi alustatud ja lõpetatud.

Küitkuub koosneb kahest osast: küidust ehk seelikust ja öödrist ehk pihikust, mis on omavahel kokku õmmeldud. Oma seelikukangaks võtsin seekord poekanga – küll järgmistele seelikutele jõuan ise triibukangad kududa.

Minu jaoks oli kõige keerulisem osa komplekti valmistamisest käiste tegemine, sest mul puudusid oskused lõigete tegemiseks ning õmblemisega pole ma ka päris sina peal. Selles töös abistas ja juhendas mind Pille Salmiste. Lisaks tuli käiste juures kasutada mitut tehnikat: pilutamist, kurrutamist ja tikkimist.

Hiiu naiste ja tüdrukute ühiseks peakatteks on palmik, kusjuures oma palmiku händadele kinnitasin käsitsi kokku umbes kuussada litrit.

Minu rahvarõivaste lisandid on valmistanud Hiiumaa meistrid: Eero Nõmmelt on vasklitrid palmikule ning vaskvöö koos rõhkudega, Jaan Tammsaarelt noatupp ja Aire Tammsaarelt nõelakoda.

Vaatamata keerukatele olukordadele, nautisin seda protsessi ning olen väga rahul enda valmistatud rahvarõivakomplektiga. Tulevikus on plaan veel valmistada Pühalepa komplekti juurde ülerõivas ning äkki kunagi ka abielunaise tanu. Kindlasti ei jää need viimasteks rahvarõivasteks, mis ma oma elu jooksul valmistan. Juba on uus siht silme ees – plaan on teha vanemad ehk valged setu rahvarõivad. Eks aeg näitab, kas miskit ka välja tuleb.

Kaanefoto tegi Taavi Möller. Fotod tööprotsessist pärinevad Hedvigi ja Mari erakogudest.

Leave a Reply