1000 eestlast Peterburis, 35 leigarit-leesikat nende seas

1000 eestlast Peterburis, 35 leigarit-leesikat nende seas

posted in: Uudised | 0

Algus

Leigarid on varemgi mitu korda Peterburis käinud. Viimati alles eelmise aasta novembris. Ikka oleme kohanud lahket vastuvõttu ja koju toonud kuhja häid emotsioone. Seepärast ei olnud pikalt mõtlemist, kui kodanikudiplomaatia algatusena kuulutati välja eestlaste kultuuridessant „1000 eestlast Peterburis“. Leigar viib ikka hea meelega oma kultuuri ja naudib teiste pakutavat. Kutsusime sõbrad Leesikad ka kampa ja nii sai kokku 35-liikmeline reisiseltskond, kes 10. juuni varahommikul kõik vapralt bussi ronisid, et Peterburi poole teele asuda.

Esinemised

Algul oli meie üsna tagasihoidlikus reisiplaanis kirjas vaid üks esinemine, reisi alguseks oli see arv kolmekordistunud ja reede pärastlõunaks oli selge, et tegelikult mahub kolme päeva sisse lausa neli etteastet – kolm Peeter-Pauli kindluse (Petropavlovsk) õuel ja üks Suveaias (Letnii Sad). Südamlikku ja rõõmuga kaasaelavat publikut jätkus kõigiks neljaks korraks. Mõnd esinemist varjutama kippunud lõikavalt külma tuult ja kohatist vihmasadu me lihtsalt ignoreerisime. Publik ka. Eraldi tänusõnad saatsid meile reedese esinemise eest Peterburi Riikliku Ajaloomuuseumi töötajad. Kunstnik Maria Printseva näituse kuraatori Olga Ljubaskina sõnul pole neil ammu mõne näituse avamisel nii mõnusat meeleolu olnud.

Heigo rääkis esinemistega seoses ka ühe loo: “Ühel esinemisel, kus publik oli võrdlemisi tantsijate lähedal, oli “Juudi polka” ajal, kui neiu poisile lahtise käega piki pead virutab, mitmele tõenäoliselt vene rahvusest pealtvaatajale täiesti arusaamatu, et mille eest. Üsna mitu korda kuulsin kõva häälega esitatavat küsimust “Za što (mille eest)?”. Seda üllatavam oli sellise küsimuse kuulmine, et kuuldavasti olevat just venelastel käibel ütlus “kes lööb, see armastab”. Ja kui ei peksa, siis, kurat, vist armastab kedagi teist. Ei oskagi kommenteerida. Pärast hakkasin ise ka mõtlema, et no mille eest siis. Väike süütu musu ja kohe laks vastu kõrvu. Aga tantsu tekst on, nagu on, ja vaidlemisele ei kuulu.”

Linna uudistamas

Erinevalt paarist viimasest Piiteris käigust oli sel korral rohkem aega ka ise ringi vaadata. Lisaks Suveaiale, mis oli mitme reisilise lemmik, ja Peeter-Pauli kindlusele jõudsime jalutada Peterhofis ja Kroonlinnas. Tutvusime Peterburi Jaani kirikuga, mis on sealne eesti kultuurielu majakas. Ka „1000 eestlast Peterburis“ raames toimunud kontserdil, mille peaesinejaks Anne Veski, oli meie esindus kohal. Laupäevaõhtune laevasõit Neeval kujunes üsna meeleolukaks – kuulsime huvitavaid fakte ja põnevaid lugusid linna ajaloost ning rõkkasime Laulusilla all täiel häälel laulda. Võimas! Öösel käisid vapramad meist ka uudistamas, kuidas need kuulsad Neeva sillad ikka lahti käivad. Käisid täitsa kenasti!

Seltskond

Oma esimese reisi leigaritena tegid Margit, Elo ja Veljo. Kõik kolm pidasid vapralt vastu, talusid (ja võtsid omaks) kõik meie veidrused ja halvad harjumused ning on selle reisiga loodetavasti oma hinge ja kolm tilka verd jäädavalt Leigaritele müünud. Ka leesikad paistsid end meie seltsis üsna mõnusalt tundvat. Karta on, et tulevad teine kordki kampa, kui kutsume. Seda, mida ühiselt meenutada, on piisavalt. Ilmselt on igaühel oma värvikas lugu näiteks maratonijooksuga sarnanevast edasi-tagasi tormamisest üle Neeva sildade, et ühelt esinemiselt teisele jõuda, orienteerumismänguks kujunenud Jussupovi palee otsingutest, poiste uutest talvemütsidest, külma eest üheskoos pisikesse võlvialusesse peitupugemisest, pidevalt muutuvast ajagraafikust, imeodavatest Nike tossudest ja imeilusatest roosirätikutest, pikkadest päevadest ja nappidest unetundidest. Ööpäev läbi avatud kaubandusvõrk tekitas muidugi paljudes hämmastust – kas tõesti on hädavajalik võimalus osta endale kell kaks öösel mõni tuttuus nutiseade või minna kell neli hommikul juuksurisalongi… Selle kõige kultuurse ja kommertsliku kõrval jäi aega ka omavaheliseks seltskondlikuks olemiseks, millele seekord jättis oma kindla pitseri alanud jalgpalli EM. Vutti vahtis silmatorkav osa meie trupist kõikvõimalikul moel ja kõikvõimalikes kohtades.

Lõpp

Ka tagasitee kodu poole läks vaatamata mahaunustatud asjade järel käimisest tekkinud viivitustele siiski üsna sujuvalt – pikka bussisõitu täitsid ühine jalkaülekannetele kaasaelamine ja tunde kestnud meeleolukas Hundimäng. Uni oli nõrkadele! Aga nõrku meil kaasas ei olnudki.

Nojah, lõpuks oli tegemist ühe väga lustliku ja heasüdamliku kambaga, kellega julgeks uuesti reisile minna iga kell! Naerulihased on tänaseks ilmselt ravitud ja vahelejäänud unetunnid tagasi tehtud.

Uued sõidud ootavad ees – juba augustis oleme festivalidel Mehhikos ja Indoneesias. Küllap me kirjutame sealt ka. Vahepeal tulge meid ikka muuseumimurule kaema!

 

Jutud kirjutasid Tuuli Keerberg ja Heigo Kendla

Pildistasid Gerli Jahimaa, Tuuli Keerberg, Heigo Kendla, Anneliis Peterson, Peeter Sihvre, Eve Telpt ja Ivar Truumure

Leave a Reply